Olin Dougie tõest ja sõnadest vapustunud, ma ei osanud mitte midagi teha. Kindel aga oli see, et ma tundsin midagi, ja kuidagi vale tundus sellel õhtul Karli kaissu pugeda. Mees silitas aeglaselt mu juukseid ja ma ei nautinud seda sugugi nii palju, kui oleksin pidanud. See tundus peaaegu vastik, tahtsin temast eemale saada.
"Mis lahti?" küsis Karl veidi murelikult.
“Ma ei... Karl... me peame rääkima.”
"Millest?"
Ajasin end istuli ja jäin mehe poole vaatama. “Ma kohtasin kedagi.”
"Mis mõttes kohtasid kedagi?"
“Kes... Karl, ma... ei tunne enam sinu vastu sama, mis enne, anna andeks...”
"Mida kuradit?!"
“Ära vihasta, lahendame selle nagu täiskasvanud. Palun.”
"No ma ei mõista praegu... sa kohtasid mingil peol mingit suvakat, ja nüüd sa jätad mu sellepärast maha?"
“Ei, ma pole midagi sellist öelnud...” raputasin pead. “Isegi kui ma poleks teha kohanud, mul on algusest peale kahtlused olnud...”
"Algusest peale? Kui algusest? Meie kihluse algusest? Kokkukolimise algusest?"
“Kõige algusest. Ikka päris vestluste algusest...”
"Ehk siis sa mängisid minuga?!"
“Ei! Ma ei mänginud sinuga, ausalt! Ma ei tahtnud, et see nii läheks, ma lihtsalt mõtlesin, et kui me hakkame rohkem aega koos veetma ja elame koos ja kõike, et see kõik tuleb. Et ma armun sinusse ja kõik läheb hästi, kas ka sinul polnud sama mõtet? Mulle lihtsalt tundub, et... see ei ole õige, minu jaoks.”
"Ja mida sa nüüd teed? Sul pole kuhugi minna..."
“Ma ei tea veel. Homme mõtlen midagi välja.”
"Praegu jääd siia?! Nalja teed?"
“Oh,” ehmatasin. Ta tahtis must juba lahti saada, nii palju siis temapoolsetest tunnetest... “Ma ei tea, kuhu ma lähen, kui sa mu välja ajad, eks siis tänavale.”
"Minuga sa küll ei jää..."
“Nii palju siis ka sinu tunnetest,” turtsatasin ja ajasin end voodist välja. “Hea küll.”
"Mine oma uue kuti juurde."
“Ta ei ole mu uus kutt, ta ei ole mulle keegi ja ma ei saa tema juurde minna. Mul pole mitte kuskile minna. Kas me tõesti ei võiks sellest homme rääkida, ma magan täna all?”
"Kelleks sa end pead, ausalt? Ma tegin sulle kõik lennukipiletid välja, ma ostsin sulle su lemmikbändi kontserdile hea koha, ma andsin sulle endast kõik, lihtsalt selleks, et sa mu esimesel võimalusel jätaksid?!"
“Ma maksan sulle kõik tagasi, ma luban. Ja ma ei plaaninud seda, ma ei kasutanud sind ära ja ma ei mänginud sinuga. Ma ei plaaninud seda üldse, aga mida ma teha saan, kui ma lihtsalt ei tunne su vastu midagi?!”
"Miks sa siis mulle oma tunnete kohta valetasid?!"
“Nad olid seal. Mõni aeg. Mõni õhtu.”
Ta turtsatas. "Kasi minema."
“Miks sa mu välja viskad, kui sina ütlesid, et sa armastad mind?”
"Sest sa reetsid mu."
Neelatasin. “Okei. Ma võtan oma asjad...”
"Ainult need, millega sa siia tulid."
“Mida sa ajad, mida sa siis nende paariga teed, mida sa mulle ostnud oled?!”
"Põletan ära."
