Neetud (Writnes & anniepoynter) (McFly)

10. Tom

Ma ootasin täpselt tund aega, kauem ei suutnud, ja valisin siis Agnese numbri. “Hei,” ta vastas mulle rõõmsalt. “Jõudsid ilusti koju?”

"Jah. Jõudsid ilusti pestud?" muigasin.

“Jah, väga ilusti. Joon teed praegu köögis,” ta naeratas.

"Ah nii... sa unine pole?"

“Ma tahtsin veel sinuga rääkida, enne kui ma magama lähen. Oota, ma kõnnin üles.”

Naeratasin endamisi. “Okei, Danny,” sõnasin siis ohates. “Kas sina tahad talle rääkida või tahad, et mina seda teeks?”

"Ma arvan, et on parem, kui ma ise räägin..."

“Mida sa ütled?”

"Et... ma ei tea."

“Ma arvan, et sa ei peaks kohe mainima, et... mina tulin... Või sa tahad just nii seda teha?”

"Ma võin ta valu vähendamiseks öelda, et ma petsin teda, siis ta lõpetab selle ise."

“See on... hullem ju,” naersin.

"Siis ta sa selle rahulduse, et tema lõpetas asja... pigem see, kui teadmine, et ma ta kellegi teise pärast jätsin... või mida sina arvad?"

“Kui ta meid koos näeb, siis... teeb see ju sama välja... Ma ei tea, see on keeruline.”

"Me ei pea ju kohe käsikäes tema ette ilmuma?"

“Aga ühel hetkel juhtub see ju nagunii... kas sa mõtlesid talle öelda, et sa petsid, aga mitte kellega?”

"Ma ei tea... kas sa tahaksid, et ma ütleks, et sinuga?"

“Oota, ma ei tea, see pole hea mõte...” Danny ju veel ei teadnud meie sidemest, ja tõenäoliselt plaaniks ta mind kohe hetkega surmata.

"Siis ma ei ütle. Ma ei taha teie sõpruse vahele tulla, anna andeks."

“Tead, see ongi õige. Ära ütlegi. Võtame aeglaselt ja ärme lase tal meid veel koos näha...”

"Jah, väga hea." Ta ohkas.

“Jah... mis sa teed? Oled voodis?”

"Jep... aga sina?"

“Siin samas, kus me peaaegu asjani oleks jõudnud,” muigasin ja silitasin käega üle enda kõrval oleva teki.

"Kunagi me jõuame lõpuni."

“Kunagi jah, praegu oleks hea...” naeratasin, endamisi tüdrukut ette kujutades.

"Sa võiksid praegu minu kõrval olla," pomises ta.

“Või sinu peal... aeglaselt su kaela suudlemas...”

"Mmh..."

“Ja eeldusel, et sa ei kannaks midagi... ma suudleks su ilusad rindu ja imeks neid, ma paneks su end nii hästi tundma...”

"Tead, mida mina imeks, et sa end hästi tunneksid?" küsis ta vaikselt, aga enesekindlalt.

“Hmm...” mul läks veel kõvemaks, kui see juba olnud oli. “Ma võin arvata...”

"Katsu ennast..."

Ma ei suutnud parata ja ohkasin nende sõnade peale, kahtlemata tahtsin ma seda teha, kuigi oleksin iga kell tüdruku käsi või ilusat suukest eelistanud.

"Mina kujutan küll praegu ette, et need on sinu sõrmed..."

“Holy shit...” ahhetasin. Ta katsus ennast, minule mõeldes... Mul oli juba nii kõva, et see oli peaaegu valus. Libistasin vaba käe oma bokseritesse. Ajasin need allapoole, et mul mugavam oleks ja siis jäin endaga tegelema.