Astusime mu koduuksest sisse ning Tom lükkas mu kohe vastu seina ja suudles mind. Suudlesin teda vastu, kuid nihelesin üsna pea ta haardest välja. "Mis lahti?" küsis Tom veidi üllatunult.
“Ma ei taha praegu.”
"Ma mõistan," noogutas ta muigas siis. "Kas ma võin sind vähemalt tervituseks uuesti suudelda?"
“Ma... praegu ei taha, sorry.”
"Oh... kas kõik on ikka korras? Sa olid terve autosõidu ka natuke imelik..."
“Ma ju ütleks, kui ei oleks. Mis mõttes imelik? Miks ma imelik olen?!”
"Ära saa pahaseks, ma mõtlesin nagu, et sa käitud natuke teisiti... kas ma tegin midagi? Anna palun andeks, et ma eile veebida ei jõudnud, ma olin nii kurnatud..."
“Ei, pole midagi... Asi pole selles, või õigemini – mingit asja polegi.”
"Sa saad minuga rääkida, kui midagi valesti on, sa ju tead seda?"
“Ausalt, Tom, ma tahaks, aga... mul on päevad ja ma ei taha sind eksiteele viia.”
"Aa..." Ta kohmetus.
“Liiga otsekohene?” hammustasin huulde.
"Ei, ei..."
“Sa muutusid kuidagi eriti jahmunuks.”
"Ma ei oodanud seda." Ta muigas. "Aga... nagu, see ei häiriks mind."
“Ah?”
"Jah... me pole teineteist kaua näinud ning ma sõidan jälle ära, pealegi me mõlemad tahame. Ausalt, see pole probleem."
“Mina ei taha nii, see on... verine.”
"On või?" Ta vaatas mind mõtlikult. "Ee... anna andeks, kui see nüüd piinlik on, aga ma ei tunne mingit... noh, vere lõhna praegu."
“Miks sa peakski? Ma kasutan tampoone ju.”
"Seda oleks ikkagi tunda." Tom vangutas pead. "Ma võin koju minna, kui sa tahad. Ausalt, sa ei pea mulle valetama, lihtsalt ütle."
“Tom, ma ei tea, mida sa ajad, sest mul tõesti on päevad. Mine uuri mu prügikasti, kui tahad.”
"Agnes," ta puhkes naerma. "Olgu siis nii."
“Mida sa naerad?” kortsutasin kulmu.
"Midagi," muigas ta. "Mida sa teha tahad?"
“Vaatame filmi? Mul on köögis igasuguseid snäkke ka.”
"Ära mind neid sööma sunni," muigas ta. "Aga jah, vaatame siis filmi."
“Ei sunnigi, ma kohe toon.”
"Ma panen seni teleka käima."
Noogutasin ning läksin ära kööki, võtsin sealt paki kartulikrõpse ja pooltühja pudeli coca-colat, ühed kommid ja küpsiseid. Ma tundsin end Tomile valetamise pärast halvasti, aga ma ei suutnud talle veel öelda, et ma rase olen. Jäin lootma, et ta ei plaani selle kohta rohkem küsida. Kõndisin elutuppa tagasi ja panin snäkid lauale, Tom istus juba diivanil ja pani filmi käima.
Võtsin krõpsupaki sülle ja hakkasin sööma, need olid mu lemmikud, mees mu kõrval viskas puldi veidi eemale, pani jalad lauale ja oma käe mu ümber.
“Kindel, et neid süüa ei taha?” pakkusin talle.
"Eeh... no ma proovin ühe."
Suunasin paki tema poole, ootasin, et ta selle suhu pistaks, kuid ta krimpsutas peale seda hullusti nägu. "Sulle ei maitse?" kergitasin kulmu. "Need on mu lemmikud..."
“Libahundid saavad ainult liha süüa.”
"Aa... ma ei teadnud, sorry."
“Pole hullu,” ta muigas ja keeras pilgu tagasi filmile.
Jäin teda vaatama, ma ei julgenud talle tõtt rääkida. Kui see aga liiga pikaks venis, vaatas ta minu poole, ma pöörasin pilgu ruttu eemale, hakkasin nüüd uuesti sööma, ma olin vahepeal peaaegu terve paki tühjaks söönud.
