Vaikus meie vahel paistis särisevat. Järsku haaras Tom mu käest kinni, vaatasin mehele otsa, ta juba silmitses mind. “Ma arvan, et ei suuda kunagi su ilu sõnadessse panna...” ta naeratas.
"Sa ei peagi seda tegema," naeratasin leebelt.
“Ma tahan..” ta muigas, järgmisel hetkel peatus ja suudles mind. Suudlesin teda vastu, see oli nii hea tunne.
“Mul ei saa sinust vist iialgi küllalt...” sosistas ta ning tõmbas mind endale lähemale. Võisin väga hästi tunda, et tal oli ikka veel kõva.
"Ega ma kurda..." vastasin teda veidi kirglikumalt suudeldes.
Tom oigas vaikselt ning me suudlesime üsna mitu minutit, kuni jälle edasi kõndima hakkasime. See oli nii hea... Muidugi oleks olnud parem, kui meie esimene kord oleks juhtunud kuskil, kus teisi inimesi polnud, aga ma vajasin teda tol hetkel liiga palju, et kurta.
“Nii raske on lihtsalt sinu kõrval jalutada... ma tahaks... sind.” Ma tahtsin teda ka, väga väga palju, aga see pani mind end süüdi tundma, ma olin ju tegelikult suhtes... Küll aga tundus Tom mulle vähemalt sel hetkel palju-palju parem valik, ma tahtsin hoopis teda. "Mina tahan sind ka... isegi liiga palju."
“Oh god,” ta peaaegu urises ja tõmbas mu jälle suudluseks enda vastu. Keerasin meid nii, et ta oli seljaga liikumissuuna poole, ja suudlesin teda, samal ajal edasi maja poole kõndides, ma ei kannatanud enam oodata.
“Ma tahaks sind siin samas võtta, oh tüdruk...”
"Mmh..." liikusin edasi ta kaela suudlema.
“God, ma armastan sind,” ta ohkas.
Tõmbusin temast eemale ja panin oma nimetissõrme ta huultele. "Sa ei armasta mind."
“Shh... ära riku hetke,” ta muigas.
"Pole plaaniski..." Suudlesin Tomi uuesti, nüüd keeras ta meid ümber, nii et hoopis tema juhtis meid.
Järgmisel hetkel krabas ta mu sülle ning jätkas niimoodi kõndimist. Panin oma jalad kõvasti ümber tema.
Me suudlesime mõlemad suletud silmadega, ma tõesti lootsin, et ta ei komista ega satu teelt kõrvale. Ühel hetkel pani ta mu maha tagasi ja ma tõmbusin temast eemale. Me olimegi kohal.
Ta võttis mu käest kinni ning hakkas kiiresti treppidest üles minema. "Tom? Aga mis siis saab, kui Harry või Dougie või keegi näeb?"
“Nad ei räägi.”
"Kindel?" Me olime juba toas.
“Täiesti,” ta noogutas ning tõmbas mu endale lähedale. Vaatasin närviliselt ringi, aga õnneks ei näinud toas kedagi, keda ma teaks.
“Ära närveeri,” ta muigas, kuid see polnud nii lihtne. Õnneks hakkasime kohe üles minema. Komistasin eelviimasel astmel ja Tom püüdis mu kiiresti kinni.
“Natuke palju juua?” ta naeris.
"Ei," vastasin punastades. "Lähme nüüd..."
“Ma teen ainult nalja,” ta naeratas ja viis mu käest kinni hoides enda tuppa.
"Väga hea..."
Ta avas enda toa ukse ja lasi mind enne sisse, siis sulges selle. Ma ei astunud temast kaugele, kohe, kui mees pöördus, suudlesin teda. Lükkasin ta vastu ust ja surusin oma alakeha tugevasti tema vastu.
Ta jälle peaaegu urises – kuidas seda häält veel võimalik teha oli? Mees keeras meid kiiresti ringi. Ta viskas spordikoti tasase mütsatusega maha ja libistas oma käed mu särgi alla.
“Oh...” lükkasin end ta soojade käte vastu. Ta libistas neid veidi ülespoole ja surus oma suud veidi tugevamini vastu minu oma.
“Mul on sind vaja, nii väga...” sosistasin hetkeks ja tõmbasin mehe tagumikust endale lähemale.
"Kas ma võin sult T-särgi ära võtta?" pomises ta.
“Miks sa küsid?”
"Sest... ma kardan, et sa ei taha või sul on ebamugav."
“Kas sa vihjad millelegi?” kortsutasin kulmu.
"Otseselt mitte... lihtsalt, kas sa oled kindel, et seda tahad?"
“Tom, jah, palun...” vaatasin talle silma. Ta nõjatus mulle uuesti lähemale ja surus oma huuled minu omadele. Nüüd lükkas ta mu särgi üles ja tõmbas selle mul üle pea. Tulin ukse vastast ära ja astusin paar sammu ette, siis lükkasin Tomi voodile pikali.
