Tom helistas mulle Skypes ja ma võtsin ta kõne vastu, igatsesin teda nii kohutavalt. "Hei!" ütles ta õnnelikult. "Kuidas päev möödus?"
“Igavalt...” muigasin. “Kuidas kontsert oli?”
"Mitte väärt sinust eemaolemist."
“Aww...” muigasin. “Tead mida ma igatsen? Sinu huuli.”
"Mina igatsen sinu huuli..."
“Ma igatsen sind enda vastas tunda...”
Ta naeratas. "Kuhu sa sihid?"
Naeratasin kaamerasse ja võtsin oma särgi seljast ära. "Päriselt ka?" Ta nõjatus natuke ettepoole, pilk mu rindadel.
“Jah...”
"Jätka."
Muigasin ja tegin oma rinnahoidja seljatagant lahti, lükkasin paelad õlgadelt alla ja lasin siis ka esiosal maha vajuda. "Ma tahan sind katsuda..."
“Kas nii?” küsisin ja võtsin oma rinnad kätesse, mudisin neid.
"Fuck."
Jälgisin teda, ta vaatas pingsalt, kuidas ma oma rindadega mängisin. "Fuck, Agnes, nüüd me peame lõpuni minema..."
“Kas sul on kõva? Katsu ennast.”
Tom võttis oma pluusi seljast ja ma imetlesin ta kõhulihaseid. Samal ajal lükkasin ma enda püksid alla. "Ega keegi sulle tuppa ei kõnni?" küsisin igaks juhuks üle.
“Ei kõnni, uks on lukus...”
"Väga hea."
“Kas me nagu... konkreetselt näitame?”
"Ee... no kui sa ei taha..."
“Ma tahan, kas sina ka?”
"Tahan..."
Ta lükkas oma läpakaekraani allapoole, nii et ma võisin näha, kuidas tal bokserites kõva oli. "Okei, see on tõsiselt kuum," pomisesin.
“Jah?” ta silitas käega üle selle.
"Ma ei suuda uskuda, et me seda teeme."
Ta tõmbas kaamera pildi üles tagasi. “Sa ikka tahad, eks?”
"Ma tahan väga."
“Näita mulle oma kiisut...”
Keerasin ekraani veidi alla, ma kandsin ainult tumedaid püksikuid. Libistasin käe sinna, ma tahtsin ka teda natuke kiusata.
“Oh...” ta vaatas mind ning ma nägin, et ta tegi veel midagi oma süles. Mul oli natuke piinlik, et me midagi sellist tegime, aga ma surusin seda maha. "Kas sa saaksid läpakat veidi tahapoole lükata, et ma... kõike näeks?"
“Ikka,” ta noogutas ja tegi seda, nii et nüüd nägin ma, kuidas tal käsi püksis oli, ta silitas ennast, pilt kindlalt ekraanil.
"Mida sa minuga teeksid, kui sa siin oleksid?"
“Ma... ma tahaksin nii väga sind puudutada, igalt poolt. Ma katsuks su rindu, ma... suudleks su märki orgasmini.”
"Oh fuck..." Katsusin õrnalt oma märki.
“Jah... Ja see kuumaks ja tuksleks su kaelal nagu mu riist praegu...”
Sulgesin silmad ja kujutasin ette, et ta teeb seda mulle praegu.
“Ja siis... ma lakuks su kliitorit. Imeks. Võibolla näksaks hästi õrnalt...”
"Aah..."
“Kullake, võta püksikud ära, ma tahan nii väga näha...”
Lükkasin need alla.
“Näita..”
Lükkasin sülearvuti veidi kaugemale ja võtsin püksikud lõpuni jalast, jätkasin natuke närviliselt.
“Aja need minu jaoks laiali... kas sa... tee, mis ma sulle ütlen, okei?”
"Mhmh," noogutasin ja tegin, nagu ta palunud oli.
“Nüüd hõõru ennast, nagu mina seda teeksin.”
"Aga sa teed paremini..."
“Teegi, nagu mina teeksin. Tee kõvemini, kiiremini.”
"Tee siis sina ka, eks?"
“Ütle mulle, mida ma tegema pean.”
"Tee alguses nii, nagu sa alati teed."
Tom hakkas end aeglaselt hõõruma, kuid muutus üsna pea kiiremaks, terve aeg mind vaadates.
"Millest sa mõtled, kui sa seda üksi olles teed?" küsisin vaikselt, aga piisavalt kõvasti, et ta mind kuuleks.
“Sinust, enamasti... kui see liiga veidralt ei kõla. Kuidas su huuled või sa ise mu ümber tundud, su keha, su... oh fuck...” ta peaaegu oigas.
See oli nii erutav, kiirendasin oma liigutusi.
“Pane need sisse...”
"Ma tahaks, et see oleks hoopis sina..."
“Kallis, kui ma oleks seal, teeksin ma seda nii kõvasti, et sa minestaks.”
"Me peaks karmi seksi ka proovima."
“Oojaa... Ma võiks tirida su juukseid ja sulle laksu anda...”
"Ja kas ma tohin su selga kriipida?"
“Veriseks...”
