Minu suureks üllatuseks helistas Agnes mulle juba mõne tunni pärast. Võtsin telefoni uniselt vastu, olin tegelikult just voodisse läinud. "Kas kõik on korras?"
“Tom, ma... vajan sind.”
"Mis juhtus?!"
“Ma olen nii erutatud, ma ei saa magada...”
"Ausalt?" naersin.
“Ära naera, ausalt jah.”
Tõusin istuli ja hõõrusin oma silmi. "Kas sa tahad, et ma tagasi tuleks?"
“Jaa... Palun... või... räägi minuga telefonis.”
"Kas sa minu peale solvunud ei ole või?"
"Natuke, aga praegu see ei loe..."
“Oh...”
“Kas tuled?”
"Kas ma pean pärast ära minema?"
“Ei, ei pea...”
"Siis tulen."
“Aitäh...”
“No kümme minutit,” ohkasin pükse jalga pannes.
“Aitäh.”
"Jah..."
Lõpetasin kõne ja pani ülejäänudki riided selga. Lasin endale lõhna peale ja sasisin juukseid, siis võtsin autovõtmed ja kiirustasin toast välja. Autosõit kestis seitse minutit, siis olin ma kohal, juba päris ootusärev – ehk alustas ta juba minuta? Uks oli jälle lukustamata, jätsin meelde küsida, kas see oli alati nii või ainult minu jaoks, sest kui tal see alati lahti oli, tuli tal kindlasti harjumusi muuta, nii polnud turvaline.
“Tom?" hõikas Agnes kusagilt ülevalt.
“Mina jah...” kõndisin üles. Nii imelik, ainukesed kohad ta majas, kus ma käinud olin, olid magamistuba ja tualett. Lükkasin ta magamistoa ukse lahti ja ehmusin, kui teda kohe enda ees nägin. Tüdruk oli alasti ja vaatas mind ihaga. "Hei," naeratasin.
Vastuse asemel ta suudles mind. Tõmbasin ta kohe endale lähemale ja ta astus nii kaua edasi, kuni ma vastu koridoriseina surutud olin. Naine tegi mu püksivöö lahti ja kükitas maha, ta oli nii agar. Ta võttis mu peenise endale suhu ja mängis mu munanditega, ma jäigastusin sekunditega.
“Fuck,” lõin rusikaga vastu seina. See oli nii hea.
Tundus, et ta sai sellest indu juurde, ta tegi seda veel paremini. Orgasm hakkas end minus juba vaikselt üles ehitama, kui ta viimaks peatus ja mu reit suudlema hakkas.
Viskasin ise oma särgi seljast ja ootasin, kuni ta must eemale astus, et siis ka püksid lõpuni jalast saada. "See oli väga meeldiv tervitus," sõnasin teda vaadates ja kergelt naeratades.
“Ma tahtsin nii väga, holy shit, sul pole aimugi...”
"Kas sa alustasid juba ilma minuta?" küsisin muiates.
“Natuke, ega sa ei pahanda? Ma olen sinu jaoks nüüd valmis...”
Tõmbasin ta enda vastu ja suudlesin teda. “Ma fucking armastan sind.”
Ta keeras oma pea ära ja ohkas. Ma ei lasknud end sellest heidutada, suudlesin ta kaela.
"Oota nüüd, Tom, pea kinni..." Ta astus minust pool sammu eemale.
“Mida?”
"Mm... läheme magamistuppa?"
Noogutasin ja lükkasin nüüd teda sinnapoole. Ta näis ikkagi veidikest ebamugavust tundvat ja ma teadsin küll, mille pärast see oli.
“Sa pead ära harjuma sellega, et ma sind armastan...”
"Tom..."
“Sest iga mu keharakk laulab armastusest sinu vastu.”
"Palun... ära räägi sedasi."
“Miks? Mida sa kardad?”
“Armastust.”
“Kes sulle haiget tegi?” peatusin.
"Ma kardan, et sina võid."
"Mina ei tee sulle mitte iialgi haiget."
Ta ohkas.
