Neetud (Writnes & anniepoynter) (McFly)

6. Agnes

"Ma peaksin vist igaks juhuks Dannyle helistama, küsima, kas kõik on ikka korras..." pomisesin murelikult.

“Aga kui ei oleks korras, oleks ta sulle ju ise helistanud?”

"Oh... sul on vist õigus... ma saadan igaks juhuks sõnumi."

“Olgu... tahaksid sa värsket õhku hingama minna?”

"Tahaks küll, aga mul pole jakki kaasas..."

“Oh, läheme üles, ma annan sulle midagi peale.”

"Kindel?" Millegipärast muutis mõte Tomi riiete kandmisest mind ärevaks.

“Jaa, tule,” ta viipas käega ja hakkas juba ees minema. Naeratasin, õnneks ta ei näinud seda, ja kõndisin Tomi järel elutoast välja. Läksime kiiresti trepist üles, Tom kiikas aeg-ajalt üle õla, kas ma ikka olen olemas. Ta avas mulle ühe ukse ning laskis mul enda ees siseneda.

“Lahe tuba...” sõnasin.

Mees naeratas. "Tunne end kui kodus."

“Danny ütleb seda iga kord,” muigasin. Tom keeras mulle selja ja kõndis riidekapini.

“Näe,” ta võttis sealt ühe musta värvi kapuutsiga pusa.

"Aitäh sulle," naeratasin. Ajasin selle endale selga, Tom tuli viimases lõpus mulle appi, ta naeris ja lükkas kapuutsi mu peast ära.

"Aitäh uuesti," ütlesin muiates ega pööranud temalt pilku.

“Pole tänu väärt, läheme?”

"Sa tuled nii?"

“Võtan esikust jaki peale.”

"Okei," noogutasin ja me suundusime alla tagasi.

“Oh, hei, Tom! Kes see on?” mingi mees teretas Tomi.

"Hei... tema on Agnes. Agnes, saa tuttavaks, Sam."

“Tere,” naeratasin, mul polnud aimugi, kes ta oli. Danny polnud varem ühtegi Sami maininud.

"Olete lahkumas?"

“Ei ole, läheme korraks õue.”

"Ahah," muigas Sam, mulle tundus, et talle jäi asjast veidi vale mulje.

“Naudi pidu!” sõnas Tom talle siis kiirelt ja tõmbas mu endaga välisukse poole kaasa.

"Kes see Sam on?" küsisin, kui me esikusse olime jõudnud.

“Üks sõber.”

"Ah nii..."

“Jah..” ta võttis endale jaki peale ja avas siis välisukse. “Kas tahad verandal passida või teeme väikse jalutuskäigu?”

"Me võime ringi vaadata," kehitasin õlgu.

“Oh, ma võin su järve äärde viia.”

"Siin on järv?" küsisin üllatunult.

“Mitte siin aias, natuke eemal. Noh, Doug üritas tahaaeda ka järve kaevata, aga see ei läinud just plaanitult.”

Puhkesin südamest naerma. "Ausalt? Mis siis sai?"

“Ta oli natuke joonud, kaevas mingi kolm tundi, jõudis veeni, ja peale seda nagu läks tuju üle...”

Muigasin ja vaatasin kaugusse. "Aga kus see õige järv on?"

“Paar tänavat eemal, ausalt mingi seitse minutit kõndida, läheme. Ujuda nagunii ei saa, aga seal on ilus.”

"Seal ei käidagi siis ujumas?"