Jookse, kuni suudad (Writnes & anniepoynter)

4~Melanie~2

Seisin seal natuke aega mõtlikult, siis aga muutusin ja jooksin tagasi koju. Ma ei tahtnud, et keegi näeks mu vigastusi, seega jooksin päris hundina tuppa sisse, seal oli mingi võõras lõhn. Läksin otse enda tuppa ja muutusin tagasi.

Vaatasin oma selga peeglist, see oli suures osas sinine ja marraskil. Krimpsutasin vaatepildi peale nägu ja otsustasin kiiresti duši alt läbi käia. See oli aga halb otsus, haavad kõrvetasid. Keerasin vee kiiresti kinni ja panin end riidesse. Ma tahtsin näha, kes oli selle võõra lõhna omanik. Karjal ei tohtinud siin sõpru käia, pealegi kuulus lõhn inimesele. Sel juhul saak?

Panin riidesse, musta särgi, et vereplekke näha poleks, ning läksin siis alla uurima. Kuulsin juba treppidel köögist Lilith naeru kõlamas. Midagi oli valesti - Lilith ei naernud.

"Lilith?" küsisin edasi astudes.

"Melanie, ma olen köögis!"

Kõndisin tavapärasest kiiremal sammul sinna. Lilith istus köögilaual, mingi mees seisis tema kõrval, näoga minu poole. Ma sain kohe aru, et see oligi tema hingesugulane, muud varianti lihtsalt polnud.

"See on Melanie," sõnas ta naeratades. Naeratades?!

"Tere," pomisesin tundetult. Nad olid nii õnnelikud, ma olin nüüd ametlikult siin maailmas ainus õnnetu.

"Ja see on Alec, ta peaks olema mu hingesugulane."

"Peaks olema? Seda on mitme meetri kaugusele tunda."

"Aa... kus sa olid? Miks siin lõhnab vere järgi?"

"Ah, käisin jooksmas ja juhtus väike õnnetus..."

"Kõik on ikka korras?"

"Ei."

"Mis juhtus? Sa olid päris kaua ära... see lõhn, kas...?"

"Mis?"

"Clyde..."

"Nojah."

"Mida ta tegi?"

"Eem, sattus minuga samasse kohta, nagu alati," kehitasin õlgu. "Aga ma lähen hetkel. Nautige."

"Kas sa teed ei taha? Ma tegin kaks tassi, aga Alec ei taha..."

"Okei," noogutasin ja osutasin ühele tassile, mis kapil oli. "See?"

“See jah.”

"Olgu. Tänan." kõndisin sellega minema.

***

Ma teadsin, et ta oli kuskil lähedal, ma teadsin seda, kuigi olin täiesti suvalises metsanurgas. Mul ei olnud õrna aimugi, kuhu minna, aga kuidagi teadsid mu jalad ise, kuhu mind kanda.

Kõndisin edasi, järsku hakkasid minuni kohtuma karjed ja... nuuksed? Naise omad? Tardusin paigale. Miks mind just siis temani tõmbas, kui ta oma vajadusi rahuldas?

Nägin nüüd eemalt, kuidas naine vastu puud surutud oli, seljaga Clydei poole, ja Clyde mitte ainult ei joonud ta verd, vaid vägistas teda. Ma ei suutnud otsustada, kas lasta mehel oma teod lõpuni viia või vahele astuda. Ma ei tahtnud teda kellegi teisega näha, aga ta pidi toituma...

Seisin puu varju ja ootasin lihtsalt, tal läks veel nii kaua aega. Natukese aja pärast ei kuulnud ma enam naise südametukseid. Clyde oli vist ka lõpetanud, igatahes ta oigas ja järgmisel hetkel oli kuulda, kuidas ta oma pükse üles pani.

"Et sind erutavad siis sellised asjad?" küsisin, olles otsustanud oma kohalolust teada anda.

“Ma teadsin, et sa oled siin. Mind erutab tõesti vere joomine ja naiste keppimine. Mis sind erutab?”