Läksin kella peale ust avama, olime Dougiga kahekesi kodus. Olin veidi üllatunud, kui ukse taga mingit blondi naist nägin. Hetke pärast tundsin ka ära, kellega tegu... Aga mida Elliel siit vaja oli?
“Ja sina oled?” ta oli segaduses.
"Ee... Annie," vastasin kahtlevalt.
“Aa.. Sa näed piltidel teistsugune välja. Kas Doug on kodus?”
"On küll, jah..."
“Mis toimub?” Doug ilmuski järgmisel hetkel mu selja taha. Mu süda hakkas neid kahte vaadates puperdama, kartsin, et ma muutun.
"Ellie? Mida kuradit?"
“Ma tahtsin lihtsalt... läbi tulla, enne kui sa tuuritama lähed. Edu soovida.”
"Okei? Aitäh?"
“Ja ma tahtsin teda ka näha.”
"Keda? Anniet?!"
“Teda jah. Kust sa ta siis... üles korjasid?”
"Kuidas palun?" sekkusin vahele.
“Ma ei rääkinud sinuga...”
"No aga sa rääkisid minust?"
“Oh, kullake, ma pole veel alustanudki.”
"Kas sa ikka tead, et sa oled minu majas?!" küsis Dougie.
“Muidugi, ma olen siin varemgi olnud.”
"Nüüd võid siis tagasi ära minna."
“Dougie, tegelikult tahtsin ma sinuga rääkida. Nelja silma all.”
"Millest?"
“Temast.”
"Mida sul temast rääkida?"
“No... tõsiselt? Sa lähed minust tema juurde üle? Kas sul oli tõesti kedagi nii väga vaja?”
"Vabandust?" kõndisin nüüd Dougie kõrvale.
“Annie, sa ei pea seda kuulma. Ellie, lahku.”
"Kuhu ma lähen, te pole mind isegi sisse lasknud?"
“Astu eemale, et ma saaks ukse kinni panna.”
"Aga oota, ma ei ole ju veel lõpetanud..."
“Lõpeta siis kiiremini.”
“Ma tahan tõesti Dougiga kahekesti rääkida. Ma ei taha sulle haiget teha,” ta vaatas minu poole.
"Kasi minema, Ellie."
“Kuula mind vähemalt ära...”
"On sul midagi asjalikku öelda?"
“On küll. Ma tahan sinust ja minust rääkida...”
"Räägi siis."
“Ma tahan... tagasi koos olla.”
"Mina ei taha."
“Miks? Kas see libu on nüüd rase või? Sellepärast jätsidki maha, et panid seda kõrvalt või?”
"Türa, kao minema! Sa ei solva teda, selge?!" Järgmisel hetkel kõlas plaks, Dougie oli Elliele kõrvakiilu löönud. Mu süda oleks nagu allapoole vajunud, osalt Ellie solvangu pärast, osalt sellepärast, et Dougie tõesti teda lõi.
“Sa just lõid mind! Issand jumal, sa oled mees, vaata ennast! Ma kaeban su kohtusse!”
"Türa, sulle antakse seal ka peksa, igavene moor."
“Issand jumal, vaata milliseks ta su muutnud on!” Ellie peaaegu karjus, ma olin vaatepildist nii hirmunud, et tundsin, kuidas ma muutuma hakkan. Jooksin kellegi tuppa ära, et Ellie seda ei näeks. Järgmisel hetkel olin juba hunt, proovisin mitte märatsema hakata, vaid rahulikult Dougiet oodata, aga see oli väga keeruline ülesanne. Kõndisin toas ringi ja hüppasin asjadele, kuid üritasin otseselt mitte midagi maha ajada, seda seni, kuni käis uksepauk. "Dougie?" hüüdsin, aga vastust ei tulnud.
Lootsin, et ta oli lihtsalt inimene, mitte majast välja läinud... Järgmisel hetkel astus ta inimesena uksest sisse ja võpatas mind märgates.
