“Tsau,” võtsin Danny telefonikõne vastu.
"Hei, Agnes," ütles ta kergelt. "Mis teed? Oled kodus?"
“Jah.” Teadsin, et millalgi pean selle ära tegema. “Tahad läbi tulla?”
"Ikka. Millal sulle sobib?"
“Tule kohe praegu, me peame rääkima.”
"Oh... hea küll. Mul läheb veidi aega, aga umbes kahekümne minuti pärast?"
“Jah, see kõlab hästi.”
"Näeme siis. Tsau." Mees lõpetas kõne.
Hakkasin nüüd läbi mõtlema, mida talle öelda. Igatahes oli mul plaanis lasta temal meie suhe lõpetada, ma teadsin, et siis ei tunneks ma end nii süüdi. Pidin talle rääkima nii, nagu asi oli – et mul on Tomi vastu tunded, mida temaga koos olles kogenud pole.
Tegin end korda ja jäin Dannyt elutoas ootama. Aeg venis, kuid viimaks oli mees kohal, ta nägi päris närviline välja, mõtlesin, kas ta aimas, millest ma temaga rääkida tahtsin.
“Palun istu,” sõnasin, näidates diivanile. Ta tegi seda ning jäi mulle otsa vaatama. “Sel ajal, kui sina käisid oma vanematel külas, veetsin ma Tomiga aega. Ja see kulges nii, et me seksisime. Mul on väga kahju, et see juhtus, tõesti, mul polnud plaaniski sind petta, aga ma tunnen Tomi vastu midagi, midagi, mida ma sinuga ei tunne. Ja mul on tõesti kahju, ma ei tahtnud, et see nii läheks, aga sa peaksid teadma.”
Danny vaatas eemale, mul oli raske tema ilmest midagi välja lugeda. Ma lihtsalt ootasin, et ta midagi ütleks. "Aitäh, et sa mulle selle üles tunnistasid," lausus ta viimaks. Ootasin, et ta jätkaks.
"Kuhu see meid viib? Sa ütlesid, et sul... on tema vastu midagi."
“Jah. Ta meeldib mulle, väga.”
"Nii et mul ei ole... võimalust?" Ta vaatas mind.
“Tehniliselt oleme me veel suhtes...”
"Veel..." kordas ta. See sõna tegi mulle ikkagi natuke haiget, mis siis, et ma ei tahtnudki Dannyt enam.
"Tee seda," ütlesin vaikselt.
"Miks sa ise ei tee, tahad end vähem süüdi tunda?"
"Mis vahet seal on?"
“Ma küsisin lihtsalt. Kas sa tunned süüd?”
"Tunnen jah. Ma petsin sind."
"Miks?"
"Mis miks? Kas sa tõsiselt küsid minult praegu, miks ma sind petsin?"
"Jah, küsin."
Langetasin pilgu. "Ma ei tea. Mu tunded sinu vastu olid päris, ja see aeg, mille me koos veetsime, oli tore. Ma ei kahetse sellest midagi. Aga Tom on midagi teistsugust... anna andeks. Ma soovin, et see poleks sedasi lõppenud, aga nii läks ning nüüd on hilja midagi muuta."
"Hea küll, ega mul siin enam midagi parandada ei anna siis... Päris valus on küll teid vist edaspidi koos näha..."
"Me leppisime kokku alguses seda mitte teha..."
"Miks?"
"Sest see oleks ebamugav."
"Minu suhtes?"
"Jah."
"Ära muretse minu pärast."
"Muretsen ikka. Ja minul oleks ka ebamugav hommikuti sinuga kokku sattuda või midagi..."
"Hommikuti? Ah et kohe nii?"
"Danny..." Kas ta proovis mind provotseerida?
"Olgu-olgu, mis siis ikka," ta tõusis püsti. "Sinuga oli tore."
"Sinuga ka..." Tõusin samuti.
"Ja mul pole tegelikult sinu ja Tomi vastu midagi, olge muhedad."
Naeratasin. "Ma loodan, et te jääte sõpradeks."
"Küllap jääme," noogutas ta.