***
Koputasin maja uksele ja lootsin kõigest väest, et seda tuleb avama just Doug. Mõne sekundi pärast ei kuulnud ma ikka kuskilt midagi, koputasin uuesti. “Oh palun ära maga...” ohkasin endamisi. Järgmisel hetkel kuulsin seest mingeid raskeid samme lähenemas, uks avanes ja mulle vaatas vastu hoopis Harry.
"Oi... tere, Harry," naeratasin tagasihoidlikult. "Kas Dougie on kodus?"
“Jah, ikka, üleval... tule sisse?”
“Ei, ma ei taha, mul on ainult kiire asi. Palun kutsu ta alla.”
"Tule ikka sisse, ta vist magab juba..."
“Ei, palun, ärata ta üles...” vaatasin teda kurvalt.
Harry ohkas. "Hea küll. Mul läheb paar minutit."
“Ma ootan,” noogutasin ja Harry jättis ukse lahti, kuid ma istusin lihtsalt trepile maha. Mõtlesin läbi, mida ma Dougiele ütlema hakkan, natukese aja pärast kuulsingi tema unist häält oma selja tagant: "Annie?"
Keerasin end ringi ja ajasin end jalule. “Mul on väga piinlik niimoodi siia tulla, Dougie. Aga ma pean sult midagi paluma.”
"Mis juhtus?"
“Pole vahet, aga mul on raha vaja. Ma maksan sulle tagasi, ausalt, aga mul pole praegu mitte kuskile minna ilma rahata.”
"Oota mida?"
“Karl viskas mu välja, ma lähen kuskile hotelli või midagi... sa oled mu ainuke võimalus.”
"Ta viskas su välja?!"
“Jah, ütles, et ma olevat ta reetnud. Aga ma ei tahtnud seda teha, lihtsalt... ma ei tundnud ta vastu ju eriti midagi ja siis käskis ta mul minna... Igatahes ma arvan et mingi kahesajast peaks piisama, anna andeks, et ma üldse küsin.”
"Issand, Annie..." Ta kiirustas minuni. "Mul on nii kahju. Jää täna siia, ausalt..."
“Ei, ma ei taha sind tüütada, pärast läheb see samamoodi.. palun lihtsalt anna mulle midagi, ma tean, et sa ei pea, aga...” üritasin naerda, et ma nutma ei hakkaks, vaatasin üles ja pilgutasin silmi.
"Palun ära nuta..." pomises Dougie ja tõmbas mu vastu oma rinda. "Ma ei lase sul üksi kuskil hotellis ööbida, eriti veel praegu."
“Mul on nii valus... ta... ma ei teinud seda ju nimelt... see pole minu süü, miks- oh god,” sundsin end vait jääma, kuigi ma tahtsin üle kõige rääkida.
"See ei olegi sinu süü, Annie," ütles ta rahustavalt ja kõigutas meid aeglaselt. "Lähme sisse, ma teen sulle teed ja me saame rääkida."
“Ma ei taha teed, mu pea valutab. Ma tahan lihtsalt nii väga sellest eemale saada, ma ei taha enam olla, miks ta mind kodust välja viskas? Dougie, ta viskas mu tänavale...” tõmbasin meest endale veelgi lähemale, nagu tema vastas olles suudaksin rahu leida.
"Ta ei vääri sind." Ta silitas mu selga. "Kas sa soovid peavalurohtu?"
“Jah... Kas ma võin kohe ka magama minna? Palun?”
"Jah, muidugi võid. Lähme tuppa."
Noogutasin ja lasin temast lahti, võtsin natuke eemalt oma kohvri. Dougie võttis selle mu käest ära ja pani ühe oma käe mu alaseljale, ta juhtis meid sisse.
Vaatasin all ringi, õnneks polnud seal kedagi. “Kui sa üles läheksid, tuleksin ma sulle kohe su kohvri ja peavalurohuga järgi...” sõnas Dougie.
