Annie ja Agnes olid juba mõnda aega ära olnud, kui Tom murelikult minu juurde kõndis. “Dougie, ma kardan, et Agnes võib rase olla...”
“Agnes ka?” vaatasin teda kulmu kortsutades.
“Jaa... ta valetas mulle eile, et tal on päevad, öökis kaks korda ja muudkui sõi, tõretses minuga ka veel...”
Vaatasin teda kummaliselt. “Ja see jõudis sulle alles nüüd kohale või?”
“Ma tõesti polnud sellele mõelnud,” vastas Tom. “Aga miks ta seda mulle ei ütle?!”
“Kardab?” pakkusin.
“Mida tal karta on?”
“Su reaktsiooni, sünnitust, meedia tähelepanu, mida iganes...”
Tom ohkas. “Ikkagi ta oleks võinud mulle rääkida, ma mõtlen, ühel hetkel tuleb see ju niikuinii välja...”
“Ju ta siis tahtis seda nii palju kui võimalik edasi lükata.”
“Aga miks?”
“Türa, kust ma tean...”
“Kuhu nad üldse nii kauaks jäävad?” muretses Tom.
“Rahu, nad on naised,” muigasin.
“Ma ikkagi helistan,” sõnas Tom ohates.
“Ära muretse kogu aeg.”
“Nüüd, kui ta rase on, muretsen ma topelt.”
“Aga see ei pruugi ju veel kindel olla?”
“No see on ikka päris kindel...”
“Helista siis.”
“Helistangi.” Ta võttis taskust telefoni ja kõndis veidi eemale. “Agnes?”
Sain esimeste sekundite jooksul Tomi näoilmest sain aru, et kõik ei olnud korras.
“Kus mu naine on?!”
Ajasin end sirgu ja vaatasin meest murelikult.
“Kellega ma räägin?” Mees pani valjuhääldile.
“Tom, vana sõber, kuidas sa mind siis ära ei tunne?”
“James?!”
See küll head ei tõotanud...
“Just nii. Mida sa tahtsid?”
“Ma tahan oma naisega rääkida.”
“Aga vot ei saa.”
“Miks? Kus ta on? Mida sa tema telefoniga teed?”
“Praegu veel on nendega kõik enam-vähem korras.”
“Kuidas palun?” sekkusin nüüd nende vestlusesse. Kas see tähendab, et Annie on ka nendega?
“Sa kuulsid mind küll.”
“Mida te tahate?”
“Softwateri piirkonda ilmselgelt.”
“Te ei saa seda.”
“Kahju küll... siis ei saa teie oma naisi ka.”
Vandusin endamisi ja vaatasin aknast välja.
“Me saame ju mingile kokkuleppele jõutud,” pomises Tom. “Ole nüüd, James.”
“Ainuke diil on see.”
Türa küll, ohkasin. Tahtsin nii väga teada, kas naistega oli ikka kõik korras. “Me ei räägi enne, kui me neid näeme.”
“Seda annab korraldada. Logi arvutisse, mõne hetke pärast helistan ma sulle ja te näete oma naisukesi.”
Kurat võtaks, oigasin. “Hea küll,” sõnas Tom rahulikult.
Jooksin kööki ja tõin sealt oma sülearvuti, Skype oli juba lahti. Vaatasin, et aku ikka täis oleks, ja panin selle siis elutuppa lauale. Matt helistas mulle juba, olin kiire sellele vastama.
“Jou, Dougie.”
“Asu asja kallale.”
“Andke piirkond meile.”
“Sitta te saate.”
“Hea küll, nägemist.”
“Ei-ei, oota nüüd,” köhatas Tom. “Näita mulle Agnest.”
“Tõesti tahad teda näha?”
“Mis mõttes ei taha?”
“Saagu sa oma tahtmine,” muigas Matt ja hakkas läpakas käes kuskile kõndima.