"Türa, see kõlab hästi... kui ma tulen, siis teeme?"
“Jah, teeme... Kuidas veel, fuck,” ta oigas.
"Ma ei jõua ära oodata..."
“Nüüd tee seda nii, nagu mina teeksin,” sõnas ta. “Kõvasti ja kiiresti.”
Ajasin end veidi rohkem lamavasse asendisse ja hakkasin kiiremaid ringe tegema. “Mina teen seda,” sõnas ta üsna hingetult ja hõõrus endki päris kõvasti. “Mina rammin sinusse ja sinust välja, sul on nii hea...”
"Aah, fuck, Tom," oigasin ja hingasin katkendlikult välja.
“Kiiremini, Agnes, tee kiiremini. Sa oled kohe seal..."
"Oh god..."
“Nüüd jäta järgi. Kohe. Võta oma käsi ära.”
"Ma ei saa..."
“Tee seda.”
Ma olin nii lähedal, aga ometi võtsin nüüd oma käe ära. "Miks?"
“Ma tahan, et sa kõvemini tuleks. Jahtu maha. Ei puutu ennast.”
"Kuidas sa mind takistada saad?"
“Ma panen kinni, kui sa seda teed.”
"Siis sa ei näegi, kui ma tulen..."
“Ja sa ei näe, kuidas mina tulen.”
Oigasin. "Hea küll siis."
“Katsu teisi kohti. Katsu oma rindu, katsu oma märki...”
"Ma tõesti igatsen sind, Tom."
“Ma tean, mina sind ka... Sa võid nüüd uuesti...”
"Sina ka..." Hakkasin uuesti tegutsema.
“Hm... See oleks sind vaadates nagunii vältimatu... Kas sul on hea, on see veel alles?”
"Natuke..."
“Kiiremini.”
"Okei, ma saan nagu väga kohe nii..."
“Väga hea,” ta peaaegu urises. “Mina ka.”
Vaatasin nüüd ainiti kaamerasse, ma olin nii lähedal.
“Oh fuck, vaata terve see aeg siia, ära üritagi eemale pöörata...”
"Pole plaaniski..." Hammustasin huulde. Suutsin selle vaevalt ära öelda, kui oige saatel tulin, üritasin kaamerasse vaadata, aga lõpuks ikkagi ebaõnnetusin ja keerasin pea kuklasse.
"Türa, Agnes, sa ajad mu hulluks..."
Heitsin hingetult pilgu uuesti kaamerasse, üritades teda vaadata. “Tule...”
Ta hingeldas ning ta põsed õhetasid, teadsin, et see oli vaid sekundite küsimus. Jäin samasse asendisse, aga sirutasin näpud oma märguse sisse, puhtalt tema rõõmuks, ja tõstsin need endale suhu. Selle vaatepildi peale tuli Tom kohe, nägin, kuidas ta pritsis.
Tom ohkas. "Kui ma saaks, ma hüppaks kohe lennukile ja tuleks su juurde..."
“Tule,” sõnasin uuesti.
"Ainult siis, kui sina ka tuled," naeratas ta.
“Ma tulen...” Mul polnud enam õrna aimugi, millest ta rääkis.
"Okei, see on... kas me teeme veel või sa tahad magama jääda?"
“Jääme magama, Tom...”
"Mis sul homme plaanis on?"
“Lõunasöök vanematega.”
"Nii armas..." Ta naeratas ja tõmbas endale teki peale.
“Sa... ära ei koristagi?”
"Ma mõtlesin peale kõne lõppu..."
“Jääme koos magama.”
"Oh, okei... saad siis oodata, ma teen kähku?"
“Muidugi,” noogutasin.
Panin endale magamisriided selga ja pugesin teki alla, selleks ajaks oli ka Tom valmis saanud. “Head ööd, kallis,” sõnas ta.
"Head ööd, Tom..."
“Ma armastan sind.”
Vaatasin teda mõtlikult. Ta vist ei oodanudki vastust, sest sulges silmad ja kustutas nõrga öötule. Ma ei pannud veel silmi kinni, vaid jälgisin teda ikka veel. Ta kordas mulle iga päev, kui palju ta mind armastab, aga ma polnud seda talle kunagi tagasi öelnud, sest ma polnud oma tunnetes täiesti kindel. Ma tundsin end sellepärast isegi kohati halvasti ja süüdi.
"Miks sa ei maga?" küsis ta järsku.
“Ma... vaatasin sind. Ma igatsen sind.”
"Kolm päeva veel, siis oled juba minu juures..."
“Jah...”
"Jääme nüüd magama, kallim..." Ta sulges uuesti silmad.
Tundus, et ta oli ikka tõsiselt meelde jätnud, et mulle hellitusnimed meeldisid, naeratasin endamisi ja sulgesin samuti silmad.
***
Õnneks olid lennukil Annie ja minu istmed kõrvuti. “Kardad?” ta muigas.
"Pigem ei jõua ära oodata, millal Tomi näen," naeratasin. "Aga ise?"
“Ma olen nii tundeline praegu ja ärev, et mulle tundub, et ma hakkan nutma, kui teda näen... Ma tegin seda meiki tund ja pool.”