“Me oleme hingesugulased. Ma ei saakski sulle haiget teha. Ma pigem tapaksin end, kui sulle haiget teeksin.”
"No see on nüüd küll liialdus."
“Ei ole. See pole üldsegi liialdus, Agnes. Sa pead mind uskuma.”
"Räägime sellest homme?"
“Hea küll,” noogutasin ja suudlesin teda uuesti. Ta suudles mind vastu ja hakkas väikseid samme voodi poole tegema. Sirutasin ühe käe teda silitama, ta oli väga märg. Ta oigas vaikselt suudlusesse.
Lükkasin kaks sõrme temasse ja jäin neid aeglaselt liigutama, naine värises mu vastas. "Ma tahan sind enda sees tunda," pomises ta.
“Mina tahan ka... kuidas veel...”
Ta tõmbus minust eemale ja istus voodile, sammusin talle lähemale ning tõstsin naise voodipeatsisse. Ta heitis pikali ja ma kummardusin uuesti ta kaela suudlema. Agnes ohkas vaikselt, kui ma märgini jõudsin, tegutsesin seal pikalt. "See on nii hea..."
“Ma tean...” ohkasin ja võtsin oma riista kätte, hõõrusin sellega ta kliitorit.
"Palun... ma ei suuda enam oodata."
Muigasin ja lükkasin end tasakesti sisse. Ta ajas pea kuklasse ja oigas, mulle meeldis mõelda, et tal oli hea ja mina tegin seda... hakkasin ta kaela suudlema. "Fuck, Tom..."
Tegin tugeva tõuke ja hammustasin ta kaela. Ta oigas selle peale. "Tee veel..."
Tegin nagu ta palus.
“Mmh...”
"Kas sul on hea?"
"Mul on nii hea..."
Tahtsin teda kogu aeg sellisena näha ja tunda, ta oli minu...
***
Ärkasime mõlemad Agnese telefonihelina peale. "Pane see kinni," oigasin pead sügavamale patja surudes.
Ta ei sõnanud paar hetke midagi, siis ohkas. “See on mu ema.”
"Miks ta nii vara helistab?!"
“Ma ei tea, oota,” ta vastas. “Halloo?”
Järgmisel hetkel vajus ta nägu ära.
“Kõik korras?” küsisin. Ta näitas mulle nimetissõrme ja tõusis püsti, kõndis toast välja.
Korraga hakkasin muretsema, kas ta lähedasega oli midagi juhtunud? Panin end riidesse ja tegin voodi ära, ootasin teda tagasi. Möödus ikka päris pikk aeg, tagasi tuli ta koos oma läpakaga. “Tom!”
"Kas kõik on korras?"
“Ei!” ta keeras ekraani minu poole. Kortsutasin kulmu, aga järgmisel hetkel jõudis mulle kõik kohale. Pilt minu ja Agnese vahekorrast kontserdisaali tagaruumides oli netti postitatud!
"Täiesti putsis, mu ema helistas mulle praegu sellepärast!"
“Mida sa talle ütlesid?!” Lugesin artiklit, asja tegi hullemaks see, et Agnest oli mainitud Danny tüdruksõbrana.
"Alguses, et see pole mina! Ma olin paanikas..."
“Türa küll... Ma helistan Fletchile, vaatab, kas saab midagi teha.”
“Näiteks mida?! Kõik on seda ju näinud juba..."
“Vähemalt ei jää see sinna.”
Ta pilgutas pisarad oma silmast ära. "Mul on nii piinlik, kõik teavad nüüd, et ma tulin Danny juurest sinu juurde..."
“Ja teavadki, mis siis on? Intervjuudes hakatakse sellest kindlasti küsima, küll me seletame.”
Ta turtsatas. "Kaunis."
“Mida sa tahad, et ma ütleks?”
"Ma ju ei tea... ma ei taha üldse, et mind teataks."
“Sind hakatakse nagunii.”
"No..." Ta ohkas. "Ma lähen söön hommikust, sa võid siis helistada."
“Jah,” noogutasin.
Agnes läks toast välja, mina korjasin maast oma telefoni üles ja valisin Fletchi numbri.
“Hallo?” küsisin.
