Jookse, kuni suudad (Writnes & anniepoynter)

24~Lilith~12

Emmett ronis mu pealt maha ja tõmbas seljaga enda vastu, hingeldades suudles mu kaela ja kõrva.

"See oli võimas," pomises ta suudluste vahele.

“Jah,” vastasin, kuigi mitte nii entusiastlikult.

"Kas sa tulid ikka?"

“Ei.”

Ta oigas. "Viin su lõpuni?"

“Ei. Ma ei taha.”

"Lilith, räägi, mis lahti... sa oled viimastel päevadel nii... morn."

“Ma ei tea, mis lahti, aga ära muretse...” keerasin end tema poole. “Jääme magama.”

"Kas ma ei tee sind õnnelikuks?"

“Teed, väga õnnelikuks,” noogutasin, ent mõtlesin vaid Alecile.

Ta naeratas. "Jääme nüüd magama?"

“Jah,” nõustusin, kuid keerasin end kõhuli, et ta mind katsuda ei saaks.

***

Ärkasin hommikul selle peale, et kogu maja sumises ning keegi oli lausa meie tuppa midagi rääkima tulnud. Tasapidi hakkasin probleemist aru saama – keegi oli minema läinud. Ma küll ei teadnud, kes, aga see oli suur probleem, seega ajasin end kiiresti voodist välja, ka Emmett tõusis järsult istuli.

“Kes?” küsisin, uni järsku pühitud. Vaatasin mingit Emmett karja liiget: “Ütle nimeliselt.”

"Kõik! Kõik teise karja liikmed, isegi meie karjast keegi!"

“See tähendab...” haarasin kätega peast ja vaatasin Emmetti poole. “Ei! Ei-ei-ei!”

"Kes meie karjast?!" urises Emmett.

“Ma ei tea nimeliselt, neid on vähem...” vabandas see.

Ma jooksin lihtsalt minema, alla korrusele, et näha, mis toimub. Karjaliikmed, kes veel alles olid, istusid elutoas ja rääkisid kõik segamini.

Silmitsesin neid, mitte ühtegi minupoolset polnud alles. Mitte ühtki.

"Kuhu kõik läksid?!"

“Keegi ei tea...”

Ma ei saanud selle vastusega leppida, jooksin majast välja ja lõhnale järele. Mul oli juba aimdus, kuhu rada mind viib, ja ma ei eksinud. Umbes kahekümne minuti pärast olingi meie vana maja juures.

Nad kõik olid seal, isegi metsades valvamas tegelikult, kuid millegipärast lasti mind mööda. Samuti oli seal mingi teine lõhn, Melanie lõhn ja Clyde'i lõhn. Mida nemad seal veel tegid? Kuidas kari üldse vampiiri oma majja laskis?

Jooksin esiuksest sisse ja muutusin, jäin enda ümber ringi vaatama. Kõik vaatasid mind segaduses ilmel.

“Miks te seda tegite?” olid ainukesed sõnad, mis mu huulilt kostusid, enne kui mu hääl täiesti murdus.

Nägin silmanurgas liikumist, Wren astus mulle lähemale ja vaatas mind silmi kissitades. Vaatasin teda vastu ja mu silmades hakkasid moodustuma pisarad. Ei. Nad ei tohtinud seda näha.

"Me hoiatasime sind," sõnas mees. "Me rääkisime sinuga, aga sina ei kuulanud."

“Aga ma rääkisin Emmettga ja ta ütles, et see pole tõsi!”

"Ja sa arvasid, et su oma kari valetab sulle millegi sellise kohta lihtsalt heast peast?"

“Ära räägi minuga nii!”

"Kuidas?"

“Ebaviisakalt.”

"Sa ei ole enam meie luna. Me räägime sinuga nii, nagu tahame."