Hommikul pärast ärkamist läks mul hetk aega, et taibata, et ma polnudki enam enda magamistoas. Clyde oli mu kõrval, ta oli üleval.
"Hei," ütlesin uniselt ja keerasin end tema poole.
"Hei." Ta muigas ja tõmbas mu enda vastu.
Võpatasin. "Sa oled ikka jahe."
"Ma ei saa midagi teha."
"Suvel tuleb see vast kasuks..."
"Ei tule. Siis on palav. Talvel küll."
"Oh, ma mõtlesin seda, et sa oled külm," tundsin piinlikkust.
"Ma tean. Mida rohkem su kehatemperatuur ümbritsevast erineb, seda ebameeldivam on.'
Ma ei öelnud midagi, tegelikult olin ma silmas pidanud enda heaolu, ja nüüd oli mul sellepärast piinlik.
"Aa, sa mõtlesid..." Ta muigas. "Sinul jah."
"Jah..." ohkasin. "Aga noh..."
Ta naeris. "Kui sul on hea, siis on mul ka."
"Aga sul on ikkagi ebameeldiv ju..."
"Aga ma ei saa aastaaegu muuta."
"Me ei pea talvel kütma, ma panen lihtsalt soojemalt riidesse. See on kompromiss."
"Ei." Ta muigas.
"Tõsiselt."
"See teeks ju sama temperatuuri, mis siin praegu on."
"Aga siis saab jahedam ka olla."
"Õues on piisavalt."
"Me veel vaatame seda."
Ta muigas ja võttis käe mu ümbert, tõusis istuli. "Süüa soovid?"
"Ma kahtlen, et sul on midagi, mis mu kõhtu ka täidaks..."
"Muist ikka on."
"Kas me poodi saaks minna?"
"Muidugi. Kohe, kui sa valmis oled."
"Kui saab, siis ma käiks kähku duši all ja teeks end korda ja siis..."
"Muidugi, ma ootan sind."
"Kas ma saaks palun rätiku?"
"Jaa, kohe, tule kaasa." Ta noogutas.
Väljusime voodist ja ma järgnesin talle magamistoast välja vannituppa. Ta võttis mulle kapist puhta rätiku ja pani selle riiulile. Üks kiire pilk vannituppa ütles, et kui ma sinna pikemaks ajaks jääda plaanisin, tuli sinna minu jaoks kindlasti eraldi asju osta.
"Mida ma kasutada võin?" küsisin igaks juhuks.
"Ükstapuha," kehitas Clyde õlgu.
"Hea küll. Aitäh."
Mees naeratas ja kõndis vannitoast välja. Panin ukse enda järel lukku ja ronisin siis kabiini.
***
"Valmis?" küsis Clyde.
"Oota, ma tahan sinuga tegelikult enne millestki rääkida."
"Millest?" ta näis natuke kartlik.
"Istume?"
Mees kergitas kulmu ja noogutas. Kõndisime tagasi elutuppa, ma istusin Clyde'i vastu.
"Miski teeb sulle muret."
"Jah. Meie. Mis nüüd saab?"
"Kas me peame sellest konkreetselt rääkima?"
"Peame jah."
"Ma ei tea, mis saab."
"Peame midagi kokku leppima."
"Kokku leppima? Mida?"
"Mis meist saab? Jääme me kokku?"
“Miks me ei peaks jääma?”
“Ma küsisin, kas me jääme. Ära vasta nii.”
"Ma ju ei oska nii vastata, see pole midagi, mida me otsustama peaks."
“Muidugi on. Ütle, kas saan jääda, või on mul aeg minekut teha?”
"Ilmselgelt sa võid jääda, mis küsimus see on? Sa oled mu hingesugulane. Ma tahangi, et sa jääks."
Noogutasin, kuigi kahtlesin ikkagi.
"Miks sa kahtlev oled?"
“Sest nagu ma lihtsalt tungisin end siia sisse.”
"Kuidas nii? Ma ise tõin su siia... miks me sellest räägime?"
“Mul on vaja ju teada, kuhu me sihime... Meievaheliste suhetega ka.”
"Kas sa võtad mu omaks?"
Pilgutasin. “Jah.”
Kuulsin, kuidas ta süda natuke kiiremini tuksuma hakkas. Läksin üle mehe poole istuma ja toetasin oma pea vastu ta õlga, ma tahtsin teda suudelda, kummaline oli mõelda, et me polnud seda veel teinud. Ma polnud kunagi varem vampiiri suudelnud, pabistasin natuke.
Clyde pani käe mu ümber ja tõmbas mu rohkem oma sülle, õigemini võttis mu sinna kui väikse lapse. Itsitasin ja juubeldasin sisimas, nüüd oli mul ideaalne võimalus seda teha.
Mees paitas mu pead ja suudles siis ise mu otsaesist. “Mul on nii hea meel.”
"Seda on näha," naeratasin. "Minul ka."
“Kas tahad üldse poodi minna? Me võiks... noh, olla.”
"Jah, läheme hiljem," nõustusin.
Clyde noogutas ja tõmbas mind paremini enda vastu. “Kirjeldamatu tunne on sind niimoodi hoida. Ainult endale.”
"Sa võid seda nii palju teha, kuni sa viimaks ära tüdined..."