"Ei, ma magan diivanil."
“Annie. Ei.”
"Dougie, ma ei taha ebamugavusi põhjustada. Ma magan diivanil."
“Nalja teed? Sinu kõrval magamine on kingitus.”
"Aga ma laiutan."
“Tee, mis tahad,” ta muigas. “Mine nüüd lippa.”
"Okei... aitäh sulle, Dougie."
“Pole üldse mingit tänu väärt,” sõnas ta ning enne kui ma sain vaielda, oli ta juba läinud.
Ohkasin ja kõndisin ülemisele korrusele Dougie tuppa, kuulsin ühest toast mingit vaikset jutupominat, aga see oli liiga vaikne, et sõnu eristada. Istusin voodile ja jäin Dougi ootama, see venis kuidagi pikale ja ma hakkasin jälle olukorra üle mõtlema, mis mu nutma ajas. Pühkisin pisarad ära, ma ei tahtnud üldse Dougie ees punaste silmadega olla.
Varsti tuli mees tuppa, kaasas rohukarp ja klaas vett, ka mu kohver, mille ta seina äärde pani. "Aitäh," naeratasin hädiselt.
“Annie.. sa ei pea mulle naeratama, kui sa tahaksid nutta. Palun, mitte midagi võltsi, ma aktsepteerin sind nii, nagu sa oled,” ta ulatas mulle asjad.
"Mulle ei meeldi teiste ees nutta."
“Selles pole midagi halba...“ ta pani väikse tule põlema ja toaukse kinni, siis tõmbas voodilt teki pealt ära. Võtsin seni ühe tableti ja jõin vett peale. Ma olin nii väsinud, tahtsin kohe pikali vajuda ja magama jääda.
Võtsin enda pusa pealt ära ja ronisin siis voodisse, kõik lõhnas nagu Dougie, ilmselt oli ta tõesti maganud. "Kas ma võin su endale kaissu võtta või see on liiga palju?" küsis ta ettevaatlikult.
“Mulle meeldiks see...”
"Väga hea... head ööd siis?"
“Head ööd..” sõnasin, kui ta käsi ümber minu haakus. “Ja aitäh sulle, et sa mind tänavale ei jätnud...”
***
Ärkasin hommikul selle peale, et keegi - õigemini Dougie - silitas mu juukseid. Keerasin end natuke, et ta käe alt välja saada ja peitsin oma näo teki sisse, kuigi ma muigasin.
"Hommikust, unimüts," lausus Dougie naeruselt.
“Hm,” vastasin suud avamata ning järgmisel hetkel keerasin end jälle tema poole.
"Sa oled nii ilus..."
“Ole tasa,” muigasin ja panin oma käe ta käsivarrele.
"Ei ole," naeratas ta.
“Kaua sa mind niimoodi vahtisid?”
"Mitte kaua, ma tean, et see on imelik."
“Ei ole, see on... okei, võibolla on,” naersin ja avasin silmad.
"Tahad sööma minna?"
“Ei, ei taha. Soe on ja mõnus...”
Dougie muigas ja suudles mu otsaesist. Ma hingasin selle peale teravalt sisse ja läksin korraga pingesse, see oli imelik tunne.
"Oh... kas ma poleks pidanud?"
“Ei, ma lihtsalt... ära muretse, see oli armas.” Ja erutav, kurat.
"Siis on hästi..."
Mängisin sõrmedega aeglaselt mehe käel, vaatasin talle otsa.
"Kui sa seda veel pikalt teed, siis ma suudlen sind."
“Ma pole hambaid pesnud.”
"Mind ei huvita."
Ma naeratasin nõrgalt ja jätkasin. Dougie vaatas mind uurivalt.
“Kui sa mind niimoodi uurid, siis see teeb mind ebakindlaks,” sõnasin ja keerasin end voodil jälle selili.
"Ma tahtsin teada, kas sul on tõsi taga."