"Hea küll... Aitäh, et sa sellesse nii mõistvalt suhtusid... mina sinu asemel oleks endale vist kallale tulnud."
"Tuline naine, probleemidega lahendamises ja voodis," ta muigas.
Naersin. Ma juba igatsesin teda, kui imelik see ka polnud.
"Kas ma viimase kallistuse saan?"
"Jaa," naeratasin nukralt ning astusin talle lähemale. Mees sulges oma tugevad käed minu ümber, nii nagu ta juba palju kordi oli teinud. Toetasin oma pea õlale ja neelatasin, mu silmad tõmbusid veekalkvele.
"Terve su keha vappub... ega sa ei nuta?"
Ma ei vastanud, hakkasin selle peale veel rohkem nutma ja kallistasin teda natuke kõvemini.
"Agnes, kallis..." ta ohkas.
Hammustasin kõvasti huulde ja sulgesin silmad. "Anna andeks... ma lihtsalt..." Ma ei suutnud jätkata.
"Hei, ära nuta nüüd... Kullakene, meil oli tore, aga teil hakkab Tomiga ka kindlasti hästi minema..."
"Palun ära ole minuga nii hea..." Mul oleks olnud palju kergem, kui ta lihtsalt mu peale karjunud ja siis lahkunud oleks, aga pikemas perspektiivis oli praegune variant parem.
"Ma hea meelega ei oleks, aga ma... jah."
Naersin läbi pisarate ja lasksin temast lahti. "Aitäh."
"Jah... Okei, ma nüüd lähen, saad siin hakkama?"
"Muidugi saan," noogutasin. "Head-aega, Danny..."
"Nägemiseni," mees naeratas ja kõndis siis ruumist välja.
Kohe, kui välisuks ta järelt kinni oli langenud, pühkisin ma pisarad ära. Ma ei tohtinud nõrk olla, eriti nüüd...
Heitsin diivanile pikali ja lubasin endale selle üle veel natuke aega nutta, mul oli vaja end välja elada, tundsin end selle kõige pärast nii süüdi. Ühel hetkel kõlas koputus uksel ja ma kortsutasin kulmu, kellel siia veel asja oli?
Tõusin püsti, tundsin nüüd, et mu pea tuikas veidi, ja kõndisin pisaraid pühkides esikusse. Heitsin kiire pilgu peeglisse ja parandasin, mis parandada andis.
Koputamine kordus ja ma kiirustasin ukseni. Avasin selle, lootuses, et tegu pole mingi müügimehega. Seal seisis hoopis Tom, kelle nägu mind märgates veel murelikumaks muutus.
"Hei," naeratasin talle.
"See ei peta mind..." Mees astus mulle lähemale ja haaras mu oma embusse. Tom tegi asja palju hullemaks, hakkasin uuesti nutma.
"Rahulikult..." Ta astus sammu edasi ning lükkas küünarnukiga ukse kinni. "Kõik saab korda."
"Ma tean, aga..."
Tom nõjatus vastu seina ja tõmbas mind endale lähemale. "Aga?"
"Kurb on ikkagi..."
"Ma saan aru... kas sa tahad üksi olla?"
"Ei, sina oled hea... kuidas sa üldse siia tulla teadsid?"
"Danny helistas mulle."
"Mida ta ütles?!"
"Lihtsalt, et sa tegid selle ära ja ma võiksin sind lohutama tulla, sest sa oled endast väljas."
"Danny helistas sulle, et ma jätsin ta maha, ja et sina läheks lohutama?! Mõnitades?!"
"Fuck, ei, mis mõnitades? Ta oli su pärast mures..."
"Ja ta helistas sulle. See on imelik..."
"Miks?"
"Sest ta oli üsna pettunud..."
"Ma tean. Aga ta mõistab."
"Üks asi veel... eile õhtul... kuidas sa oskasid mu koju viia?"
"Ma... kas sa ei öelnud mulle aadressi?"
"Ei öelnud."
Tom neelatas.
"Tom?" astusin temast sammu eemale.
"Ära saa valesti aru..."
