Neetud (Writnes & anniepoynter) (McFly)

14. Agnes

Tom peatas auto enda maja ees, kus nad poistega elasid. "Tom... mis siis saab, kui keegi meid kuuleb?"

“Mis mõttes kuuleb, kavatsed röökida?”

"No sõltub, kui head tööd sa teed..."

“Me ei pea ju seksima... kohe praegu.”

"Aa..."

“No ära ei ütleks muidugi...”

"Ei, vahet polegi siis, mul hakkaks niikuinii piinlik."

“Aga sa tahad...”

"Kas Danny on kodus?"

“Vist küll, ma ei tea.”

"Okei, siis me küll ei saa."

“Kallis, Dannyt ei huvita enam eriti, usud?”

"Aga piinlik on ikkagi ju..."

“Miks sa sellise asja pärast üldse muretsed?”

"Sest et ma olen muretseja."

“Oh kallis,” Tom muigas. Mul oli veidi veider olla, me tundsime teineteist nii vähe, ta isegi ei teadnud, milline ma iseloomult olen. Mis siis saab, kui me ei klapi?

“Läheme sisse,” ta tegi oma autoukse lahti. Ohkasin, ma ei olnud selles kõiges enam sugugi nii kindel.

“Agnes? On kõik korras?”

"Jaa," naeratasin võltsilt. "Läheme nüüd."

“Hea küll,” ta muigas ja tuli autost välja. Tegin oma turvavöö lahti ja hakkasin juba ust avama, kuid Tom jõudis minust ette. Ta tõmbas ukse lahti ning naeratas mulle, ootas, et ma välja astuks, ning sulges siis selle taas. Ma hakkasin selles kõiges juba tõsiselt kahtlema, aga ei öelnud endiselt midagi.

Olime vaevalt väravast sisse kõndinud, kui välisuks lahti paiskas ja sealt üks koer välja hüppas. Võpatasin ja astusin kohe mitu sammu eemale.

Koer jooksis paar sammu, aga võttis siis hoo maha ja vaatas meie poole. Ma ei teadnud küll, kes ta oli, aga ma kartsin teda. Kas ta oli plaanis rünnata? Ta nägi üsna raevukas välja...

Koer lõrises ning Tom vaatas teda ettevaatlikusega. “Doug, rahune maha!”

Dougie keeras nüüd pea Tomi poole ja kissitas silmi.

“Kurat võtaks, mis juhtus? See on ju Agnes?!”

"Tom, ausalt, ma kardan," pomisesin.

“Fuck,” urises Tom. “Dougie, kui sa kohe ei lõpeta, siis ma võitlen sinuga.”

Dougie haugatas vihaselt ja astus mulle veidi lähemale, ma kiljatasin ja koperdasin paar sammu tahapoole.

Tom mu kõrvalt urises ning järgmisel hetkel ma kuulsin, kuidas ta riided katki läksid, kui ta muutus. Nüüd oli mu ees kaks hunti, ma sattusin sellisesse paanikasse, et hakkasin maja poole jooksma, kartsin, et nad lähevad kaklema.

Dougie vaatas mulle järele, ta kihutas mulle kannule. Sel samal hetkel hüppas Tom talle peale ning lükkas ta külili maha, kuid mitte kauaks.

"Appi!" hüüdsin, lootes, et keegi ülejäänud kuttidest on kodus ja suudab nad teineteisest lahutada.

Tundus, et Dougie ei tahagi mind enam niivõrd, kui Tomiga kakelda, nad hammustasid ja tõukasid teineteist, aeg-ajalt kostus niutsatusi ja lõrisemist. Kartsin tõesti, et üks neist tapab teise ära, aga õnneks paiskus järgmisel hetkel uks lahti, paljastades maruvihase Danny.

“Aitab!” karjus meest järsku, mille peale mõlemad kutid järsku teineteisest eemaldusid ja pea langetasid. "Mis kurat see oli?"

“Muutuge, kui te mulle vastata ei saa!” sõnas ta mõne aja pärast, kui keegi liigutanud ei olnud. Järgmisel hetkel olid nii Dougie kui Tom inimesed, keerasin piinlikkustundega pilgu ära, ma olin näinud kõvasti rohkem, kui soovisin.