“Ma tahtsin teada, kas sul oli tõsi taga,” sõnasin kulmu kergitades ja naeratades.
"Kas tahad ikka veel teada?"
“Ei-ei, ma usun sind küll,” kiusasin.
"Ehk siis mida sa täpselt usud?"
“Et sa oleksid mind suudelnud, kui ma jätkanud oleksin.”
"Kas sa oleksid seda tahtnud?"
“Võibolla,” muigasin.
"Kas sa tahad seda?"
“Võibolla..” Keerasin end tagasi tema poole ja vaatasin mehele silma, ta oli nii armas... ei, ta oli perfektne...
"See ei tundu nagu võibolla," pomises ta mulle veidi lähemale nõjatudes. Ma naeratasin ja sulgesin aeglaselt oma silmad. Järgmisel hetkel tundsin Dougie kuumi huuli enda omade vastas. Me alustasime aeglaselt, õrnalt, just nii nagu ma olin ette kujutanud, see oli nii hea, mu keha peaaegu värises sellest tundest.
Ta pani ühe oma käe mu puusale ja tuli suudlust katkestamata minu kohale, ma sättisin end selili, et meil mugavam oleks. Dougie lasi vaikselt oma keharaskusel minu peale vajuda, ma ei pannud üldse pahaks, mulle meeldis see, ma tahtsingi teda enda vastas tunda. Libistasin ühe käega mööda ta selga alla ning tõmbasin teda veel rohkem enda vastu.
Avasin isegi rohkem oma jalgu, et teda ka seal tunda, mis sest, et ma ei tahtnud päriselt nii kaugele minna. Tundsin ta südametukseid enda rinna vastas, ka minu oma lõi päris kiiresti, olin veendunud, et temagi tundis minu omi.
Vaatamata kõigele sellele oli meie suudlus väga pehme ja õrn, see oli kohe kindlasti parim suudlus mu elus. Dougie otsis ühe käega minu oma üles ja ristas meie sõrmed, surus mu käe vastu madratsit.
Mõne sekundi pärast tõmbus ta minust eemale ja vaatas mulle sügavale silma. “Minu,” sõnas ta madalalt, peaaegu urises, ja see sõna oli parim, mis ta öelda võis, see pani mu jälle värisema. Tõmbasin ta uuesti endale lähemale, sel korral suudles ta mind ahnemalt. Libistasin vaba käe sõrmed mehe juustesse ja kõverdasin näppe, mehe juukseid sikutades. Ta oigas selle peale vaikselt ja libistas vaba käega mööda mu külge üles. Mu särk takerdus ta näppudesse ning ma tundsin mehe sõrmi oma nahal, see oli nii hea tunne, nii väike puudutus, aga ometigi tegi see minuga midagi kirjeldamatut. Dougie huuled liikusid sujuvalt mu kaelale edasi ja ma sirutasin selle välja, et talle parem ligipääs tagada.
Hammutasin huulde, et mitte selle peale oiata, ning nautisin seda kõike, see oleks nagu mu esimene kord üldse kellegagi niimoodi olla, igatahes oli see parem kui kunagi varem. Nüüd suudles ta punkti üsna mu kõrva lähedal ja ma tõin kuuldavale vaikse oige. Kartsin, et keegi võib meid kuulda ja ennatlikke järeldusi teha.
“Kui me kaua jätkame, saan ma orgasmi või midagi,” muigasin.
"Ooh... ma tahan sulle ühe anda," pomises ta vastu mu kaela, see tõi mulle külmavärinad ihule. "Tegelikult rohkem kui ühe..."
Hingasin jälle sügavalt sisse, ma tahtsin nii väga, aga selle jaoks oli vara.
"Aga me võime sellega oodata ka," jätkas ta.
“Ma tahan nii väga... aga natuke tuleks oodata, eks ju?”
"Kui sa soovid."
“Jah,” vastasin üsna hingetult.