Neetud (Writnes & anniepoynter) (McFly)

17. Annie

Ärkasin üles, sain kohe aru, et midagi oli valesti, olin unes hundiks muutunud nagu Dougiegi. Ma ei teadnudki, mida teha, ma ei osanud ju veel ise inimeseks muutuda.

Hüppasin voodilt maha ja sattusin paanikasse. Hakkasin toas ringi jooksma ja ajasin tahtmatult palju asju maha. "Mida...?" Dougie ärkas võpatades üles. "Annie..."

Ma haugatasin ja vaatasin segaduses ringi, järgmisel hetkel hakkasin ust kraapima. "Annie... rahune, sa ei taha kõike lõhkuda..." kuulsin järsku Dougiet, ta oli ka hundiks muutunud.

“Ma ei taha hunt olla!” kiunatasin ja viskasin ennast põrandale maha.

"Jah, ma aitan sind," vastas ta rahustavalt.

Vaatasin teda ning ajasin end põrandal hoopis selili.

"Tule kõhuli tagasi ja keskendu," juhendas Dougie.

Piiksatasin vaid halvakspanevalt, kuid läksin siis nii, nagu vaja oli. "Mõtle nüüd uuesti sellele tundele, mis sind valdab, kui sa inimene olid. Nagu eelmiselgi korral."

Noogutasin. Kontroll oma keha üle, käed-jalad... Mul on tissid...

"Ja nüüd..." Dougie muutus minu ees inimeseks.

Pigistasin silmad kinni ning suutsin isegi muutuda. Kui ma poleks juba põrandal olnud, oleksin sinna kindlasti kukkunud.

"Tubli!" ütles Dougie entusiastlikult. Ma vaatasin teda ja hakkasin lihtsalt jälle nutma.

"Kallis..." Ta kiirustas kohe minuni. "Mis juhtus?"

“Ma ei taha. Ma teeks ükskõik mida, et jälle inimene olla. Ükskõik mida.”

Ta ohkas raskelt. "Mul on nii kahju. Palun anna mulle andeks..."

“Ma võin sulle muud asjad andeks anda, kõik muu, aga seda mitte kunagi,” raputasin pead.

"Ma teen ükskõik mida, et seda sulle natukenegi heastada, Annie. Lihtsalt ütle mulle, eks?"

“Kus sa olid, Dougie? Kus sa olid, kui ma muutusin? Miks sa mu üksi jätsid?”

"Ma... ma olin vihane."

“Ja?” vaatasin teda vesiste silmadega.

"Ja ma... läksin endast välja."

“Ja kuhu sa läksid?”

"Ma, ee..."

“Mis oli olulisem kui mina?” vaatasin teda pingsalt, kuid pöörasin siis pilgu eemale.

"Ma läksin su eksi juurde."

“Mida sa seal veel tegid?”

Ta vaatas mind tõsiselt.

“Ei... ei, palun ütle, et... kas te kaklesite?”

"Mitte eriti." Ta langetas pilgu.

“Mida sa talle ütlesid siis?”

"Midagi väga..."

“Mida sa siis tegid?” vaatasin teda ehmatunult. “Mida sa tegid, Dougie?”

"Annie." Ta lausus mu nime ja vaatas mind ärevalt. "Palun ära mine paanikasse, eks, sa võid muutuda..."

“Ma vist... juba muutungi, appi, ma ei taha, ma ei taha, palun...”

"Rahulikult..." Ta võttis mu endale kaissu. "Annie, kõik on korras, sul pole põhjust end kaista, sa ei pea muutuma."

Suutsin oma hingamist rahulikumaks muuta, Dougie tõesti aitas. “Mida sa tegid?”

"Ta ei tülita sind enam."