Jookse, kuni suudad (Writnes & anniepoynter)

1~Lilith~1

“Keegi ei lähe kuhugi,” urisesin. “Ma vannun, et kui keegi teist julgeb oma jalga siit ruumist välja tõsta, siis teid piinatakse iga päev, aastaid. Kari on igal pool, te ei saa põgeneda.”

"Sina! Ära liigu!" hüüdis Melanie mu kõrval ühele nutvale emasele.

“Palun,” nuttis naine. “Mul on lapsed...”

"Lõpeta ulumine!"

Peale selle naise nutsid tegelikult peaaegu kõik, välja arvatu üks mees, kes mind lihtsalt vihaselt vahtis. Keerasin pea tema poole. “Mida sa jõllitad?! Tahad esimene olla?”

"Sul üldse kaastunnet ei ole või?! Mõtle, kui keegi sinu kutsikad emata jätaks!"

“Mul pole kutsikaid. Täpselt sellepärast,” nõksasin peaga naise poole ja surusin nuga pihus.

"Ja sellepärast, et keegi ei taha sind," jätkas mees.

Ma polnud vist mitte kunagi niimoodi möiranud, hakkasin mehe kaelast kinni ja lükkasin ta seina vastu, surusin noa ta kõhu juurde. Kõik läksid täiesti paanikasse, oli kuulda karjumisi ja möirgeid, kaks kaotas kontrolli ja muutus.

Mul polnud aega millegagi siis enam mängida, surusin mehele noa kõhtu ja keerasin seda, mulle pakkus lausa naudingut ta valust väänleva näo vaatamine.

Kuigi sellest oleks ilmselt piisanud, hoidsin teda veel enda jõul üleval ning tõmbasin mööda ta kõhtu joone üle naba, ta siseorganid hakkasid välja kukkuma.

"Türa, Lilith, tule appi!"

Lasin nüüd viimaks mehe lahti ja mul hakkas pea hetkeks pöörlema, poleks kindlasti pidanud nii palju jooma. Vaatasin ringi, Melanie võitles korraga kahe hundiga, kuna need olid peale selle nutva naise ainukesed mässajad, siis tirisin ühe neist eemale ja saatsin põntsuga vastu seina.

Melanie sai nüüd teisest mehest paari sekundiga jagu ja jättis elutu keha lihtsalt maha lebama, et edasi võidelda. Astusin hundi juurde ja vaatasin teda hetkeks, see oli samuti noor naine, võibolla kakskümmend. Üksik. Temast polnud kellelegi mingit kasu nagunii.

"Palun," halas ta. "Ma teen mida iganes... palun..."

“Käi põrgu,” urisesin ja lõin teda jalaga. “Sa oled nõrk.”

Ta oigas valust ja tõmbus maas kerra.

Jätsin ta praegu sinnapaika ja astusin naise juurde, kes oma laste pärast muretses. “Palju sul lapsi on?”

"Kuus..." vastas ta väriseva häälega.

Turtsatasin, miks tal neid üldse niipalju vaja oli? “Ära muretse, kullake. Su lapsed – ja kõik väljaspool seda maja tegelikult – põlevad praaegu oma majades.”

"Ei," ahhetas ta. "Palun ei..."

“Jää vait. Polnuks vaja olnud nii palju keppi teha, poleks muret ka olnud. Seisa püsti.”

Ta lihtsalt nuttis ega teinud mind kuulmagi.

“Tõuse püsti,” urisesin.

"Mu lapsed," ulgus ta. "Sa tapsid mu lapsed! Sa oled üks südametu mõrd!"

“Kellega sa arvad, et sa räägid siis?! Muidugi ma olen südametu!” tirisin ta juustest jalule ja midagi ootamata lõikasin ta kõri noaga läbi.

Tundus, et nüüd olime Melanieega kahepeale kõigist lahti saanud, naine ise seisis räpase akna juures ja vaatas mõtlikult õue. “Mida sa vaatad?” panin noa tagasi selle kohale.

"Taevast."