"Kui sa ei seleta siis ilmselgelt juba sain..."
"Ma seletan, aga... sa ei usuks mind, kui ma ütleksin, et tol õhtul, kui ma sind esimest korda nägin, siis ma... järgnesin sulle... ja päästsin su selle mehe käest."
"Mis asja?! See oli ju koer."
"Ei olnud koer. Hunt oli."
"Sina see igatahes ei olnud."
"Sa kartsid mind alguses, ma saatsin su koju ja sa andsid mulle süüa. Ja siis ma..." Ta turtsatas. "Ma lakkusin su nägu."
"Mida.. Tom? Kuidas... libahunt?!"
Ta vältis mu pilku.
"Ongi nii või..? Või sa jälitasid nii mind kui ka koera, mis tundub isegi loogilisem..."
"Miks ma peaksin sulle valetama?"
"Ma ei tea..."
"Istume kuhugi. Ma räägin sulle kõik ära."
"Elutuppa," noogutasin ja kõndisin siis sinna, istusin diivanile, kartsin, mis sealt nüüd tuleb.
Tom ei tulnud minu kõrvale, vaid istus diivanile. "Ma tean, et seda võib ühe päeva kohta veidi palju olla, aga sa pead teadma."
"Ole täiesti aus..."
"Olen." Ta vaatas mulle hetkeks sügavale silma. "Kõige alguseks pean ma üles tunnistama, et Danny sai meist juba täna hommikul teada..."
"Ah?! Nii et ma rääkisin talle ilma asjata? Ja ta teeskles?!"
"Ma ei tea, mis teil seal juhtus, seega ma ei oska sellele vastata... aga Dougie valetas talle eile, et ta peolt ära läheks ning ma sinuga rääkida saaksin. Vastutasuks kutsusin ma Annie sinna."
"Sa käskisid Dougil valetada, et minuga rääkida?! Miks sa lihtsalt minuga ei rääkinud?"
"Sest sa olid Dannyga ning sinu temaga nägemine ajas mu hulluks."
"See on nüüd küll..."
"Ei ole. Usu mind, ei ole." Ta vaatas mind pingsalt, just kui kaheldes, kas saab mulle midagi rääkida.
"Räägi..."
"Ma ei oska seda kuidagi seletada..."
"Kui sa seletada ei oska, siis ma eeldan, et sa oled päris... imelik. Nagu ma saan aru, et ma meeldin sulle, aga mu poiss-sõber peolt ära ajada?"
Ta muigas ning see isegi häiris mind veidi. "See on nagu... mingi hundivärk. Mina ja sina. Sa tundsid minu poole juba esimesest hetkest tõmmet, kas pole?"
“Ma... jah.” Hundivärk kõlas segaselt.
"See on sellepärast, et minu ja sinu vahel oleks nagu... on hingeside. Danny teab seda, sellepärast ta sul minna laskiski."
“Sa oled libahunt ja minu hingesugulane.”
"Jah."
“Mida see tähendab?”
"See tähendab, et me olime määratud kohtuma, et me oleme nagu teineteise jaoks loodud. Seda kõike on väga keeruline seletada."
“Tõesti...” naersin nõrgalt. “Aga ma usun sind, sest ma tunnen seda.”
"Nüüd kujuta see tunne viis korda võimsamaks."
Tõstsin lõuga. “Kas see on, kuidas sina tunned?”
"Jah..."
"Mida ma sellega seoses teadma peaksin?"
"Palju asju... traditsiooni kohaselt peaksin ma sind märkima."
"Märkima?"
"Hammustama. Kaela."
"Oh... on see väga valus? Mida see teeb?"
“See ei ole väga valus, ainult korraks... See teeb sind minu omaks.”
See tekitas minus kahtlusi. "Sinu omaks?"
“Jah, minu omaks – näitab kõigile, et me oleme koos. Ja mitte keegi teine ei tohi sind puutuda. See on armastuse märk.”
"Aga... ma pean küsima, kui me lahku läheme, mis siis saab?"
“Me ei lähe. Ja kui läheme, satume uuesti kokku.”
"Oh.."