***
Niimoodi Anniet näha oli maailma kõige hullem tunne. Ma tahtsin Matti pea otsast rebida ja ta põlema pista, ma tahtsin teda piinata. Nägin, kuidas Annie nutma hakkas, täiesti ihualasti mehe ees, kes nüüd vägisi ta suu avas.
“Mida vittu sa teed?!” karjusin, mul oli tunne, et lükkaksin vihast laua ümber. “Sa ei tee seda! Türa, Matt, ma tapan su ära! Ma tõsiselt ka tapan su ära!”
“Rahulikult nüüd,” irvitas James Agnese juurest ja kõndis sülearvutile lähemale. “See kõik on teie enda tegude tagajärjed.”
“Me pole midagi teinudki ju!”
“Selles asi ongi.”
“See pole naljakas,” vihastas Tom. Ma tahtsin nii väga Anniet aidata, ma lootsin, et ta hammustab Mattil otsast ära. Anniet tundes poleks see eriline ime olnud.
“Ma ei tee seda!” kuulsin Annie kriiskamist.
“Türa, ime!”
“Ei,” ta nuttis. Tundsin end nii abitult, ma ei saanud mitte midagi teha.
“Sa saad selle piirkonna!”
“Kindel või?” küsis James kulmu kergitades. “Ainult Danny saab seda lubada.”
“Ma juba helistasin talle.”
“Ja mida ta ütles?”
“Ta on siia teel.”
“Siis naudime šõud,” ta astus kaamera eest ära, nägime jälle Anniet, kes nüüd läbi pisarate Mattil imes. See oli kõige hullem tunne maailmas.
“Lõpetage juba, te ju saate selle maa!”
“Ei, hea on,” muigas Matt. “Just nii, Annie.”
“Noh, Agnes, tahad ka?”
“Palun ei,” nuttis tüdruk.
“Tasa nüüd. Kui Danny viie minuti pärast seal ei ole, kepin ma su tüdrukut nii kõvasti, et ta saab kaksikud.”
“Puutu teda ja ma murran su kaela,” urises Tom. Ma ei saanud seda enam edasi vaadata, mul läks süda pahaks ja õhku jäi väheks. Mitte keegi ei tohtinud minu Anniet nii kohelda, see oli vägistamine. Ja keskaegse teo eest keskaegne karistus, sõlmisin endaga mõttes lepingu.
“Kuhu Danny jääb?” uuris James.
“Türa, ta ei saa ju nii kiiresti!”
“Kahju küll.”
“Palun, ma ei taha enam!” karjus Annie vahepeale, kuid Matt ignoreeris seda, krabas ta juukseid ja sundis teda kiiremini minema.
“Fuck, Matt, lõpeta ära!”
“Kohe lõpetan,” ta sulges silmad.
“Ära tee, ma anun sind,” andsin alla, mu hääl isegi värises.
“Kui südamlik,” naeris James.
“Türa, te olete haiged,” sõnas Tom ja lõi rusikaga vastu lauda. “Kus te olete?”
“Seda ma sulle küll ei ütle,” vastas James ja kõndis Agneseni.
“Ära katsu teda!”
"Ära ütle mulle, mida teha." Mees võttis Agnese juustest kinni ja tiris ta neist jalule.
"Ära tee!"
“Või mis?” järsku oli Jamesil nuga käes ja ta hoidis seda Agnese märgi juures.
“Neelad!” kostus kõrvalt Matti käsk, mis oli vist Anniele suunatud.
"Lõpetage ära! Te olete peast soojad!" kaotasin täielikult enesevalitsuse.
Matt naeris nüüd ja silitas Annie pead. “Kui Danny tuleb, siis lõpetame.”
"Mis õigusega te seda teete?!"
“Selle õigusega, et me saame,” muigas James ja surus noa Agnese märgile.
"Ei," oigas Tom ja vajus diivanil kössi.
“Te olete juba kõvasti piire ületanud, türa küll, mis iganes te tahate, on teie. Ükskõik mis, jumal küll, jätke palun nad rahule.”