"Ma tean... ma tegelen sellega," vastas mees.
“Tegele siis kiiremini!”
"See ei käi nii."
“Kes selle pani? Sest ma tapan ta ära.”
"Rahune nüüd."
“Ei rahune. Kas see pole keelatud üldse? Mida ta tagaruumides tegi?”
Ta turtsatas. "Hoopis see, mida teie tegite, on keelatud."
“See ei ole keelatud.”
"Sellises kohas..."
“Ainult avalikult on keelatud.”
"Point on selles, et kui sa oleks suutnud oma püksid vähemalt autoni jalga jätta, ei oleks mul praegu nii palju jamamist."
“Aga ta on mu hingesugulane!”
"Ja siis?"
“Ma ei saanudki end tagasi hoida!”
"Isegi mitte... ma ei tea, viisteist minutit?"
“Flecth, ma ei saa seda seletada, me vaidlesime, ma ei tea...”
"Mind ei huvita. Fakt on, et see oli teie enda rumalus."
"Jah, sul on õigus. Aga palun..."
"Ma tegelen sellega, jah."
"Aitäh," ohkasin ja lõpetasin kõne. Mõtlesin, kas peaksin ka twitteris vabandama, või lootma, et see unustatakse.
Lootsin, et Agnes on piisavalt tark, et oma kontod privaatseks panna. Aga kuna ma ei saanud selles kindel olla, siis tulin mõttele - võtsin ise tüdruku facebooki ja twitteri lahti, ta oli neis automaatselt sees. Twitter oli tal juba privaatne ja talle oli juba palju uusi jälgimissoove tulnud, ma jätsin need puutumata ja läksin siis Facebooki, panin selle nii kinniseks kui võimalik.
Tuli välja, et Instagrami tal polnud ning mingi muu sait mulle pähe ei tulnud, seega sulgesin arvuti ja ohkasin endamisi.
"Mida sa tegid?" Märkasin alles nüüd Agnest uksenajal.
"Panin su kontod privaatseks."
"Niimoodi ise panidki?"
"Vabandust... ma ei mõelnud seda halvaga, lihtsalt, mida varem seda parem..."
“Sa oleksid võinud mulle öelda, et ma seda ise teeks!”
"Ma ei lugenud midagi, ma vannun! Ma ausalt ei tahtnud sulle pahameelt valmistada, ma tahtsin lihtsalt kasulik olla, sest see olukord on minu süü...
“Minu tegelikult...” ta ohkas.
"Sina ei ole milleski süüdi."
Ta ohkas. “Mõlema süü.”
"Ega sa mu peale pahane pole?"
“Ma olen enda peale pahane, türa küll... Ma ei mõelnud sel hetkel üldse!”
"Aga kui see juhtunud poleks, siis me oleks ikka veel tülis."
Ta turtsatas ainult. “Kogu mu pere teab.”
"Kas sa ei taha, et nad teaks, et me koos oleme?"
“Nad ei peaks nägema meid seksimas!”
"Nad ei peaks, aga see juhtus, ja me ei saa seda tagasi võtta."
Mulle tundus, et tüdruk hakkab kohe nutma.
"Agnes, kallis..." Ohkasin ja kõndisin temani. "Kõik saab ju korda. Seks on elu loomulik osa."
“Ole vait! Seda ei peaks keegi nägema.”
"Siis ei oleks pornot ka."
“Siis peaks vähemalt meile maksma.”
Naersin vaikselt.
“See pole tegelikult naljakas, see on suht persses...”
"Ma tean, aga me ei saa lasta sellest end kõigutada."
Ta ohkas. “See on mulle raskem kui sinule... See on nüüd kõigi esmamulje minust. Et ma olen mingi lipakas.”
"See muutub, kui nad sind paremini tundma õpivad. Ma ei lase kellelgi sulle liiga teha."
“See ajakiri juba tegi mulle liiga.”
"Ma juba tegelen sellega." Neelatasin, nüüd tahtsin ma küll selle idioodi pooleks rebida.
“Kuidas nad mind tundma õppida saaksidki, kui ma kõik privaatseks panin?”