Kiunatasin sellepeale ja astusin talle ligemale. "Annie?" muretses Dougie. "Võta rahulikult, keskendu..."
Vaatasin tema poole ja nügisin koonuga ta jalga. Ta ohkas selle peale vaikselt, aga sirutas käe välja ja paitas mind.
See oli nii hea tunne, ma tahtsin, et ta veel teeks. Oigasin vaikselt, Dougie kuulis seda vist mingi piiksatusena. Ta istus nüüd ja toetas oma selja vastu ust, patsutas põrandat, ilmselt andes märku, et ma ta juurde lamaks. Kerisin end ta jalgade juurde kerra, panin pea ta sülle. Ta naeratas ja hakkas mind uuesti silitama.
Mõni aeg olimegi niimoodi, kahekesi, vaikuses.
"Kas sa saad ise muutumisega hakkama?"
Vastamise asemel sundisin end muutuma, jäin samasse asendisse Dougie kätes, aga inimese kujul. "Oh! Väga hästi." Dougie tundis mu üle suuremat uhkust kui ma ise.
Ma ei vastanud midagi. Inimesena tundus kohe palju olulisem, et Dougie oli Elliet löönud ja Ellie oli mind solvanud... valus oli. "Mul on kahju sellepärast, mis juhtus," pomises ta justkui mu mõtteid lugedes.
“See oli teine kord. Teine kord, kui sa kellelegi haiget teed. Kui tuleb kolmas kord, ma lähen.”
"Ma ju kaitsesin sind!"
“Ta ei öelnud midagi valesti. Ja sa oleksid võinud ka lihtsalt ukse kinni panna.”
"Ütles."
“Ta ütles mulle libu, ja siis? Ma olen seda varem ka kuulnud... ja las see varajatud märkus ka veel olla, sa ei oleks pidanud teda lööma.”
"Mitte keegi ei tohi sinuga sedasi rääkida."
“Su fännid ei kohtle mind paremini,” mul oli tunne, et hakkan nutma.
"Nad hakkavad. Annie..."
“See ei loe... Point on selles, et sa ei lähe ju neid kõiki lööma?”
"Nad ei tule meile uksetaha."
Ohkasin. “Sul on õigus. Aga üks kord veel, Dougie,” raputasin pead ja lükkasin end ta sülest püsti.
"Kullake, ole nüüd..."
“Kui sa nii räägid, siis sa juba tead, et see tuleb,” vaatasin teda ja tõmbasin juuksed rindade ette. “Vabandust, ma pean nüüd minema.”
"Aga ma... ma ei mõtle ju halba sellega, see on mu loomulik reaktsioon."
“Ma tean. See ongi see kõige hullem osa.”
"Kallis..."
Vaatasin teda lihtsalt nukralt ja ootasin, et ta ukse eest ära tuleks. "Kas sa oled mu peale pahane?"
“Ei, sellepärast mitte eriti.”
"Väga hea..."
Panin nüüd käe lingile, sest ilmselgelt ta vihjest aru ei saanud. Õnneks astus ta ukse eest ära. Kiirustasin trepist üles, kartsin, et varsti hakkan tilkuma, käisin kiiresti vetsus ja läksin siis meie tuppa, et end riidesse panna. Kui ma aga sinna jõudsin, oli Dougie seal, samuti alasti, ma ehmatasin. "Mida sa teed?" küsisin end kattes.
“Ma...” ta ohkas. “Ma panin kõik valmis, me saame...khm, ma tahan sinuga seksida.”
"Mul on päevad."
“Ma tean.”
"Ma ei saa aru... just eile keeldusid sa sellest kategooriliselt, nüüd..."
“Aga mul oli aega mõelda, ja ma tõesti tahan seda sulle pakkuda...”
"Miks?"
“Sest ma armastan sind, ja minust oli kohutav sind sellisesse olukorda panna...”
"Mul on hea meel, et sa sellest aru saad. Aga mulle tundub, et sa tahad praegu seda nagu... heastada?"