"Me tahame praegu, et Danny siia tuleks, eks?"
“Ta ju tuleb, fuck's sake!”
"Jah, just, ma kohe tulen..."
Mul oli Anniest nii kahju, ma ei saanud midagi teha. “Annie, ma tulen päästan su sealt ära. Hammusta ta munn otsast ära.”
"Kui sa seda teed, löön sind põlvega kõhtu."
“See on seda väärt,” sõnasin. “Me saame alati uue lapse teha, uut munni ei kasva.”
"Aah!" röökis Tom.
“Fuck, lase ta lahti, mida vittu!” karjusin Jamesile. “Türa, jumal küll, ma annan teile kõik, te saate maja ja auto ja kõik raha, laske neil minna!”
Järgnevalt oli kuulda Matti oiet, ma nägin, kuidas ta end täiesti Anniele kurku surus ja siis ilmselt tuli. Tüdrukul oli nähtavalt väga ebamugav, ta nuttis siiani ja hakkas selle peale peaaegu kõõksuma.
Surusin käed rusikaisse, lisasin mehe piinadele veel viisteist minutit. Kõige rohkem kartsin siiski Annie enda pärast, et ta ei suuda mitte kunagi enam midagi sellist nautida. Et kogu tema seksuaalsus jääb sinna tuppa koos mehega maha.
"Ma ei suuda enam, palun, ma teen mida iganes, jätke nad rahule!"
Viimaks ometi käis välisuks.
"Danny!" karjus Tom diivanilt.
Mees oli hetkega meie juures, õudust meie nägudel märgates lükkas end diivanile ja vaatas ekraani.
“Oi, Danny!”
"Mida vittu te tegite?!"
“Me tahame Softwateri piirkonda, see kuulub meile! Ja ma lõikan kohe, kui sa keeldud!” rääkis James, nuga endiselt Agnese kaelal.
"Oh, fuck! Ära tee! Laske tüdrukud vabaks, te saate selle, okei?"
“Tüdrukutele tulete ise järgi. Te leiate nad kuskilt, mõne päevaga ehk ikka. Oli meeldiv äri ajada.”
"Kurat, öelge vähemalt, kus te neid hoiate!”
“Parem mitte. Ma annan neile telefonid, küll.”
"Ja kuidas see meile kasulikuks osutub?!"
“Te saate nad tagasi,” Matt muigas. “Oled õnnelik mees, Dougie,” ta tegi silma ja vajutas siis video kinni.
"Mida?!" Tom haaras kätega peast. "Helista neile tagasi!"
Ma proovisin, kuid järgmisel hetkel oli Matt juba välja loginud. "Putsis! Kuidas me nüüd nad üles leiame?!"
“Neil on telefonid.”
"Mida see aitab, kui nad ei tea isegi, kus nad on?"
“GPS!”
"Türa, arvad, et seal on wifi?"
“Ma ei tea, kuidas Agnesega on, aga Anniel peaks telefonis ka nett olema.”
"Kutid, rahunege nüüd," ohkas Danny. "Las Annie muutub."
“Ta tapab Agnese ära!” protesteeris Tom.
"Agnes lukustagu end kuhugi."
“Seal ei pruugi kohta ollagi.”
"Selleks helistamegi."
Ma olin juba ammu telefon kutsuma pannud, kuid Annie asemel vastas Agnes.
"Jaa?" küsis ta läbi nutu.
“Miks Annie ei vasta?!”
"Ta... oksendab."
“Fucking god! Pane mind vajuhääldile.”
"Kohe..."
“Nii, nüüd,” sõnas ta hetke pärast.
"Annie?" küsisin, hääl värisemas. "Annie, kallis, kõik saab korda..."
Ta ei vastanud, aga kuulsin teda nutmas, või see oli pigem ulgumine. "Kullake, mul on vaja, et sa end kokku võtaksid, siis me leiame teid üles... Kas sa saad sellega hakkama?"