Panin mõne aja pärast tühja paki tagasi lauale ja jõin pudelist, siis võtsin kätte küpsised. Tom heitis mulle kiire pilgu, aga ei öelnud midagi, vaatas filmi edasi.
Pidasin natuke pausi, aga üsna pea jahvatasin küpsiseid edasi. "Mida?" küsisin veidi haavunult, kui Tom mind uuesti vaatama pöördus.
“Kas sa natuke piiri ei taha pidada?”
Langetasin käe, mis poolikut küpsist hoidis. "Mida sa sellega mõtled?!"
“Sul hakkab kõht valutama.”
"Pigem proovid mulle praegu viisakalt mõista anda, et ma olen paks!" Viskasin küpsisepaki lauale tagasi, sellest kukkus natuke välja põrandale.
“Mida? Ei, kullake, appi, ma ei mõelnud seda üldse nii! Sa ei ole paks, söö palju tahad, issand.”
"Ole vait."
Tom vakataski, kuid siis hakkas küpsiseid koristama.
"Sa ei pea mu järelt koristama, okei?"
“Minu pärast need siin ju on,” ta ohkas. “Ma tõesti muretsesin, et sul hakkab kõht valutama...”
"Ja-jah."
“Agnes, tõsiselt ka, isegi, kui sa oleks paks, kas sa tõesti arvad, et ma keelaksin sul süüa?”
"Sõltub, mis tingimustel ma paks oleksin..." Ohkasin, mõeldes sellest, kui suureks ma järgneva üheksa kuu jooksul paisuda tõotasin.
“Mida see tähendas? Et mis tingimustel? Sa arvad, et mul on tõesti vahet, kui palju sa kaalud, ja seal veel mingid omad tingimused, et kas teed sporti või ei tee?”
"Tom," oigasin. "Vaatame lihtsalt filmi edasi."
“Okei, ma viskan selle puru ära...”
"Lase ma ise..."
“Sa istu, mul juba kõik kontrolli all,” ta korjas viimasedki raasud maast üles ja läks siis toast välja. Mulle ei meeldinud, et ma nii ärritatud olin, midagi polnud ju juhtunudki.
Ohkasin ja võtsin küpsised tagasi, hakkasin järgmist sööma, Tom istus tagasi mu kõrvale, kuid ei pannud kätt ümber minu. Solvusin nüüd ta peale ja nihutasin end mehest veidi eemale.
“Agnes, mis kurat toimub?” ta pani teleka kinni.
"Midagi ei toimu," ohkasin ja pühkisin käe vastu pükse puhtaks.
“Midagi on ju ilmselgelt valesti.”
Vaatasin talle tõsiselt otsa. "Hormoonid."
“Sa ei saa kõike sellega vabandada...”
"Saan ikka küll."
Tom ohkas. “Ma lähen koju.”
"Ei..."
“Sul on paha tuju ja sa oled minuga natuke ülbe... saame homme jälle kokku.”
"Vabandust, ma ju ei- fuck!" kargasin diivanilt püsti ja jooksin elutoast välja, jõudsin napilt vannituppa.
Tom oli mul kannul, ma oksendasin tema nähes, see oli piinlik. "Kallis, ära... ära vaata seda, palun mine tagasi..." oigasin.
“Ei,” ta tuli minu juurde ta hoidis mu juukseid kuklal kinni. “Kas see on esimene kord?”
Ma ei vastanud, ropsisin uuesti.
“Oh, kallis, oled sa äkki haige?”
Ma oleksin tahtnud oiata.
“Kuule, ausalt ka,” ta silitas mu selga.
Tundsin end nii süüdi, ma ei väärinud ta lahkust. Ajasin end nüüd sirgu ja ohkasin.
"Kõik korras? Tuleb veel?"
"Vist mitte... vabandust, et sa seda nägema pidid..."
"Ära vabanda, miks siis... miks see juhtus?"
"Mis sa ise arvad?"
"Ma ütlesin, et ära söö neid küpsiseid."
Surusin käed rusikasse, kuidas ta nii loll võis olla?! Tõusin püsti ja kõndisin kraanikausini, ma tahtsin hambad ära pesta.