“Kas sa usud mind? Mida ma sulle rääkisin? Ja kas sa oled pahane?”
"See on pöörane, aga ma usun sind..."
Tom naeratas. “See läks küll paremini, kui ma lootagi oskasin...”
Ma ei vastanud midagi, mõtlesin kõige selle üle, mis täna juhtunud oli.
“Kui sul on veel küsimusi...”
"Kindlasti on, aga ma ei oska otsustada, millised küsimist väärt on."
“Küsi nad kõik.”
Muigasin. "Sellele läheks mitu tundi."
“Mul on aega, kullake, ja ma tahan, et sa oleks kõigest teadlik.”
“Mida te sööte?”
“Metsloomi. Või toorest liha."
"Toorest liha?! Selleks sa mind tahadki?!"
"Mida?! Ei! Jumal küll, Agnes, me ei söö inimesi."
"Miks mitte?"
“Me pole kannibalid.”
"Aga te pole ka inimesed? Kas te vananete?"
“Me elame sama vanaks kui inimesed, aga me näeme nooremad välja. Näiteks kui ma olen kuuskümmend, võin ma välja näha neljakümnendates. Umbes.”
"Oh..."
“Aga praegu olen ma kolmkümmend.”
"Või nii..."
“Kui vana sina oled?”
"Kakskümmend kolm..."
“Tore,” ta naeratas. “Veel küsimusi?”
"Meil on seitse aastat vahet."
“Võiks hullem olla, kullake. Ja me näeme sama vanad välja.”
"Aga kui mina olen juba vana ja kortsus, siis oled sina ikka ilus ja nooruslik..."
“Nii see on tõesti. Kui ma sind ei muuda.”
"Kuidas see käib?"
“Ma peaks sind hundi kujul hammustama. Aga see ellujäämine pole tagatud... seega ma ei tee seda.”
Vaatasin maha. "Kena."
“Sul on õigus mulle ära ka öelda. Kui sa mulle ära ütled, siis seda tagasi võtta ei saa.”
"Ehk siis seda... hingesidet poleks meie vahel enam?"
“Ei, see on seal alati. See piinab meid mõlemaid, ükski su suhe ei õnnestu, sest midagi jääb puudu, nagu su südames oleks väike auk, mida sa täita ei saa.”
"Ehk siis... mul ei jää muud üle?"
“Sul jääb, sa võid valida selle elu ka. Aga ära tee seda...”
"Kes sellist elu tahaks? Ja veel sulle ka... See pole valik. Mis meist edasi saab?"
“Ma peaks su märkima, nii kiiresti kui võimalik. Peale seda paari päeva jooksul tuleb meil tung teineteise järele, mis on vajalik selleks, et sa võimalikult kiiresti rasestuks. Aga seda algusajal, praegu on seda kõike võimalik ära hoida muidugi.”
"Oota mida, juba rasedaks?" kergitasin tema poole kulmu. "Mitte mingil juhul."
“Ma olen pooleldi loom, nii see töötab. Aga kui sa pille võtad, siis sa ju ei jää rasedaks. Hingesugulse mõte ongi see, et sa leiaks kellegi, kellega pere luua, et liik jätkuks."
"Aga kas sellega oodata saab? Mingi aasta või nii.."
“Muidugi saab. Aga märkimisega oleks hea, kui ei ootaks nii kaua. Nagunii mul on pidevalt tung seda teha, sa ei kujuta ettegi...”
"Valgusta mind."
“Põhimõtteliselt iga kord kui me suudleme, eriti kui ma su kaela suudlen... mu huuled tõusevad iseenesest, et ma sind hammustada saaksin, aga ma hoian end tagasi... Mu igemed sügelevad selle järele.”
"Millal me siis selle ära teeme?" küsisin.
“Ah?” ta vaatas mind suurte silmadega. “Sa oled nõus?”
"Kui see tähendab, et ma... sinu omaks saan, siis ilmselgelt olen..."
Tom naeratas. “Oled sa kindel?”
"Oled sina nõus?"
“See on olnud mu unistus sellest päevast kui ma sind nägin.”