Võtsin endale autost varuriided ja riietusin. Seejärel kiirustasin majja, ma tahtsin seal olla, kui Annie üles ärkab. Välisuksele lähenedes kuulsin majast mingit laamendamist.
Kiirendasin sammu veelgi ning avasin ukse. “Pane uks kinni!” karjus Danny. Kortsutasin kulmu ja lükkasin selle vaikse pauguga kinni, siis tormasin elutuppa ja kangestusin.
Kõik asjad olid laiali, isegi kardinaid polnud ees. Köögist kostus küünte klõbin ning nähtavusse tuli valge karvaga hunt.
"Holy shit! Ära ütle, et see on Annie..."
“Jah, see on Annie, ja see tähendab, et sina jääd koristama.”
Ohkasin. "Miks ta hunt on?"
“Miks sa ise arvad, miks ta hunt on, kuradi debiilik? Nii juhtub, kui sa teda hammustad. Mina ei jaksa enam teda valvata, head aega.”
Oleksin tahtnud talle nähvata, et see polnud mingi valvamine, aga ma olin talle täna juba piisavalt meelehärmi põhjustanud, seega ei öelnud ma midagi. Annie kallutas mind vaadates pea viltu ning sööstis siis minu poole.
"Kui sa plaanid mind rünnata," ütlesin veidi taganedes, "siis edu sulle."
Ta ei teinud sellest väljagi, jooksis minu poole ja hüppas siis. Igaks juhuks muundusin jälle, see oli juba teine paar riideid tänase päeva jooksul.
Tüdruk jäi peale oma ebaõnnestunud rünnakut minu poole vaatama, ta urises ja tõstis hoiatavalt oma saba. Tegin Anniele kutsikasilmi, ajades ta hetkeks segadusse, siis ta aga turtsatas ja hüppas paigalt, tahtis mind jälle rünnata.
"Annie, ära vaevu, hingeside ei lase sul mulle viga teha..."
“Kuidas sa seda tegid?!”
"Mida?"
“Kuidas sa minuga räägid?!”
"Samamoodi nagu sina minuga."
“Oh..” ta oli väga segaduses, siis aga raputas pead. “Sa oled idioot. Ma istusin Dannyga mingi kaks tundi elutoas. Alasti. Ja valutasin.”
"Anna andeks... ma olen selline idioot. Ma ei arvanud, et sa nii kiiresti ärkad."
“Oled jah idioot. Värdjas oled sa ka,” ta näitas mulle oma hambaid.
"Oi, kui ilusad hambad sul on..." välgutasin hetkeks ka enda omi.
“Mis sul viga on?! Miks sa teed nalja, kui ma sind solvan?”
"Ma ei teinud nalja, ma nentisin fakti. Sul on tõesti ilusad hambad."
Ta hakkas saba liputama, aga lükkas selle siis alla. “Sa oled ikka idioot.”
"Aga sul on parem tuju..."
“Ei ole,” ta lõrises. “Ma olen nüüd hunt. Kuradi hunt. Ma näen mustvalgelt!”
"Lahe, eks?"
“See ei ole lahe! Mis värvi ma olen?”
"Valge. Lumivalge."
“Türa küll! Miks ma must ei ole?!”
"Must on liiga tavaline. Valge on harukordne, nagu sinagi."
Ta niutsatas ja astus mulle lähemale. Ma polnud päris kindel, mida ta nüüd teha plaanis, aga ma teadsin, et ta ei saa mind rünnata. Ta tuli minu juurde ja vaatas mind, nuusutas.
"Mida sa teed?"
“Ma lihtsalt... sa... minu.”
"Kuidas palun?" küsisin üllatunult.
“Minu, minu, minu,” ta lakkus järsku üle mu koonu ja niutsatas.
"Ausalt ka?" hüüdsin isegi veidi liiga entusiastlikult.
Ta ei vastanud midagi, hõõrus end mu vastu ja tahtis mängida. "Lähme õue?" küsisin.
“Jah,” ta noogutas ja kõndis juba ukse juurde.
"Tahad proovida ust lahti teha?"
“Kuidas?” ta vaatas minu poole ja turtsatas, siis kraapis ust.
"Tõuse tagajalgadele..."
“Ma ei kraabi seda nimelt, tead, ma ei tee neid asju nimelt, no shit, et ma ei saa ust niimoodi lahti, miks ma neid teen?!”
"See tulebki harjutamisest, võta oma aeg."
“Ma ei taha enam, ma ei taha enam hunt olla!”
"Okei, rahulikult. Ma õpetan sulle, kuidas tagasi inimeseks muutuda. Esialgu võib see aega võtta, aga õige pea oskad seda juba silmagi pilgutamata teha."
Ta istus maha ja jäi mind kuulama.
"Kas sul on natuke teistmoodi olla, kui sa hunt oled?"
“Jah, väga imelik on.”
"Mis teisiti on?"
“Ma ei saa oma keha üldse nii kontrollida, nagu ma tahaks. Nagu miski teeks minu eest otsuseid.”