“Ausalt ei ole asi sellest, ma... enne kui sa üksi all olid, siis ma juba noh... googeldasin natuke...”
"Mis asja?"
“Kuidas päevade ajal seksida...”
"Ah nii... ja mida sa sealt siis teada said?"
“Et on vaja rätikut,” ta näitas voodi peale, “ja salfakaid. Ja ma ei tohi liiga sügavale minna, sest siis teen sulle haiget. Ja kondoom, siis ma ei lähe verega kokku... Ja kui teha ilma, on suurem võimalus rasestuda, aga seda sa ei taha...”
"Oh wow..."
“Ma lihtsalt... tahan, et sa õnnelik oleksid.”
"Ma... seda on näha."
“Tahad siis?” küsis ta ettevaatlikult.
"Ilmselgelt tahan..."
“Oh,” ta naeratas. “Tule siis siia...”
Kõndisin temani. "Ega see... sulle rõve pole?"
“Ma arvan, et ei ole... Mine voodile.”
Tegin, nagu ta palus, ma olin päris närviline. Dougie võttis kodoomi välja ja pani selle öökapile, siis suudles mind. "Kas ma pean terve aja all olema siis?"
“Oleks hea... Aga no kui sa tõesti tahad...”
"Ei-ei, see oleks isegi mulle imelik, kui sa- tähendab, ma olen all."
Ta naeris ja liikus edasi mu kaela suudlema. Lootsin, et sellest ei kujune väga ebamugav vahekord. Erutusin väga kiiresti, kui ta mu märki suudles, olin päris kindlasti juba valmis. "Kuidas on?" küsis Dougie.
Noogutasin. “Sa võid... alustada, kas sul on eelmängu vaja? Täna vist on, eks?”
"Jah..."
Noogutasin. “Kuidas me..? Uh... Kas sa saad nii, et ma toetan end küünarnukkidele?”
"Ma arvan küll, jah."
Ma noogutasin ning ajasin end niimoodi veidi ülespoole, Dougie tuli põlvili mu kõrvale ja ma keerasin pea tema suunas. Kuna ta oli mulle täna nii vastu tulnud, tahtsin selles lausa eriti hea olla.
Keerasin end külje peale ning jäin end ainult ühe käega toetama, nii sain teist kätt ta rahuldamiseks kasutada. Alustasingi käega, et tal kõvemaks ajada, kui see juba poolkõva oli, võtsin ta endale suhu. Natukese aja pärast lõpetasin, ma ei tahtnud, et ta liiga kiiresti ära tuleks.
“Oh fuck, see oli hea... paned mullle kondoomi peale?”
"Mhmh," noogutasin ja võtsin paki öökapilt. Tegin selle lahti ja panin paberi sinna tagasi, rullisin kondoomi ümber ta peenise.
"Ära sellest vaatepildist ehmu, eks?" hoiatasin.
“Ma üritan palju mitte vaadata...”
"Ära vaata parem üldse..."
“Siis ma ei saa sisse panna ju...”
"Ma panen ise?"
“Sa ju ei näe ega ulata.”
"No türa, okei, vaata siis, aga ära kommenteeri, palun."
“Shh.. ma ei kommenteeri midagi...” ta suudles mind kiiresti huultele ja vaatas siis alla. "Holy shi-"
Ma surusin silmad kinni ja suunasin silmad lakke, see kõik oli nii persses, me poleks üldse pidanud hakkamagi. Tahtsin nutta.
"Kas see on kuidagi teistmoodi?" küsis ta, kui juba sisenenud oli.
“See on... tundlikum on... On küll teistmoodi.”
"Ütle kohe, kui midagi on, eks?"
“Ära muretse, Dougie. Seal ei ole midagi katki.”
"Ikkagi."
“Suudle mind ja liiguta kiiremini...”
Ta tegi ühe järsu tõuke ja summutas suudlusega mu oige. “See on nii märg, nagu... nii libedalt saab liikuda...”
