“Miks?!” peaaegu vihastasin, siis tuli meelde, et olin vist verega kaetud. “Minuga on kõik korras.”
"Oled sa kindel? Sa oled... verine."
“Ma just tapsin,” sõnasin, siis tahtsin end lüüa. Ta oli ju inimene. “Ühe jänese! Kes ründas mind.”
Ta vaatas mind hetke segaduses, siis puhkes naerma.
“Mida sa naerad?” kortsutasin kulmu, kuigi ta naer oli kõige ilusam asi maailmas.
"Ma ei tea..." Nüüd ta vaid naeratas.
“Kas su auto ei tööta?”
"Ah, nüüd vast juba töötab. Ma loodan igatahes. Aga... kuidas sa koju saad? Soovid küüti?"
“Ei, ma jooksen. Tahad minuga koju tulla?” Ma ei kavatsenud teda iial enam minema lasta.
"Jooksed?"
“Jaa, läbi metsa, nii saab kiiresti.”
"Ee... kus sa õige elad?"
Ma ei saanud talle ju karja asukohta avaldada. “Ma ei ütle sulle, kus ma elan.”
"Arusaadav... sel juhul lähevad meie teed vist praegu lahku?"
“Ei, ma... palun tule minuga.”
"Aga mul on auto... ma viin su."
“Okei. Ma võin sind siis juhatada.”
"Väga hea. Aga enne tuleb auto käima saada..."
“Ise ütlesid, et see juba töötab,” turtsatasin. “Otsusta ära.”
"Ma lootsin sulle muljet avaldada."
“Milleks?” Ta oli mu ainuke partner kogu eluks, mida tal seal avaldada oli?
"Milleks avaldatakse muljet?"
“Ma ei tea, keegi pole mulle mitte iialgi muljet avaldanud,” naeratasin, mõeldes ühele korrale. “Nojah, üks kord kui Melanie tap...pis metsas ühe ämbliku... mida ta muidu kardab.”
"Kes on Melanie?"
“Mu õde.”
"Hästi," noogutas ta ja lükkas kapoti kinni. "Tead, ma arvan, et nüüd saame liikuma hakata."
"Oota, aga... mis su nimi on?" küsis mees järsku.
“Lilith,” sõnasin, siis taibates, et ma ei teadnud ka tema oma. “Aga sinu?”
"Alec." Ma oleksin seda nagu teadnud, see nimi sobis talle kui valatult.
“Alec,” kordasin järgi, siis nägin, et ta vaatas mind, ja naeratasin piinlikult. Tal ei olnud õrna aimugi, mida see kõik tähendas, ta ei teadnud, et me olime teineteist viimaks leidnud, et me olime lõpuks ometi koos.
Mõtlesin sellele, et olin just öelnud, et ma ei taha lapsi, aga ma tahtsin kõiki ta lapsi. Absoluutselt nii paljusid kui võimalik. Ma poleks pidanud täna seda naist tapma, aga nüüd oli juba liiga hilja. Nii tema kui tema vaesed kutsikad olid praeguseks surnud.
“Kas tahad minna tahaistmele seksima?” pakkusin. Mu sees käisid igasugused värinad ja ma vajasin teda kõige ürgsemal tasandil, nii väga.
"Kas see on nüüd see koht, kus ma nõustun ja ärkan üles?"
“Mida?” imestasin, siis alles sain pihta, mida ta mõtles. “Aa, ei... Lihtsalt läheme.”
"Kas see on mingi... varjatud kaamera värk?"
“Mis sul viga on? Ma olen end sinu jaoks hoidnud...”
"Eem..."
“Sa ei taha mind,” ohkasin ja vaatasin enda ette.
"Ausalt ka, kus kaamerad on?"
“Mingeid kaameraid ei ole. Hakka sõitma, kui sa ära ütled,” kihelus ei andnud sellegipoolest järgi.
"Ei aga nagu... mis toimub?"
“Mis mõttes, mis toimub? Ma igatahes tahtsin sinuga seksida, ja sa polnud nõus. Muud midagi eriti.” Ma oleksin tavaolukorras ära tapnud kellegi, kes nii palju idiootseid asju küsib.
"Ei, aga nagu... miks sa tahad suvakaga seksida?"
“Sest sa...” Ma ei saanud ju öelda. Oigasin. “Vii mind koju või ma astun kohe autost välja.”
"Aga seksime hoopis?"
“Jah,” noogutasin. “Ma olen seda nii kaua oodanud...”
"No jälle... siin on mingi konks."
“Kui sa mind ei usu, siis sõida! Mind ajab närvi, et sa ei kuula mind.”
"Hea küll." Ta käivitas auto.
Ohkasin ja toetasin pea vastu akent. See polnud aus, et ta mind ei tahtnud, ja see polnud aus, et ta inimene oli. Mulle hakkas vaikselt päris olukord ka kohale jõudma, polnuki nii lummatud mõttega temast. Mis meist üldse tulla sai, kui ta isegi ei teadnud, kes ma olen? Pidin talle kohe rääkima, aga mitte autoroolis.