"Mida ma jälle valesti ütlesin?"
"Mitte midagi, Tom. Palun ära mine ära..."
"Kas nagu toast välja või ära ära?"
"Ära lihtsalt... mine kuhugi."
"Ah?" ta oli väga segaduses.
"Issand jumal," ohkasin ja panin hambaharja suhu.
"Hormoonid," ütlesin uuesti ja jätkasin hammaste pesemist. Lootsin, et ta hakkas nüüdseks juba aru saama.
"Ja-jah, hormoonid," ta turtsatas ja kõndis vannitoast välja. Nüüd ma tõsiselt vihastusin ta peale, osa minust tahtis lasta tal minema minna, aga suurem osa minust vihkas hoopis ennast ja tahtis, et ta jääks. Loputasin suu ja lõpetasin pesemise, sest tagumiste hammaste pesemine ajas kohe uuesti kõõksuma. Ma ei läinud Tomi otsima, teadsin, et ta on majas, aga läksin hoopis magamistuppa. Panin endale dressipüksid jalga ja vaatasin natuke aega peeglist oma kõhtu.
Lükkasin särgi kiiresti alla, kui Tomi samme kuulsin. “Näe, ma tegin sulle teed...”
"Tom... aitäh." Kõndisin temani ja kallistasin teda ettevaatlikult, et tee maha ei läheks. "Ma armastan sind. Anna andeks, et ma selline olen olnud..."
“Ei, ma saan aru jah, hormoonid, eks?” ta ohkas ja kallistas mind ühe käega vastu.
"Jah..." Palun saa aru, palun saa aru...
Ta ohkas ja lasi must siis lahti, pani tee öökapile.
"Kas sa jääd siis?" küsisin ettevaatlikult.
“Kui sa tahad.”
"Mina tahan, aga ma saan aru, kui sa ei taha..."
“Ma olen su hingesugulane. Ma jään alati.”
"Ma ei vääri sind."
“Väärid küll.”
"Mitte täna."
“Pole oluline, mis päeval. Meil kõigil on paremad ja halvemaid tujusid. Tahad voodisse minna?”
"Tahaks jah..."
Ta tõmbas mu kohalt teki pealt ära ja jäi siis ootama. Mõtlesin, et ta oli nii hooliv, kindlasti saab temast väga hea isa.
“Mis sa mõtled?” küsis ta.
"Et sa oled hea," naeratasin õrnalt ja istusin voodile.
“Sinu jaoks...”
Heitsin pikali ja ootasin, et ka tema end riidest lahti võtaks. Ta jäi bokserite ja T-särgi väele, ronis voodisse, pugesin talle kaissu ja ohkasin vaikselt.
“Sa ju tead, et kui mis iganes asi sina painab, siis võid sa mulle rääkida, eks?”
"Jah..."
“Ma armastan sind. Head ööd.”
"Mina sind ka," vastasin, kahetsedes veidi, et ta mind edasi ei pinninud.
***
Äratus oli nagu eeliselgi hommikul, mind ajas iiveldama. Esialgu proovisin sellest üle olla ja edasi magada, aga siis jooksin juba uuesti vannituppa. Mul polnud midagi enam välja oksendada ja sellepärast kõõksusin niisama, Tom ärkas igatahes sellepeale üles.
"Issand jumal, Agnes," ohkas ta ukselt.
Nüüd pidi ta ju ometigi mõistma, vaatasin vesiste silmadega tema poole.
"Kas sul on väga paha olla?"
“Ainult natuke süda läigib...”
"See on vist mingi kõhuviirus... kas sa tahad äkki teed või midagi?"
“Ma ei usu, et see on kõhuviirus,” oigasin. “Ma tahan kohvi.”
"Kohv ei ole praegu väga hea variant..."
“Ma tahan kohvi.”
"No hea küll... saad siin hakkama või ma aitan?"
“Kõik on juba korras,” ajasin end püsti.
"Kindel? Sa näed... nõrk välja."
“Aitäh!”
"Ma ju lihtsalt mainin... kallis, mine voodisse tagasi, ma toon sulle kohvi ja süüa, eks?"
“Ära maini! Jumal küll! Ma tulen ise kööki.”
"Sa peaksid pikali olema, igaks juhuks..."