Ta jäi mind ootavalt vaatama, ma ronisin mehele peale. Kummardusin talle just lähemale, et teda uuesti suudelda, kui mu telefon ta spordikotis helisema hakkas.
“Uh..” ehmatasin ning tulin kiiresti kuti pealt maha.
"Mis on?" küsis Tom.
“See on Danny,” sõnasin kiiresti.
"Ei pruugi ju olla?"
“On küll, see on tema helin,” leidsin kotist telefoni.
"Ah nii..." pomises Tom.
“Halloo?” võtsin selle vastu.
"Hei, Agnes! Kas kõik on ikka korras?"
“Jah, kõk on hästi,” naeratasin. Oh jumal, ma olin teise mehega peaaegu voodis... mis mu arus oli?!
"Seda, et... siin toimus mingi segadus, Dougiele tehti vist mingit tünga või midagi, aga kell on juba nii palju, seega ma jään ööseks pere juurde. Kas sa oled ikka veel peol?"
“Jah, aga kui sa tagasi ei tule, siis ma küll siia ei jää...”
"Kas sa saad kuidagi koju?" küsis ta murelikult.
“Ma arvan, et kellegagi ikka saan. Tomiga näiteks.”
"Hea küll. Ma viin su selle korvamiseks homme välja sööma, tahad?"
“Eh, jah, ikka, teeme nii,” naeratasin.
"Okei. Head ööd siis! Anna teada, kui midagi on."
“Annan, head ööd. Tore kuulda, et kõik hästi on.”
Me lõpetasime kõne ja ma ei julgenud Tomile otsa vaadata. Võtsin kotist oma kleidi ja sõnasin vaikselt: “Ma pean nüüd minema.”
Tom ajas end istuli ja ohkas. "Jah."
“Kas sa saad mind viia või lähen ma jala?”
"Kas sa tõesti tahad, et ma sind viiks?" küsis ta veidi üllatunult.
“Kuidagi pean ma koju saama. Aga sa ei pea.”
"Sul ei ole piinlik minuga ühes autos istuda?"
“Ma saan vihjest aru,” ohkasin ning võtsin oma kleidi kaasa. Hakkasin ukse poole kõndima.
"Oota nüüd..." ütles Tom ning ma eeldasin sahina järgi, et ta tõusis püsti. "See polnud mingi vihje. Ma viin su ära."
“Ma vahetan vannitoas riided ära, oota mind all,” vastasin napilt.
"Hea küll."
Kiirustasin vannituppa – see oli kinni, nii et kasutasin nüüd ära hoopis seda, et Tomi tuba oli tühi. Läksin sinna tagasi ja hakkasin riideid vahetama. Panin Tomi riided kokkuvoldituna ta voodile ja ajasin endale kleidi selga. Mul tekkisid väikesed raskused kleidiluku kinnisaamisega ning järgmisel hetkel avanes uks, mille peale ma võpatasin ning kogemata naha luku vahele tõmbasin.
“Aia!” iitstasin ning keerasin end siis kiiresti ukse poole, et näha, kes seal on.
"Oota, mida sina siin teed?" küsis Tom üllatunult.
“Vets oli, kinni, ai, kuule, mul on nahk luku vahel ja valus on, palun tee midagi kiiresti.”
Tomi ilme muutus otsekohe murelikuks ja ta kiirustas minuni. "Ma ei mõelnud sind ehmatada, anna andeks..."
“Pole midagi, uhh..” väristasin õlgu, kui ta luku ära võttis. “Nüüd peaks kinni ka panema.”
Tom tõmbas kleidiluku ettevaatlikult kinni.
“Aitäh,” sõnasin ning lasin oma juustel tagasi seljale vajuda.”Kas läheme? Miks sa tagasi tulid?”
"Pole tänu väärt. Ma tulin ainult autovõtmeid võtma."
“Aa.. okei. Tom, kas... teeme nii, et Danny ei saa teada, eks?”
"Jaa, muidugi... mina ei räägi kellelegi. Anna andeks, et ma üldse..."
“Ära vabanda, tõesti. Aga jah...”
"Jah..." Ta vaatas hetkeks maha, kuid viis siis oma pilgu uuesti minu omaga kohtuma. "Aga ma tahan, et sa teaksid, et see meeldis mulle."
“Mulle ka, aga.. noh, Danny. Läheme nüüd,” kõndisin üsna kurvalt ukse juurde. Ma ei teadnud, mis nüüd saab. Tehtut tagasi võtta ma ju ei saanud, pealegi ma polnud sugugi kindel, kas ma üldse tahtsin.
Kindlasti ei tahtnud ma, et Danny teada saaks, aga teadsin seda, et kui ma talle ei räägi, jääb see mind närima. Samas ei tahtnud ma Dannyt kaotada, aga selles suhtes ei saanud ma enam midagi teha. Pealegi oleks üsna vale jääda kokku kellegagi, kes mulle üldse enam nii suurt huvi ei pakkunud kui mees mu kõrvalistmel... Aga samas ei teadnud ma seda, kas Tom üldse tahaks midagi, see võis kõik ühekordne olla.
