Emmett ronis mu pealt maha ja tõmbas seljaga enda vastu, hingeldades suudles mu kaela ja kõrva.
"See oli võimas," pomises ta suudluste vahele.
“Jah,” vastasin, kuigi mitte nii entusiastlikult.
"Kas sa tulid ikka?"
“Ei.”
Ta oigas. "Viin su lõpuni?"
“Ei. Ma ei taha.”
"Lilith, räägi, mis lahti... sa oled viimastel päevadel nii... morn."
“Ma ei tea, mis lahti, aga ära muretse...” keerasin end tema poole. “Jääme magama.”
"Kas ma ei tee sind õnnelikuks?"
“Teed, väga õnnelikuks,” noogutasin, ent mõtlesin vaid Alecile.
Ta naeratas. "Jääme nüüd magama?"
“Jah,” nõustusin, kuid keerasin end kõhuli, et ta mind katsuda ei saaks.
***
Ärkasin hommikul selle peale, et kogu maja sumises ning keegi oli lausa meie tuppa midagi rääkima tulnud. Tasapidi hakkasin probleemist aru saama – keegi oli minema läinud. Ma küll ei teadnud, kes, aga see oli suur probleem, seega ajasin end kiiresti voodist välja, ka Emmett tõusis järsult istuli.
“Kes?” küsisin, uni järsku pühitud. Vaatasin mingit Emmett karja liiget: “Ütle nimeliselt.”
"Kõik! Kõik teise karja liikmed, isegi meie karjast keegi!"
“See tähendab...” haarasin kätega peast ja vaatasin Emmetti poole. “Ei! Ei-ei-ei!”
"Kes meie karjast?!" urises Emmett.
“Ma ei tea nimeliselt, neid on vähem...” vabandas see.
Ma jooksin lihtsalt minema, alla korrusele, et näha, mis toimub. Karjaliikmed, kes veel alles olid, istusid elutoas ja rääkisid kõik segamini.
Silmitsesin neid, mitte ühtegi minupoolset polnud alles. Mitte ühtki.
"Kuhu kõik läksid?!"
“Keegi ei tea...”
Ma ei saanud selle vastusega leppida, jooksin majast välja ja lõhnale järele. Mul oli juba aimdus, kuhu rada mind viib, ja ma ei eksinud. Umbes kahekümne minuti pärast olingi meie vana maja juures.
Nad kõik olid seal, isegi metsades valvamas tegelikult, kuid millegipärast lasti mind mööda. Samuti oli seal mingi teine lõhn, Melanie lõhn ja Clyde'i lõhn. Mida nemad seal veel tegid? Kuidas kari üldse vampiiri oma majja laskis?
Jooksin esiuksest sisse ja muutusin, jäin enda ümber ringi vaatama. Kõik vaatasid mind segaduses ilmel.
“Miks te seda tegite?” olid ainukesed sõnad, mis mu huulilt kostusid, enne kui mu hääl täiesti murdus.
Nägin silmanurgas liikumist, Wren astus mulle lähemale ja vaatas mind silmi kissitades. Vaatasin teda vastu ja mu silmades hakkasid moodustuma pisarad. Ei. Nad ei tohtinud seda näha.
"Me hoiatasime sind," sõnas mees. "Me rääkisime sinuga, aga sina ei kuulanud."
“Aga ma rääkisin Emmettga ja ta ütles, et see pole tõsi!”
"Ja sa arvasid, et su oma kari valetab sulle millegi sellise kohta lihtsalt heast peast?"
“Ära räägi minuga nii!”
"Kuidas?"
“Ebaviisakalt.”
"Sa ei ole enam meie luna. Me räägime sinuga nii, nagu tahame."
“See on minu maja ka ja te olete idioodid, kui arvate, et võite ilma minu nõusolekute minu majas resideerida.”
"See on minu maja ka," kõlas kuskilt. "Ja neil on minu nõusolek."
“Neil pole minu,” vaatasin Melanie poole.
"Sinul on uus maja," sõnas ta ja hakkas aeglaselt treppidest alla kõndima.
“Mul on see ka.”
"Siis koli siia. Meiega."
