Jookse, kuni suudad (Writnes & anniepoynter)

2~Lilith~2

“Miks?!” peaaegu vihastasin, siis tuli meelde, et olin vist verega kaetud. “Minuga on kõik korras.”

"Oled sa kindel? Sa oled... verine."

“Ma just tapsin,” sõnasin, siis tahtsin end lüüa. Ta oli ju inimene. “Ühe jänese! Kes ründas mind.”

Ta vaatas mind hetke segaduses, siis puhkes naerma.

“Mida sa naerad?” kortsutasin kulmu, kuigi ta naer oli kõige ilusam asi maailmas.

"Ma ei tea..." Nüüd ta vaid naeratas.

“Kas su auto ei tööta?”

"Ah, nüüd vast juba töötab. Ma loodan igatahes. Aga... kuidas sa koju saad? Soovid küüti?"

“Ei, ma jooksen. Tahad minuga koju tulla?” Ma ei kavatsenud teda iial enam minema lasta.

"Jooksed?"

“Jaa, läbi metsa, nii saab kiiresti.”

"Ee... kus sa õige elad?"

Ma ei saanud talle ju karja asukohta avaldada. “Ma ei ütle sulle, kus ma elan.”

"Arusaadav... sel juhul lähevad meie teed vist praegu lahku?"

“Ei, ma... palun tule minuga.”

"Aga mul on auto... ma viin su."

“Okei. Ma võin sind siis juhatada.”

"Väga hea. Aga enne tuleb auto käima saada..."

“Ise ütlesid, et see juba töötab,” turtsatasin. “Otsusta ära.”

"Ma lootsin sulle muljet avaldada."

“Milleks?” Ta oli mu ainuke partner kogu eluks, mida tal seal avaldada oli?

"Milleks avaldatakse muljet?"

“Ma ei tea, keegi pole mulle mitte iialgi muljet avaldanud,” naeratasin, mõeldes ühele korrale. “Nojah, üks kord kui Melanie tap...pis metsas ühe ämbliku... mida ta muidu kardab.”

"Kes on Melanie?"

“Mu õde.”

"Hästi," noogutas ta ja lükkas kapoti kinni. "Tead, ma arvan, et nüüd saame liikuma hakata."

"Oota, aga... mis su nimi on?" küsis mees järsku.

“Lilith,” sõnasin, siis taibates, et ma ei teadnud ka tema oma. “Aga sinu?”

"Alec." Ma oleksin seda nagu teadnud, see nimi sobis talle kui valatult.

“Alec,” kordasin järgi, siis nägin, et ta vaatas mind, ja naeratasin piinlikult. Tal ei olnud õrna aimugi, mida see kõik tähendas, ta ei teadnud, et me olime teineteist viimaks leidnud, et me olime lõpuks ometi koos.

Mõtlesin sellele, et olin just öelnud, et ma ei taha lapsi, aga ma tahtsin kõiki ta lapsi. Absoluutselt nii paljusid kui võimalik. Ma poleks pidanud täna seda naist tapma, aga nüüd oli juba liiga hilja. Nii tema kui tema vaesed kutsikad olid praeguseks surnud.

“Kas tahad minna tahaistmele seksima?” pakkusin. Mu sees käisid igasugused värinad ja ma vajasin teda kõige ürgsemal tasandil, nii väga.

"Kas see on nüüd see koht, kus ma nõustun ja ärkan üles?"

“Mida?” imestasin, siis alles sain pihta, mida ta mõtles. “Aa, ei... Lihtsalt läheme.”

"Kas see on mingi... varjatud kaamera värk?"

“Mis sul viga on? Ma olen end sinu jaoks hoidnud...”

"Eem..."

“Sa ei taha mind,” ohkasin ja vaatasin enda ette.