"Eh," ei osanud ma midagi vastata.
“See on nii hea,” ta oigas ning suudles mind uuesti. Suudlesin teda vastu, mul oli küll natuke imelik olla... Dougie hakkas kiiremaid liigutusi tegema, neid oli hoopis teismoodi tunda, kui tavalise seksi ajal, need olid kuidagi pinnapealsemad, aga samas ikkagi vägagi nauditavad.
"On jah hea," pomisesin. Mängisin mehe juustega ja hoidsin teise käega ta seljast kinni. Ta jätkas tõugetega, see oli juba tõsiselt hea.
“Fuck, Dougie,” oigasin.
"Natuke veel..."
Ma tahtsin ise ka saada, aga ma ei hakanud talle midagi ütlema. Tahtsin enda kliitorit silitama hakata, aga nii oleksin kõik veriseks teinud. Ta hakkas mu märki suudlema, see kolmekordistas naudingu. “Oh fuck, nii ma saan kohe,” oigasin ja tirisin ta juukseid.
Ta mängis märgil keelega, see oli nii hea, et ma lausa vabisesin ta all. Mu hingamine muutus sügavateks tõmmeteks, kui ma aina lähemal jõudsin. Ta ei lõpetanud sellega tegelemist enne, kui ma peaaegu seal olin. Siis toetas ta end kätele ja hakkas kiiremaid tõukeid tegema, ma ei suutnud kauem end tagasi hoida ja tulin valju oige saatel. Ta ise lõpetas viimase raske tõukega ja tõmbas end minust välja.
“Oh fuck,” oigasin, juba samal hetkel teda enda sees igatsedes.
"See oli uskumatult hea," hingeldas ta.
“Ma tean,” tõmbasin ta oma rinnale ja jäin hingeldama.
"Kas sa tahad koos duši alla minna?"
“No... kui sa suudad...”
"Suudan."
Naeratasin. “Siis läheme.”
"Tahad kohe praegu?"
Noogutasin. “Mine ees, ma kuivatan end natuke ära ja kohe tulen...”
"Hea küll..."
Kui ta toast lahkus, võtsin need salvrätikud enda kõrvalt ja ajasin end istuli, tegin nii palju korda kui võimalik. Need ära visanud, võtsin rätiku kaasa ja astusin vannituppa, Dougie juba seisis vee all. Lukustasin ukse ja panin rätiku pesukorvi. Ma ei teadnud, kas Doug üldse oli mind märganud, aga ma astusin samuti kabiini ja võtsin mehel selja tagant ümbert kinni.
"Hei," ütles ta vaikselt, hääl naerune.
“Sul on täiega ilus tagumik,” muigasin.
"Arvad nii?"
“Mhm,” surusin oma kõhu rohkem vastu seda ja hakkasin ta õlga suudlema.
“Mis sa teed?” ta muigas. “Mida sa tahad? Šoppama minna?”
"Ei. Ma tahan sind."
“Me ju just... lõpetasime.”
"Mul on jooksuaeg, ära mõista kohut."
Dougie naeris. “Ma armastan sind.”
"Mina sind ka..."
Ta keeras end siis ringi ja lükkas mu vastu dušiseina, suudles mind tugevalt. "Aga see on kaitsmata," pomises ta.
“Homme võtan rohtu jälle...”
"Hästi." Ta hakkas mu rindu masseerima.
“Oh...” sirutasin käe dušigeeli järele ja lasin talle siis seda kätte, et see veel parem oleks.
"Väga hea mõte..." pomises ta ja jätkas nüüd tegevust seebitatud kätega. Need käisid nüüd seal nii libedalt ja mõnusalt, ma ohkasin vaikselt. "Ütle, kui väga see sulle meeldib..."
“Nii mõnus on... Kas sa tahaks... kas sa tahad proovida nagu...?”
"Nagu...?"
“Nagu mu rindade vahele panna?”
Ta pigistas neid õrnalt. "Mulle meeldiks see."