Vaatasin eemale. Melanie kõndis nüüd päris minuni ja võttis endalt hommikumantli ära, jäädes nüüd vaid öösärgi väele, ta ulatas mantli mulle. Mul polnud sellest sooja ega külma, kui riides ma olin, aga võtsin selle ikkagi vastu.
"Ma olen tõsine. Tule meie karja."
“Ma ei saa.”
"Miks sa ei saa?" ta vaatas mind tungivalt.
“Emmett...”
"Mis temaga?"
“Tema ei saa tulla. Ja pealegi sa tead, et ma ei saa olla karjas. Ma ei saa olla allpool.”
"Sa oled koos minuga luna. Ole nüüd, Lilith... palun."
“Nad ei taha mind tagasi,” raputasin pead. “Ma tean, et ei taha.”
"Nad tahavad, kui sa ise ka tahad... ma tean seda."
“Aga Emmett, ma ei saa midagi teha...”
"Kuidas ei saa? Ta ei ole sulle mitte keegi."
“Ta on mu partner...”
"Aga sa ei taha teda. Sa tahad Alecit, ja kui sa meiega oled, siis sa saad teda."
Vaatasin teda järsku tõsiselt, ta vaatas mind vastu. Märkasin, et naises oli midagi muutunud, ta nägi palju enesekindlam ja... õnnelikum välja.
“Ma ei saa teda...”
"Sa tead ise ka, et saad. Lilith, palun... nii on sulle parem."
“Kas ma võin oma tuppa minna?”
"Muidugi võid..."
Noogutasin ja kõndisin naisest mööda, treppidest üles kolmandale. Olin üllatunud, kui nägin, et see oli ideaalselt korras, isegi voodilinad olid vahetatud. Mu vannitoast tuli järsku Polly välja. See sama Polly, kellele ma haiget teinud olin.
"Oi..." ehmus ta mind märgates.
“Anna andeks,” sõnasin siis teda vaadates ja vajusin maha põlvili. “Palun anna mulle andeks.”
Ta taganes mitu sammu. “Ära mine ära.”
"Aga...”
Kõndsin talle isegi põlvili lähemale ja võtsin ümber ta jalgade kinni. “Anna mulle andeks. Ma ei tahtnud sulle haiget teha. Ma luban, et ma ei tee sulle enam haiget.”
Ta oli sellest täiesti šokeeritud. "Ma... pole midagi..."
“On küll.”
Pollyl oli ilmselgelt väga ebamugav. "Ma annan andeks, aga palun lase lahti..."
Noogutasin ja tegin seda, siis tõusin püsti ja pühkisin ainuma pisara silmast ära, vältisin ta pilku.
"Kas ma tohin minna?"
“Palun.”
Ta noogutas ning langetas pea, seejärel kõndis välja. Panin ukse kinni ja võtsin Melanie hommikumantli seljast, panin selle toolile. Mul oli siin majas veel riideid alles, aga tahtsin pesemas käia. Enne seda võtsin telefoni ja helistasin kellelegi, keda ma juba ammu näha olin tahtnud. "Lilith?" Alec vastas juba pärast teist kutsumist.
“Tahad mulle külla tulla?”
"Sulle külla? Kuhu?"
“Vanasse majja.”
"Aga... kas ma tohin üldse?"
“Tohid.”
Ta vaikis paar hetke. "Sa ütlesid..."
“Palun tule.”
"Ma tulen. Ma tulen kohe."
“Jah. Tule minu tuppa.”
"Milline see on?"
"Küsi kelleltki."
"Okei... mul läheb umbes alla tunni natuke, on see okei?"
“Muidugi.”
"Näeme siis..."
“Jah,” noogutasin ja katkestasin kõne. Kõik oli nii valesti, lahtiseid otsi oli üleliia, ning mina kutsusin endale külalisi. Mul oli vaja Emmettiga rääkida ja ma pidin sealt majast oma asjad kätte saama. Aga kuidas?
Ronisin duši alla ja lootsin, et suudan midagi välja mõelda, aga hetkel oli veidi olulisem see, kas mind üldse siia vastu võetaks. Melanie oli öelnud, et võetaks, aga tema ei olnud ju kogu ülejäänud kari. Ma olin nendega väga halvasti käitunud, kas nad suudaksid selle mulle andestada?
-
hakkab lahenema...