“Kas sa oled tähele pannud,” kõndisin tema kõrvale. “Et see on alati punane, kui me midagi sellist teeme?”

Ta noogutas.

“Ma leian ta täna,” hingasin sügavalt sisse. “Ma tean, et ma leian ta täna. Ma tunnen ta lõhna.”

"Palju õnne," vastas Melanie nukralt.

“Kas ma peaks ta kohe tapma?”

"Segi oled?"

“Kui ta ei ole mingi tugeva karja alfa, on see mõttetu. Mul ei ole vaja kedagi. Ma ei taha lõpetada kuue kutsikaga.”

"Usu mind, Lilith, olgu ta sinu surmavaenlane, sa ei saa teda tappa. See pole isegi variant, see on võimatu. Sa tead momendist, mil sa teda näed, et sa ei suuda talle liiga teha, isegi siis, kui sa oled temast lahti öelnud."

“Sittagi.”

"See on nii."

“Hakkame minema. Ma tahan duši alla minna.”

"Oleks vist tõesti aeg. Peagi jõuavad leegid ka siia."

Noogutasin ning midagi ütlemata kõndisin ukseni. Tagasi vaatamata jalutasime peaaegu läbi leekide autoni, kus meid juba oodati. Käskisin juhil kiirustada, aga oli ikkagi nii paganama aeglane.

“Kui sa kiiremini ei sõida, ma võtan Stani ja viskan kaevu.” Mõtlesin, et ma ei teeks seda tegelikult ealeski, nad olid meie kari, aga ma olin piisavalt purjus, et seda siiski öelda.

"Vabandage," pomises mees ja kiirendas kohe tempot.

Ohkasin ja vaatasin aknast välja, ma tahtsin massaaži ja mulle tundus kogu aeg, et ma jõudsin talle lähemale. Kus ta oli? Ja kes ta oli? Ma tahtsin juba kannatamatult teada.

“Stop, seis, peata kinni!” karjusin ühel hetkel. Mu süda puperdas nagu segane, ta oli siin samas, ma ei saanud aru. Tegin oma turvavöö lahti ja hüppasin autost välja, nuusutasin õhku. See lõhn tungis teiste seast kohe eriti hästi esile, ma teadsin, et ta oli siin olnud, aga ma ei näinud teda.

Vaatasin autouksest sisse. “Minge. Ma tulen ise koju. Ärge tulge mind otsima.”

Mees noogutas ja sõitis edasi. Teadsin, et nägin võibolla natuke räsitud välja, kuid see polnud oluline – kui ta oli hunt, siis pidi ta aru saama, kui ei olnud, siis polnud mul sooja ega külma. Järgnesin lõhnale üsna mitu minutit, kuni viimaks peatusin.

Mees oli seljaga minu poole, ta auto oli vist katki läinud, uuris kapotialust. Mul hakkas süda kiiremini põksuma, lisaks adusin, et ta oli inimene. Ma ei suutnud sellele isegi praegu keskenduda, miski tõmbas mind tema poole nii suure jõuga, et isegi kui ma oleksin proovinud lahkuda, ei oleks ma suutnud seda teha.

Kõndisin talle kiirel sammul lähemale, mees pööras end mu samme kuuldes ringi. Vaatasin teda kiiresti, ta oli ilus, ta oli üldse kõige ilusam mees maailmas. Mehe blond tukk langes ta silmadele ja ajamata habe paistis ta perfektse lõuajoone peal hästi välja. Me vaatasime teineteist mõne sekundi, ma lihtsalt teadsin, et ta tundis täpselt sama, mida mina, aga ta ei osanud seda kuidagi seletada.

Astusin talle veel lähemale, et teda veel rohkem endasse haarata. Tal oli ilus sirge nina ja sinised silmad, leidsin, et ta juuksejuured olid hoopis tumedad ja ta kandis ühte kõrvarõngast.

Tema toibus meist kahest esimesena. "Kas sinuga on kõik korras? Kas sa vajad esmaabi?!"

-

ma tahan panna nii swag osade nimed lihtsalt sorry