"Haara kontroll enda kätte. Keskendu sellele, kuidas sa jälle oma tavapärases inimkehas oled."
Ta tundus vaid hetkeks keskenduvat. “Ma ei saa!” ta niheles ja hakkas oma saba taga ajama.
Hoidsin jõuga naeru tagasi. "Annie, istu rahulikult maha, proovime uuesti."
“Ma ei saa, kurat, ma pean selle kätte saama!”
"Miks see sulle nii suurt huvi pakub?"
“Ei pakugi tegelt...” ta istus maha. “Türa küll.”
“Keskendu nüüd, tahad jäädagi hundiks või?”
"Ma ei saa ju.."
“Siis jää nii...”
"Ma ei taha... okei, ma proovin, aga palun saa aru, et see on mu esimene kord ja kõik on nii segane."
“Kallis, ma saangi aru. Ja ma ootan.”
"Aitäh..."
Ta keskendus, kuni ühel hetkel lamaskile vajus. “Kas see peabki haiget tegema?!”
"Mis asi?"
“Kohe kui ma keskendun, hakkab mu keha sügelema ja valutama. Nagu ei tahaks tagasi minna...”
"Nojah, sa oled alles noor... see läheb üle."
“Ahah... see jääb mu viimaseks korraks hundina, ma ei muuda ennast mitte kunagi,” ta raputas pead ja sulges silmad.
"Sa ei saa seda kontrollida. See on loomulik."
Ta kiunatas jälle vaikselt ja ma sain aru, et ta suutis vist muutumist alustada. Muutusin samuti ja sulgesin igaks juhuks silmad.
Selleks ajaks, kui ma juba muutunud olin, polnud Annie sellega ikkagi päris lõpule jõudnud, lootsin, et ta suudab sealt läbi tulla.
"Annie?" küsisin igaks juhuks.
“Üks hetk,” surus ta läbi hammaste.
"Kas kõik on korras?"
Järgmisel hetkel vajus ta põrandale pikali ja hakkas nutma, inimese kujul. “Ma ei tee seda enam kunagi. Mitte kunagi. Kui ma muutun valimatult hundiks, siis ma ei muuda ennast tagasi, ma lähen metsa elama. Ja ma lähen koju, ma lähen kohe koju.”
"Annie, see läheb üle, see oli alles esimene kord, järgmisel korral oled sa juba edukam..." Ma ei teadnud, kas teda kallistada, me olime ju mõlemad alasti...
“Ma ei taha! Ma ei taha järgmist korda,” ta tõusis püsti ja pühkis pisaraid.
"Kas ma võin sind hoida või sul on ebamugav?" küsisin ebalevalt ja tõusin samuti.
“Ära tule mulle lähemale. Ära üldse ürita mitte midagi, õnneks on mul asjad ikka veel pakitud,” ta kiirustas treppide poole.
"Annie, palun... nüüd on sul veel enam mind vaja, sa ei saa ju üksi hakkama, ja sa tead, mis saab, kui me teineteisest lahus oleme..."
“Sa muutsidki mu sellepärast, et sul oleks põhjus mind enda juures hoida või?!” ta jäi seisma.
"Ei, Annie! See oli õnnetus, ma ei suutnud seda kontrollida!"
Ta hakkas uuesti nutma ja jooksis üles.
Kiirustasin talle järele, ta sulges enda järelt ukse, aga ma avasin selle ja jäin talle otsa vaatama. "Annie, palun mõtle selle üle natuke."
“Miks ma tunnen, et ma armastan sind?! Miks mul viga on? Mis kuradi jama see on, ma ei suuda...”
Jäin teda vaatama. "Sa armastad mind?"
“Ei, aga mulle tundub.”
"Aga... see ongi ju tunne?"
“Ma ei tea... ma olen nii segaduses...” ta kiunatas jälle ja kõndis mu toas ringi. Ma ei teadnud, mida öelda või teha, see oli esimene kord üldse, kui ta mulle seda öelnud oli, ja ka praegu ta kahtles.
Astusin tuppa sisse, juhuks kui keegi meid nägema peaks, ning tõmbasin ukse kinni.
"Kas sa palun viid mu koju?"
“Kuhu ma su viin? Ma oskan hundiks muutuda, aga mitte lennata...”
Ta ohkas. "Õigus."
“Tule anna mulle kalli, sul hakkab parem...”
"Ma olen paljas."
“Mina ka.”
"Sul on kõva."
"Sest sa oled paljas..."
“Oh god,” ta pigistas silmad kinni. “Kõik nägid ju mind paljana! Oh shit...”
"Sellest pole midagi, see on loomulik. Pealegi sa näed hea välja."
“Loomulik? Enne siia tulekut oli ainult üks inimene mind kümne aasta jooksul paljalt näinud ja see oli Karl.”
"Sellega tuleb nüüd lihtsalt leppida..."
“Aga te olete ju mehed?”
"Ja siis?"
“Mulle ei meeldi, kui vaadatakse...”
"Siis ütlegi seda, nad peavad seda austama."
“Mulle ei meeldi, kui sina ka vaatad.”
"Hea küll."