"Natukese aja pärast võid Twitteri äkki avalikuks panna? Aga kustuta enne ära kõik, mida sa avalikkusele kuvada ei taha."
Ta noogutas. “Tom... hoia mind?”
Võtsin ta endale sülle ja keerutasin meid, ta hakkas naerma. “Fakk... ma olen idioot,” ohkasin, kui ta maha panin. “See on nüüd super halb ajastus, aga... me läheme tuurile.”
"Mis asja? Kohe?" Agnese nägu vajus jälle ära.
“Nädala pärast.... ma teadsin juba ammu, aga olin kogu aeg unustanud rääkida.”
“Oh..."
“Aga me helistame ja räägime iga päev...”
"Sul ei ole ju aega."
“Mudugi on, ööd ja hommikud, päevad isegi, on vabad.”
"Sa oled ju õhtuks väsinud ja üldse... miks sa nii viimasel hetkel räägid?"
“Ma ütlesin, ma olen kogu aeg unustanud...”
"Lahe."
“Anna andeks...”
"Mhmh."
“Nii et... kõik on okei?”
"Jah."
“Ma armastan sind.”
"Ma unustasin nõudepesumasina käima panna."
Ohkasin selle vabanduse peale. “Eks mine pane siis.”
"Sa võid nüüd siis äkki koju minna?"
“Aa... hea küll.”
"Sorry... sul on ju kindlasti enne tuuri veel bändiga asju ajada ja nii."
“Enamus on juba tehtud, aga hea küll, ma saan sust aru. Helista mulle jälle.” Pidin tunnistama, et see oli lausa veider, kui ta oli mul olemas ainult siis, kui ta seksi tahtis. Ta ohkas.
“Näeme siis,” panin esikus tennised jalga. Ta noogutas ja vaatas mind kuidagi imelikult.
“Kõik korras?”
"Jaa, lihtsalt... ma ei tea."
“Lihtsalt sul on minuga üksik olla? See on hingeside, ära muretse.”
"Ei, asi pole üldse selles."
“Mis siis?”
"Ma olen lihtsalt... ma ei tea, ma hakkan vist hulluks minema." Ta naeratas tagasihoidlikult. "Ära muretse."
“Jälle kiimas?” muigasin.
"Ei."
“Mis siis?”
"Ma nagu... igatsen sind?"
“Ja sa ajad mu ära... See on ka sideme süü. Me peaksime kogu aeg koos olema, mitte nii. Praegu on asjade korraldus isegi naeruväärne.”
"Ma tean..."
“Me peame midagi välja mõtlema, see maja... kuidas sa seda üldse üleval pead?”
"Mu vanemad aitavad..."
“Okei...”
"Kas sa äkki... tahad tennised jalast võtta?"
Naeratasin. “Hea meelega.”
Ta naeratas samuti.
Kõndisin kööki tema juurde ja mässisin käed ümber naise. “Ma armastan sind.”
"Tom."
“Kõige rohkem maailmas. Isegi rohkem kui öisi jooksmisi mererannal ja see ütleb väga palju.”
Ta ohkas.
"Kas tahad... äkki mingit filmi vaadata?"
"Ikka," noogutasin ikka veel teda vaadates, aga ta vältis mu pilku. Kõndisime elutuppa ning ma istusin diivanile, Agnes tõi oma sülearvuti. "Millist žanrit sa eelistad?" küsis ta mu kõrvale istudes.
“Komöödiat?”
"Sa võid siis midagi valida."
Võtsin arvuti ta käest. “Oota... me võime hoopis hakata su tweete ja asju kustutama?”
"Ee... okei?"
“Kustutame ära asjad, mida sa ei taha, et keegi näeks, või millest juttu tuleks.”
"Kas pildid tuleb ka ära kustutada?"
“Kui sa tahad...”
"Ee... kas neid võidakse kasutama hakata?"
“Jah. Igaühte.”
"Ee... siis need, mis on ilusad, need jätame."
“Kõik ongi ilusad,” muigasin.
"Okei, mina valin need, mis jäävad." Ta pööritas silmi.