Neetud (Writnes & anniepoynter) (McFly)

15. Dougie

Võtsin endale autost varuriided ja riietusin. Seejärel kiirustasin majja, ma tahtsin seal olla, kui Annie üles ärkab. Välisuksele lähenedes kuulsin majast mingit laamendamist.

Kiirendasin sammu veelgi ning avasin ukse. “Pane uks kinni!” karjus Danny. Kortsutasin kulmu ja lükkasin selle vaikse pauguga kinni, siis tormasin elutuppa ja kangestusin.

Kõik asjad olid laiali, isegi kardinaid polnud ees. Köögist kostus küünte klõbin ning nähtavusse tuli valge karvaga hunt.

"Holy shit! Ära ütle, et see on Annie..."

“Jah, see on Annie, ja see tähendab, et sina jääd koristama.”

Ohkasin. "Miks ta hunt on?"

“Miks sa ise arvad, miks ta hunt on, kuradi debiilik? Nii juhtub, kui sa teda hammustad. Mina ei jaksa enam teda valvata, head aega.”

Oleksin tahtnud talle nähvata, et see polnud mingi valvamine, aga ma olin talle täna juba piisavalt meelehärmi põhjustanud, seega ei öelnud ma midagi. Annie kallutas mind vaadates pea viltu ning sööstis siis minu poole.

"Kui sa plaanid mind rünnata," ütlesin veidi taganedes, "siis edu sulle."

Ta ei teinud sellest väljagi, jooksis minu poole ja hüppas siis. Igaks juhuks muundusin jälle, see oli juba teine paar riideid tänase päeva jooksul.

Tüdruk jäi peale oma ebaõnnestunud rünnakut minu poole vaatama, ta urises ja tõstis hoiatavalt oma saba. Tegin Anniele kutsikasilmi, ajades ta hetkeks segadusse, siis ta aga turtsatas ja hüppas paigalt, tahtis mind jälle rünnata.

"Annie, ära vaevu, hingeside ei lase sul mulle viga teha..."

“Kuidas sa seda tegid?!”

"Mida?"

“Kuidas sa minuga räägid?!”

"Samamoodi nagu sina minuga."

“Oh..” ta oli väga segaduses, siis aga raputas pead. “Sa oled idioot. Ma istusin Dannyga mingi kaks tundi elutoas. Alasti. Ja valutasin.”

"Anna andeks... ma olen selline idioot. Ma ei arvanud, et sa nii kiiresti ärkad."

“Oled jah idioot. Värdjas oled sa ka,” ta näitas mulle oma hambaid.

"Oi, kui ilusad hambad sul on..." välgutasin hetkeks ka enda omi.

“Mis sul viga on?! Miks sa teed nalja, kui ma sind solvan?”

"Ma ei teinud nalja, ma nentisin fakti. Sul on tõesti ilusad hambad."

Ta hakkas saba liputama, aga lükkas selle siis alla. “Sa oled ikka idioot.”

"Aga sul on parem tuju..."

“Ei ole,” ta lõrises. “Ma olen nüüd hunt. Kuradi hunt. Ma näen mustvalgelt!”

"Lahe, eks?"

“See ei ole lahe! Mis värvi ma olen?”

"Valge. Lumivalge."

“Türa küll! Miks ma must ei ole?!”

"Must on liiga tavaline. Valge on harukordne, nagu sinagi."

Ta niutsatas ja astus mulle lähemale. Ma polnud päris kindel, mida ta nüüd teha plaanis, aga ma teadsin, et ta ei saa mind rünnata. Ta tuli minu juurde ja vaatas mind, nuusutas.

"Mida sa teed?"

“Ma lihtsalt... sa... minu.”

"Kuidas palun?" küsisin üllatunult.