“Ei, tegelikult mulle ikka väga meeldib...”
Mu näole ilmus muie. "Siis ma vaatan."
"Miks.. kas see ongi see, mida sina tunned?"
"Mitte ainult."
“Ma olen praegu nii segaduses, ma tean, et ma käitun väga kummaliselt, palun anna see mulle andeks,” ta astus mulle lähemale ning kallistaski mind.
"Pole midagi," vastasin teda kõvasti vastu emmates. "See pole sinu teha."
“Vau, see on tõesti väga ebamugav, sul ei ole?”
“Ei kurda...” muigasin. “Tead, sa võiks end natuke hõõruda mu vastu...”
"Oh.. kas me võtame järgmise sammu ka?"
“Kas sa tahad?”
"Mis see oleks?"
“Kätega oli vist. Ma küll juba eelmine kord natuke aitasin sind, aga ikkagi...”
"Okei. Seekord teen siis mina sulle?"
Muigasin. “Nii ei lähe. Mõlemad.”
"Korraga?"
“Kui sulle sobib nii,” noogutasin. “Kui sa üldse tahad, sest ma ei tea, viis minutit tagas tahtsid sa lennukile minna.”
"Tõepoolest..." Ta laskis minust nüüd lahti.
"Sa oled nii ilus," sõnasin talle otsa vaadates. "Inimese ja hundina. Ja ma tahan, et sa lepiksid sellega, et sa libahunt oled, sest vastasel juhul hävitab see sinu... mida rohkem sa muutusi ära üritad hoida, seda hullemaks ja tihedamaks need lähevad."
Ta ohkas. "Ma ei taha seda praegu arutada."
"Kas sa tahad duši all käia? Magama minna?"
"Duši all käiks küll ära.."
“Läheme koos?”
"Okei," nõustus ta veidi kahtlevalt.
Võtsin tal käest kinni ning kõndisin temaga vannituppa.
"Kas uks ikka käib lukku?"
“Käib küll,” noogutasin ning keerasingi selle kinni. “Aga ausalt, Annie, sa oled mu hingesugulane ja ka libahunt, me jääme kindlasti millalgi vahele ja kõik näevad kõiki paljalt, aga selles pole mitte midagi hullu, ära muretse. Sa oled nüüd osa karjast, sa oled pere.”
Ta ohkas vaikselt. "See võib... piinlik olla. Lükkame seda nii palju edasi kui võimalik, kui sulle sobib?"
“Jah,” noogutasin ning astusin dušikabiini, panin vee jooksma.
Ta tuli mulle järele. "Räägi mulle veidi hingesidemest."
“Las ma parem näitan sulle,” naeratasin, teades, et ta tunneb seda nüüd sama palju kui mina. Võtsin ta käest kinni ja panin meie sõrmeotsad kokku. “Tunned?”
Ta rapsas oma käe eemale. "Miks see nii teeb?"
“Iga puudutus teeb, Annie. Sest me oleme teineteisele loodud.”
"Kas seda kuidagi... õrnemaks ei saa?"
“Ei saa...” muigasin ning seisin ta ette, nii et ta oli seljaga vastu seina. Liigutasin sõrmed mööda ta kõhtu allapoole ja surusin siis õrnalt ta kliitorit. “Kuidas see on?”
"Holy shit..." Ta väristas end.
Hakkasin oma sõrme ringikujuliselt liigutama, lootes, et tal on niimoodi hea. Ta ajas pea natuke kuklasse, mul tekkis tohutu kihk talle märk jätta.
“Annie, kas ma võin sind märkida? Palun...”
"Mitte veel."
“Kurat,” ohkasin endamisi ning surusin tema peale kõvemini.
"Anna andeks..."
Ma ei vastanud, hõõrusin teda edasi, kuni sain ta oigama.
"Kas sa tahad, et ma jätkan?" küsisin madalalt.
“Jah,” vastas ta hingetult ning pani ühe oma käe mu rinnale. Hakkasin nüüd natuke kiiremini minema, tundsin ta hingeõhku oma kaelal, see ajas mu hulluks.
“Dougie...” ta oigas.
Vaatasin pingsalt tüdruku nägu, ta sulges silmad ja ta hingamine muutus natuke katkendlikuks. Proovisin isegi veel kiiremini seda teha, ta oigas ja mulle tundus, et ta on kohe seal. Läks paar sekundit, kuni ta oigas ja terve ta keha mu vastas värises, ta lükkas mu käe eemale. Ma ei suutnud vastu panna, nõjatusin tüdrukule lähemale ja suudlesin teda. Ta suudles mind aeglaselt vastu, ja kui ta oma hingamise korda sai, tundsin, kuidas ta oma käega mööda mu kõhtu alla libistas ja siis mu riistast kinni võttis. Oigasin vaikselt ta suhu.
Ta hakkas käega seda hõõruma ning ma olin päris kindel, et polnud kunagi midagi nii head kogenud, mul oli juba esimeste sekundite jooksul tunne, et ma tulen kohe. "See on nii hea..." pomisesin, enne kui teda uuesti suudlesin.