Kartsin, et Tomi arvamus minust langes nüüd selle petmise pärast, kas ta üldse tahaks kellegi sellisega koos olla? Ta ju teadis, et olen võimeline petma, miks üldse riski võtta?
"Millest sa mõtled?" küsis Tom natukese aja pärast.
“Ausalt öeldes Dannyst ja... mis just juhtus.”
"Mida täpsemalt?"
“Ma pean talle rääkima... varem või hiljem. Aga ma ei tea, mis siis saab.”
"Sa ei pea rääkima, Agnes. Kui sa tõesti tahad, siis... me võime teeselda, et seda ei juhtunud."
“Selles asi ongi. Ma ei taha, aga ma ei saa teid mõlemat. Ja ma ei tea, kas sa üldse näed seda nii nagu mina... ma ei tea, see on keeruline.”
"Kuidas sa siis seda näed?"
“Ma nagu... sellest võiks midagi tulla, äkki? Aga kui sa seda ei arva ja sa ei taha endale minusugust tüdrukut, siis unusta see ära...”
"Kas sa teed nalja?" Ta peatas auto kinni.
Vaatasin mehe poole ja neelatsin. “Sorry, ma ei teadnud, ma ei tahtnud üldse pealetükkiv olla, ma ütlesin ju, et unusta ära, kui see liiga lollilt kõlab.”
"Kas sa tõesti ei ole ikka veel aru saanud, et ma... tahan seda? Et ma tahan sind?"
“Ma saan aru sellest, aga sa tahad mind ju nagu... voodisse?”
"Ma pean aus olema, ma tõesti tahan sind voodisse, aga see pole ainus, mida ma tahan..." Ta ohkas. "Ma tahan, et sa oleksid minu, ma tahan sinuga väljas käia ning sulle kingitusi teha ja ilusaid asju öelda, sind paremini tundma õppida, ma tahan, et sa ei vaigistaks mind, kui ma ütlen sulle, et ma sind armastan, ma tahan, et sa tahaksid mind samamoodi, aga sa oled suhtes... ja veel mu parima sõbraga. See kõik on väga keeruliseks kätte läinud."
Ma olin korraga sõnatu. Tom oli meelitamises ja ilusate kõnede pidamises meister. Kas see oligi tõsi, et kui ma jätaksin Danny maha, saaksin ma Tomiga olla? See tundus küll hea valik, vaatamata sellele, kui isekas ma sel hetkel tunduda võisin, mõeldes ainult endale, mitte Dannyle.
Ta naeris külmalt. "Suurepärane. Ma rikkusin juba teist korda õhtu jooksul kõik ära. Ma viin su nüüd koju."
“Ei, oota, Tom, ma... sul on õigus. Ma tahan seda. Ma tahan sind,” vaatasin teda pinevalt. “Ma tahan seda kõike, aga... enne pean ma Dannyga lõpparve tegema.”
"Kas sa tõesti teeksid seda?"
“Täna tundub see mulle ainuõige... Mina ja Danny, see on... meil on peamiselt füüsiline suhe, aga sina... mulle tundub, et... võibolla on minust seda loll arvata, aga mulle tundub, et sinuga oleks see rohkem.. päris."
Tomi pilgus muutus miski, ta nägi isegi veidi vihane välja. “Ma kinnitan sulle, et see poleks ainult füüsiline, Agnes... Midagi palju enamat.”
Naeratasin. "Aga palun, võtame seda aeglaselt, sest ma tunnen end juba praegu väga süüdi..."
“Jah, sina kontrollid tempot. Anna mulle oma number ka.”
"Hea küll," noogutasin. Tom ulatas mulle oma telefoni ja ma sisestasin sinna oma numbri.
“Aitäh... ma helistan sulle hiljem täna õhtul ja räägime, mis me Dannyga teeme? Või lähed sa magama?”
"Sa võid mulle helistada, aga natukese aja pärast, sest ma tahan pesemas ka käia..."
“Jah, ma mõtlesingi. Umbes tunni pärast...”
"Jah, aitäh."
Nüüd keeras Tom mu kodutänavale ja peatus kohe mu maja ees.
"Tunni aja pärast siis?" naeratas ta.
“Jah,” naeratasin. "Aitäh uuesti..."
“Pole probleemi. Toredat.. pesu,” ta naeris. “Ja ilusat õhtut.”
"Sulle ka..." Vaatasin teda veidi kahtlevalt, siis aga nõjatusin talle lähemale. Tom oli üsna üllatunud, kuid sellegipoolest tegi samuti ning me suudlesime jälle. Ma polnud veel mitte kunagi kellegi suudluseid nii väga nautinud, aga lõpetasin selle kiiresti ära ja naeratasin Tomile tagasihoidlikult.
“Tsau..” ta naeratas laialt.
"Räägime siis," noogutasin ja väljusin autost. Tom tõstis vaid käe ning ma sulgesin viimaks autoukse.