“Mida sa ajad? Ma ei ole haige.”
"Agnes, sa oled viimase kaheteistkümne tunni jooksul kaks korda oksendanud."
“Just nimelt! Arva ära, miks!”
"Sa sõid ainult rämpstoitu, mitte midagi normaalset! Ma ju hoiatasin sind."
Mul oli tunne, et hakkan nutma, lükkasin vannitoaukse kinni ja panin selle lukku. “Mine ära, Tom!”
"Agnes, ma... võta nüüd rahulikult, eks?"
“Mine tee mulle kohvi, ma tulen varsti kööki.”
"Sa võid tagasi voodisse ka minna, ausalt."
“Kui sa kohe ei lähe, siis ma hakkan karjuma!”
"Agnes, palun räägi minuga, mis sul lahti on?"
Ma ei vastanud, ma oleksin midagi väga-väga pahasti öelnud. Ma ei saanud ju talle enam öelda, et ma rase olen, see oli kõige halvem hetk üldse. Kuidas ta üldsegi aru ei saanud, kas ta tõesti arvaski siis, et mul on päevad, kuigi ta nende lõhna ei tundnud, ning et ma olen saanud mingi kõhuviiruse? Lisaks mu tujukus ja söögiisu, ta ei olnud ju täiesti rumal...
“Okei, ma teen sulle selle kohvi ära, ise tead, mis teed...”
"Jah, aitäh," kostsin tuimalt.
***
“Mul on nii hea meel, et ma selle jaki ikka sain!” rõõmustasin.
"Ma ju ütlesin, et osta," muigas Annie.
“Jaa... tänks... kus sa auto panid?”
"Ee... kuskil seal peaks olema." Annie viipas meie vasakule. Suundusime sinnapoole, me olime ainukesed inimesed parklas. Paime poekotid pagasnikusse ja istusime autosse.
Annie keeras süüdet, kuid mitte midagi ei juhtunud. Auto ei teinud isegi häält.
"Mida kuradit?!" oigas ta võtit korduvalt keerates, kuid midagi ei muutunud. “Türa, kas ma rikkusin Dougie auto ära või?”
"Kuidas, sa isegi ei teinud midagi? Kutsume kutid?"
“Ma helistan kohe,” ta hakkas oma käekotist moblat otsima, kuid sinnapaika see jäigi, järsku käis mingi klõps ja ma nägin silmanurgast enda oimukoha juures mingit musta asja. Mul käisid kõhust külmad jutid läbi ning Annie tardus.
“Pane telefon ära. Andke oma kotid siia,” kõlas madal hääl.
Hakkasin üle kogu kere värisema, ma tahtsin sealt ära joosta, aga ei julgenud. Annie reageeris enne mind, ta lükkas oma koti tahapoole ning järgmisel hetkel avas autoukse, ta hüppas välja, ning järgmisel hetkel polnud enam teda, vaid valge hunt. Ma teadsin, et olen perses, mina ei saanud ju end hundina kaitsta, pealegi olin ma veel rase ka...
“Türa! Matt, mine järgi!”
Järgmisel hetkel avanes uks ning järgmine hunt kargas Anniele järele.
“Anna mulle oma kott, ma ütlesin!”
"Jaa," ütlesin väriseva häälega ja ulatasin selle mehele.
“Astu autost välja. Kui sa joosta püüad, siis ma tulistan.”
"Mida sa minult tahad?" Ma vabisesin.
“Otseselt mitte midagi. Astu autost välja.”
"Miks? Palun, ära tee mulle midagi... ma..." Neelatasin. "Ma olen rase, palun..."
“Rase? Veel parem,” ta naeris. “Aga kui ma ühe korra veel pean ütlema, et sa siit autost välja astuks, siis ma lasen sulle kuuli kõhtu.”
Tegin kiiresti autoukse lahti ja väljusin masinast. Mees mu taga astus samuti välja ning hetke pärast võisin kuulda hundi niutsumist. "Palun, ärge tehke," anusin ning vaatasin meest enda ees.
“Me ei tee sulle mitte kui midagi, kui sa kuuletud. Sama on su sõbrannaga.”
"Mida ma tegema pean?"
-
Oh fuck