"Vau... aga noh, sa näed väga hea välja ka."
“Tänan! Sina ka.”
"Aitäh!"
“Okei, ma tõsiselt kardan, et ma hakkan muutuma,” ta niheles mu kõrval.
"Issand... kas ma saan kuidagi aidata?" krimpsutasin nägu.
“Ma ei usu,” ta raputas pead. “Aga kui väga hulluks läheb, vaata, et ma vetsu saaks.”
"Jaa..." ohkasin.
“Kuidas teil siis.. Tomiga?”
"Ee... ma ei tea. Me saame läbi, aga pole väga midagi selgeks rääkinud. Kuidas teil?"
“Asjad on maha jahtunud...”
"Kuidas maha jahtunud?"
“Nagu, ma ei tea. Me rääkisime eile esimest korda.”
"Aga neil on väga kiired ajad olnud..."
“Jah, aga... Dougie rääkis midagi sellest üksindustundest, kui sa oma hingesugulasest eemal oled, aga... nojah.”
"Ma olen kindel, et kõik saab korda."
“Eks ta jah.”
Natuke aega ei rääkinud me midagi. “Ma nägin seda uudist,” sõnas tüdruk siis. “Mul on nii kahju.”
"Oh jah..." Vangutasin pead. "See oli meile mõlemale ikka väga suur šokk."
“Aga kuidas... kuidas fännid sind kohtlevad?”
"Ma ei tea. Mul on kontod privaatsed ja ma pole seni veel julgenud midagi otsida, ma tean ju küll, mis sealt tuleks..."
“Ära üldse otsigi, ma tegin selle vea... Enda kohta.”
"Kas tohib küsida, mis seal öeldi?"
“Ah igast... Et Dougie on Elliest küll allakäigu teinud ja nii edasi, et ma olen kole ja paks ja lits ja mis iganes. Aa... immigrant ka.”
"No mida kuradit... head oli ju ka ikka?"
“No mitte otseselt minu kohta. Neid “ma tahaks tema olla” oli küll, aga seda just sellepärast, et ma Dougiga koos olin. Osad shippisid...”
"See on ju hea?" muigasin
“Jah, aga negatiivsetel on alati rohkem kaalu... ja mis kuradi immigrant... Mind ahvatles sellele emakeeles vastama.”
"Sa peaksid seda tegema."
“Dougie ei lubanud.”
"Miks?"
“Ta ütles, et ma ei jäta nii head muljet.”
"Nojah... aga ega nemad paremad ole."
“Sõnade poolest mitte, aga välimust on neil osadel lausa.. vau. Ma ei tea olen selline inimene, et võtan hinge... eriti, kui see tuleb kelleltki, noh, paremalt kui mina.”
"Aga nad ei ole sinust paremad. Juba sellepärast, et nad selliseid asju ütlevad."
“Nojah, igatahes... ma mõtlesin alati, et lahe oleks kuulsusega käia ja värki, aga see on ainult halb.”
"Ainult halb?"
“Jah.”
"Ma arvasin, et te armastate teineteist..."
“Ma mõtlesin, et sellega kaasnev on halb.”
"Oh..."
“Aga mul on ikkagi paha tunne nagu... miks ma seda igatsuse asja ei tunne? Ja miks ta mulle helistanud polnud?”
"Ma ei tea... ausalt, kui ma teaks, siis ma ütleks."
“Nojah,” ta ohkas.
"Kas sa armastad teda?"
“Dougiet? Tundub küll nii.”
"Kas sa oled seda talle öelnud?"
“Olen jah.”
"Tema sulle ka, eks?"
“Jah, ta ütles seda nagu... suht kohe.”
"Okei," ohkasin.
“Mis? Tom ei ole öelnud?”
"On... absoluutselt iga päev."
“Viskab üle?” muigas ta.
"Ma ei ole talle kordagi tagasi öelnud. Ta isegi ei oota, et ma ütleks."
“Ta ei ootagi, et sa talle ütleks. Ta tahab, et sina teaks... miks sa öelnud pole muidu?”
"Sest ma ei tea, kas ma armastan teda. Me isegi ei tunne ju teineteist."
“Aga sa ju tunned, et sa armastad teda. Seda ei peagi teadma, seda peab tundma.”
"Ju siis ma ei tunne seda..."
“Mõtle nüüd – kas tõesti ei tunne?”
"Ma... ei tea."
“Kui sa ei tea, siis ei tunne... ehk tuleb see ajaga.”
"Ma nagu... olen temasse armunud, aga ma ei tea, kas see on see päris armastus."
“Kindlasti on... Tead, mis vahe on armumisel ja armastusel? Armumine viib aju stressi, armastus aga kaotab selle ja meie aju ei ürita nii palju välja nuputada, kas meid armastatakse tagasi, sest me oleme selles kindlad. See võtab ära selle ärevuse ja ebakindluse – praegu oled sa lihtsalt seal esimeses faasis...”
"Ja mida sa soovitaksid mul ette võtta?"
“Lihtsalt oota. Aga ma arvan, et Tom oleks väga õnnelik ka siis, kui sa ütled talle, et oled temasse armunud.”