"Kuule, äkki me saaks hoopis mingisse kohvikusse rääkima minna?"
“Kohvikusse? Sa oled verine. Me võime sinu pool rääkida, kui sa nii väga tahad.”
"See pole väga hea mõte. Äkki sa ootad kähku, kuni ma kodus riided vahetan?"
“Hästi.”
Naeratasin õrnalt, kuigi ma polnud ikkagi olukorraga eriti rahul.
“Ma tahan nii väga sinuga seksida, ma lähen hulluks,” oigasin ühel hetkel, taipasin, et olin peaaegu terve aeg jalga väristanud. “Kas sa ei taha mind?”
"Kuule, ma tahan sind küll, aga see kõik on natuke kahtlane."
“On? Kas sa ei tunne seda seletamatut tõmmet minu poole? Kas sa ei taha minuga lapsi saada?!”
"Eem..."
“Miks sa mulle normaalseid vastuseid ei anna?”
"Aga äkki küsi normaalseid küsimusi?"
“Nii et sa ei tunne?”
"Sa meeldid mulle, aga lapsi ma küll ei taha veel, ilmselgelt."
“Aga ma tahan lapsi...”
"Kui vana sa oled?"
“Kakskümmend viis.”
"Aa... sa näed noorem välja."
“Jama. Aga sina?”
"Kakskümmend kuus."
Noogutasin. “Alec, ausalt, ma pean sulle midagi rääkima, aga seda on palju.”
"Jah?"
“Siis sa saad aru... Ah persse kah. Alec, ma olen libahunt ja sa oled mu hingesugulane, ma loodan, et sa saad selle informatsiooni käsitlemisega hakkama. Enne kui sa kraavi keerad või mind autost välja viskad – ma olen valmis vastama igale su küsimusele ja kõike tõestama.”
Ta turtsatas. "Okei, kes su palkas? Ben? Ma teadsin seda!"
“Kes on Ben? Mida sa ajad, ausalt? Ma räägin tõde sulle, ma võin oma hambaid näidata, ma võin muutuda, mida iganes. Sa oled mu hingesugulane, sa peaksid kõike teadma.”
"No aga ma olen inimene..."
“Ma tean, et sa oled. Natuke kahju on, aga pole hullu.”
"Selline asi on üldse võimalik? Inimesega?"
“Ei, Alec. Ma tulin suvalises kohas metsast välja sinu ette seisma, seda rääkima ja ennast pakkuma sellepärast, et mul oli igav.”
"See kõlab igatahes natuke loogilisemalt..."
“Mine persse.” Mul oli üle mitme aasta tunne, et hakkan nutma. Ma olin talle tahtnud kõike anda, ta peaaegu ütles minust ära.
"Ära solvu palun nüüd... aga nagu... mida see üldse tähendab?"
“See tähendab, et me oleme mõeldud elu lõpuni koos olema. Abielluma, lapsi saama, absoluutselt kõike tegema...” naeratasin endamisi. “Tahad mu karjaga kohtuda?”
"Võtame äkki sammhaaval..."
“Ma mõtlesin ka nii, aga ma olen praegu vist märjem kui eales varem. Sa erutad mind liiga palju, mu keha peaaegu väriseb. Mul on sind vaja...”
Tundus, et tal oli natuke ebamugav. Ükski libahunt poleks mul lasknud niimoodi rääkidagi, nad poleks lasknud mul piinelda. Isastele on omane kohe ise emane ära võtta, koos paaritumisprotsessiga, sest hingesugulus oli nii kindel. Mul oli raske ja kuigi ma polnud varem iialgi ühegi mehega selles mõttes koos olnud, siis sain aru, et tegin midagi väga valesti.
“Anna andeks, ma saan aru, et see kõlab liiga rutatult, aga ma olen sinuga aus. Ma olen kõigiga aus tegelikult, ma ei salli mingit keerutamist. Ma võiksin sulle ripsmeid pilgutada ja tasakesti ettepoole nõjatuda, et sa mu rindu näeksid ja mida iganes, aga ma olen pigem lihtsalt otsekohene. Sa oled mu hingesugulane ja sa paned mind niimoodi tundma lihtsalt eksisteerimisega, lepi sellega... Pealegi on see meie esimene kohtumine, nii peabki olema.”
"No... okei."
“Kui sa midagi tahad, siis ütle, sest ma jään nüüd tasa ja lasen sul seedida.”
"Kus sa päriselt elad? Lihtsalt metsas või?"
“Ei, hull oled või? Ma elan karjaga ühes majas, see on hästi suur.”
"Okei," noogutas ta.
“Jääd kohvile?”
"On seal ohtlik?"
“Alec, kõige ohtlikum, mis sa sealt leida võid, olen mina. Aga sa oled mu hingesugulane, seega pole sul mitte mingit ohtu.”