Neetud (Writnes & anniepoynter) (McFly)

13. Annie

Kui ma õhtusöögi söömise lõpetasin, läksime Dougiega üles tema tuppa. Teadsin, et ei peaks tema ees midagi üldse häbenema, aga ma ei võtnud taas kord oma riideid seljast, kui voodisse läksin. Dougie vaatas mind veidi murelikult, aga ei öelnud midagi.

“Millal sa mind märkida tahad?” küsisin.

"Ee, millal sulle sobib?"

“Kas see teeb mulle ka midagi? Peale selle kiimas oleku?” muigasin.

"Otseselt mitte..."

“Miks seda üldse siis tegema peab?”

“See on sümboolne ka – sa kuulud nüüd mulle.”

"See mulle küll ei meeldi, ma ei taha kellelegi kuuluda."

“See pole otseselt, ega ma sind oma orjaks tee, Annie,” ta naeris ja istus voodile. “See on sõnum teistele isastele.”

"Ahah... Ja selleks peab seksima?"

“Ei pea.”

"Aga peale seda ma tahan, eks?"

“Jah.”

Ohkasin. "Ära veel tee."

“Ütle mulle ise, millal õige aeg on... ja miks sa riietega voodisse lähed?”

"Külm on."

“Tule minu kaissu, ma olen soe.”

Naeratasin. "Aita siis mul riidest lahti võtta?"

Dougie naeratas samuti ja tuli mulle lähemale, ta jäi end mu kohal hoidma ning tõmbas ühe käega mu särgi üles. Ta võttis selle mult seljast ja silmitses hetkeks mu rindu.

“Kas need meeldivad sulle?” küsisin ja hammustasin huulde.

"Väga meeldivad..."

“Võtame järgmise sammu...”

"Võtame..."

“Ma kardan natuke,” naersin õrnalt.

"Sa ei pea kartma," ütles ta leebelt.

“Ma tean, aga... sind nii ligidale lasta..”

"Kui sa ei taha, siis me ei pea täna."

“Ma tahan, tõesti tahan...”

Ta nõjatus mulle veidi lähemale ja suudles mind. Tundsin, kuidas ta käsi ühe mu rinnaga mängis, see oli nii hea, vaevalt see kellegi teisega ligilähedanegi oleks olnud.

"Kas me teeme korraga?" küsisin närviliselt.

“Isegi kui me seda ei plaaniks, lõppeks see nii,” ta naeris ja suudles mu kaela.

Muigasin. "Me peame seda kontrollima..."

“Ja kumb kontrollib?” ta naeris. “Ma arvan, et ma olen hea ülevaataja...”

Naersin. "Mõlemad peame kontrollima."

Ta ei öelnud midagi, tõmbas mu püksid jalast ära. See tehtud, aitasin mina temal ta särgi eemaldada, ta sai vaevalt särgi seljast, kui mind enda vastu tõmbas ja mind suudles. Suudlesin teda vastu ja nautisin sädemeid, mis meie kehade kokku puutudes tekkisid.

“Kas sa tunned?” küsis Dougie vahepeale.

"Tunnen," vastasin poolsosinal.

“Ma tahaks nii väga, et sa tunneksid seda täpselt nagu mina...”

"Kas sa tunned veel rohkem?" küsisin üllatunult.

“Palju rohkem... sa e kujuta ettegi,” ta naeratas ning suudles mu kaela. “Ja sa ei kujuta ettegi, kui väga ma tahaks sind märkida...”