Ta ei vastanud endiselt mitte midagi.
"Annie?"
“Ma ei saa praegu...”
"Võta aega..."
Kuulsin ta hingeldamist veel pikka aega, siis ütles ta väriseval häälel: “Jah, nii, mida ma tegema pean?”
"Muutu."
“Ma olen Agnesele niimoodi ohtlik ju...”
"Agnes, lukusta end palun temast enne eemale."
“Kuidas ma saan? Siin on pime, me oleme ühes ruumis kinni.”
"Tulge välja? Või nad panid teid lukku?!"
“Me ei tea, siin ei näe mitte midagi."
"Proovige äkki välja saada? Näidake telefoniga valgust."
Ta noogutas, siis kuulsime juba ukse logistamist. "See on lukus..."
“Logista lahti. Kas sa saad kuidagi kirjutada mulle kuskil või midagi tweetida või mida iganes, kus teie asukohta näeks?”
"Ma... tweedin midagi."
“Palun mitte midagi negatiivset.”
"Muidugi mitte, ega ma segane ole..."
“Kas ma saan kõnes... saan küll, oota nüüd...” kuulsin, kuidas ta ekraani vajutas.
"Ma tweedin... mida ma tweedin?"
“Suva, piisab naerusmailist.”
"Olgu..."
“Noh, tehtud...”
Mu telefon juba surises, andes märku tema uuest säutsust. "Kas sa tahad kõnesse jääda?"
“Jaa... meil akut on...”
"Väga hea... kelle autoga me läheme?" Vaatasin kaht ülejäänud kutti.
“Minu!” Tom oli juba otsapidi esikus.
"Ütle asukoht."
“Ee..” sõnasin koha, mis ta tweedis oli.
"Türa..."
“Mis on?”
"See on kaugel ju..."
“Mitte liiga kaugel.”
"Tule nüüd autosse."
“Jah,” noogutasin “Agnes? Annie? Kõik korras?”
“Ta lükkas oma riista mulle kurku, kas sa arvad et kõik on korras?”
"Kas... kas kõik saab korda? Kas sul on väga hull? Mul on nii kahju, Annie..."
“Sul on kahju,” ta hakkas seda öeldes nutma.
"Ongi... see poleks pidanud juhtuma."
“See ei muuda seda olematuks, Agnes, ma ei saa, ma ei taha temaga enam rääkida, ma ei taha. Mu kõht nii valutab.”
"Dougie?" kostis järgmisel hetkel Agnes. "Kas Tom on seal?"
“Ma olen siin, ma kuulen, me juba sõidame.”
“Miks tal kõht valutab?” küsisin vahele.
"Ma ei tea, Dougie..."
“Agnes, ma jooksen verd...”
Telefon kukkus maha, kuulsin Agnest midagi hüüdmas.
“Hallo?” küsisin. “Annie? Kas sa astusid millegi terava otsa?”
"Ole vait, Doug... tulge kiiresti!"
“Kust ta verd jookseb, kas... Kas lapsega on kõik korras?”
"Tehke kiiresti," kordas Agnes.
“Tom, sõida kiiremini!” Ma lootsin, et asi polnud nii, nagu ma arvasin. “Mida nad sulle veel tegid?!”
"Midagi..." oigas Annie.
“Kust sul verd jookseb?!”
"Dougie," ohkas Agnes. "Palun, tehke kiiresti."
“Türa, mis sa ei või vastata või?!”
"Mul tuleb sealt verd, Doug!"
“Ah?! Kutsun kiirabi?!”
"Palun kutsu."
“Fuck! Kuhu? See on ju umbkaudne!”
“Ma ju ei tea... ma isegi ei tea, kus linnaosas me oleme!”
“Kuidas teid sinna viidi?”
“Kaubikus.”
Ohkasin, siis ei olnud neil tõesti vist aimu. Tom lisas kiirust ja vaatas rooli tagant minu poole, silmis kaastunne.