“Ma ei tüdine iialgi.”
Pööritasin muiates silmi.
“Ausalt.”
"Jaa-jaa," naersin ja hoidsin temaga natuke kauem silmsidet.
Clyde hakkas ühe käega mu juukseid silitama. “Minu pisike...”
Vaatasin ainiti ta tumedaid silmi, mul oli tõesti tunne, nagu me oleksime selles maailmas kahekesi. Mitte miski muu ei lugenud.
“Tead... üldiselt libahundid haisevad, aga sa lõhnad nagu päiksesära ja kodu...” Ta toetas oma põse mu pealaele.
"Clyde," õhkasin laialt naeratades.
“See kõlab väga ilusti,” sõnas ta. “Minu nimi sinu huultel.”
"Kas see ongi see võrgutamine, mida vampiirid teevad?"
Ta muigas. “Võibolla. Kas mõjub?”
"Sõltub muidugi, mis su eesmärk on, aga mulle tundub, et väga hästi."
“Mu ainus eesmärk on sulle näidata, kui ilus ja kallis sa oled.”
"Sina oled ka..."
Ta naeris soojalt. “Ma olen tühine vihmapiisk ja sina oled meri.”
"Issand jumal," itsitasin. "Kas sa mõtled neid vabal ajal?"
“Sa inspireerid mind käigupealt.”
"Kas sa oled romantik?"
“Võibolla.”
"Hmm..."
“Kui sa tahad, siis ma olen sinu jaoks ükskõik mis.”
"Oh, sa oled romantik."
“Nimeta mind, kuidas soovid.”
"Musi? Kallis?" muigasin.
Ta naeris. “Kuidas eelistad, kallim.”
"Kas me olemegi siis nüüd niimoodi koos?"
“Kui sa tahad. Mina tahan.”
"Vau..."
"Mis vau?"
"Mina olen vampiiriga suhtes..."
Ta naeris. “Ja mina libahundiga. Kes oleks võinud arvata...”
"Just..." ajasin end ta süles sirgu ja vaatasin teda mõtlikult.
“Ma tahaks lihtsalt... sind surnuks kaisutada.” Ta naeris. “Ma ei tea, mis mul on. Olen sind nii kaua oodanud.”
"Ma ei takistaks sind," muigasin.
“Ma arvan, et meie suhte arenedes pead sa mind päris tihti takistama... ma võin ülekäte minna.”
"Kuidas nii?"
“Teatud tegevuste juures on mul raske end ohjeldada.”
"Oh... õnneks ma ei ole... nii habras."
“Ma tean. Aga ma ei tahaks ikkagi sulle haiget teha, olenemata sellest, kui kiiresti sa paraned.”
"Ärme muretse selle pärast."
“Õigus. Nagunii ootame õiget aega, ja see ei ole veel käes.”
"Aga millal on?"
“Ma ei tea, kullake. Küll see välja tuleb.”
"Hästi," noogutasin. Ma ei saanudki nüüd aru, kas ta rääkis ainult seksist või ei tahtnud ta mind suudelda ka.
“Kas tahad nüüd minna?”
"Ei, aga me võime, kui sa tahad."
“Mul on ükskõik, sinul on kõht tühi.”
"Okei, käime ära," noogutasin. "Aga enne..." nõjatusin mehele lähemale ja surusin ta huultele kiire suudluse.
“Ohoh? Mille eest?” ta naeratas.
"Lihtsalt," kehitasin naeratades õlgu
Ta naeratas samuti ning aitas mul siis veidi rohkem istuli tõusta, et ma ta sülest maha saaks.
"Kas me läheme autoga?" küsisin.
Ta noogutas. “Vast küll. Kuule, tahad hoopis kuskile sööma minna?”
"Kas me saame? Kas sa saad?"
“Muidugi.”
"Lähme... aga ma pean sind hoiatama, kui me sööme inimkujul, siis me sööme palju korraga..."
“Mul on raha.”
"Asi ei olegi niivõrd rahas kui selles, et see võib lihtsalt kentsakas olla. Ma olen kombekas, ma vannun, aga lihtsalt."
“Ma tean, et libahundid söövad palju, ma ei pane pahaks.”
"Siis on hästi. Kas sa tead siin mingit hubast kohta?"
“Tean küll tegelikult, kas läheme?”
"Jah," nõustusin. "Käib seal palju inimesi? Ära saa valesti aru, see pole üldse liigi pärast, ma lihtsalt võin veidike väär välja näha."
“Seal ei käi palju inimesi, ja ära muretse sellepärast. Kui keegi vaatab imelikult, võime tema ka ära süüa?”
"Jah," muigasin. "See on hea korraldus. Veri sulle, liha mulle."
“Võime lihtsalt kohe seda teha ju, kui tahad.”
"Otsusta sina, mulle sobib kõik."
“Läheme meie elu esimesele koos jahile.” Ta naeratas.
"Väga hea," naeratasin. "Kelle me ohvriks võtame, kas mehe või naise?"
“Kas... tahad mehe võtta ja teda võrgutada? Sa võid mu siis vihaseks ajada ja ma naudin seda tapmist.”
"Oh... teeme nii."
Clyde muigas. “Kas otsime mingi pubi juurest õhtupoole? Kannatad nii kaua?”
"Ma arvan küll, jah."