Jookse, kuni suudad (Writnes & anniepoynter)

18~Clyde~1

Ma polnud Melaniele isegi varem õrna suudlust kinkinud, aga nüüd tundus, et lähen hulluks, kui ma teda ei saa. Teleka vaatamine oli meil mõlemal täielikult ununenud, me olime diivanil ja sõna otseses mõttes amelesime.

Ta hõõrus end vahepeal mu vastu, ma oigasin, sest isegi läbi pükste oli see kirjeldamatult hea. Ta nahk tundus mu jäiste käte vastas tulikuum, kui ma need ta särgi alt sisse libistasin, ma tahtsin sellest vabaneda. Ta oigas tasa, kui ma ühte ta rinda pigistasin, tirisin rinnahoidja selle pealt ära ja mängisin ta nibuga. Ta tõstis enda ülakeha, et mul sinna parem ligipääs oleks, kuid ei katkestanud suudlust. Ma ei teadnud isegi, kui kaugele ta minna tahtis, aga mina tahtsin lõpuni. Koputused uksele panid meid järsult teineteisest eemale tõmbuma.

Olin täiesti kindel, et keegi minu sõpradest see ei olnud. Nad oleks niisama sisse marssinud. Melanie libistas oma käed pluusi alla ja sättis rinnahoidja tagasi õigesti, samal ajal mind küsivalt vaadates. Ma kehitasin õlgu ja tõusin istuli, naine koos minuga.

"Kes üldse nii hilja siia tuleb?" küsis ta kella poole pilku heites, juba oli kesköö.

“Hoia mu selja taha,” ohkasin ja tõusin püsti.

Õnneks ei hakanud ta vastu vaidlema ja me kõndisime esikuse uksele vastu. Tundsin kohe nõrka hundilehka.

“See on Lilith,” sõnas Melanie juba enne, kui ma midagi teha jõudsin. Ta kõndis minust mööda ja avas ukse. Mulle ei meeldinud, et ta sedasi meie koju tuli.

“Melanie,” Lilith tõstis kiiresti pilgu.

"Mida sina siin teed?" küsis Melanie ärevalt.

“Ma tahtsin veenduda, et teil läheb kõik hästi.”

See ajas mind vihale, kes ta enda arvates oli? Kõigepealt ta alandas omaenda õde ja hülgas ta, nüüd tuleb kontrollima, kas kõik on ikka korras?

Ta vaatas mind, ilmselt mu silmad hõõgusid, sest midagi ta pilgus muutus.

"Kas see on halb aeg?"

"Iga aeg on halb aeg, seni kuni see sinuga seotud on."

"Clyde," manitses Melanie ja pöördus siis uuesti Lilith poole. "Kas sul on midagi öelda?"

"Ainult seda, et mul on hea meel, et te teinteisel olemas olete."

Ma ei suutnud urinat tagasi hoida.

"Ära urise, kaan. See ei olnud minu otsus teid välja visata."

"Mind tõesti ei huvita, kelle otsus see oli. Sina läksid sellega kaasa."

"Mul polnud valikut."

"Loomulikult."

"Kui sul oleks valida oma venna või Melanie vahel, mida sa teeks?"

"Esiteks, see väärakas ei ole sinu hingesugulane. Sa pole siin teretulnud."

"Ta on parem. Ja ma polegi su majas sees, jobu."

"Aias oled ikka."

"Sellega pead leppima."

"Lõpetage juba!" oigas Melanie.

Vaatasin tema poole ja surusin huuled kriipsuks.

"Kas see on kõik?" küsis Melanie.

"Anna andeks, et ma nii sitt õde olen."

Melanie ei vastanud midagi, ma soovisin ta nägu näha.

"Ma siis lähen," ohkas Lilith.

"See oleks tore."