Jason Tyler.
Tõmbasin sõrmedega üle hauakivil oleva graveeringu.See on sama kulunud nagu kõik muu siin.Asetasin valge üksiku roosi keset rohtu kasvanud hauaplatsi.Mitte keegi ei käi siin.See on sama üksik nagu kõik muu selles kohas.Mahajäetud ja unustatud.See on kurb,et kui inimesed surevad nad unustatakse.Elu ajal omasid nad mingisugust tähtsust,vahet pole millist,tähendas see siis head või halba,oli isik oma vähesel moel tundud.Kui nüüd ei ole seal midagi.
"Mul on kahju Jas,väga kahju et mul ei olnud mahti varem tulla"Pomisesin vaikselt ja vaatasin fotol olevat tumeda peaga särasilmset poissi.Ma mäletan seda päeva millal see võeti.Ta oli just saanud 17.Talle ei meeldinud oma sünnipäeva pidada,samamoodi nagu mullegi.Mitte et seal midagi pidada oleks olnud.Tema ja mina olime ainsad kes olid alles jäänud.Mu ema ei eksisteerinud juba ammu,ta lihtsalt oli olemas,kusagil selles luupainajas.Ta vihkas mind nii väga,see on lapse jaoks kõige hullem asi maailmas.Ma ei tea miks Jason mind selle eest vihkama ei hakanud,et ma tema isa tapsin.Miks ta minu juurde kolis ja mind enda hoole alla võttis.Miks ta kaitses mind minu ema eest.Ja need tunded mis tal minu vastu tekkisid.Miks nad tekkisid.Olin alles väike tüdruk,nii väike.
"Jason,miks sa minu eest hoolt kandsid?"
Sel päeval kui me selle pildi tegime olin ma 12- 13,ma ei mäleta täpselt.Ta äratas mind hommikul vara üles ja käskis mul endaga tulla. "Äratus,äratus kaunitar.Tõuse ennem kui päev looja läheb,ma tahan sulle midagi näidata" Need olid tema sõnad.Mina muidugi puiklesin vastu ja nurisesin,kuid lõpuks jäi ikkagi tema peale.Rannas ootas mind ees piknikukorv.Isegi kui see oli tema päev,tahtis ta mulle heameelt valmistada.Tegin selle foto hetkel kui ta mind jälgis selle südantlõhestava naeratusega.
Elu on nii õel,et võttis temalt elu.Miks peavad alati head inimesed kannatama.Miks?
Tundsin kuidas käsi mu õlale langes.Vaatasin üles Claytoni murelikesse silmadesse.
"Jason ,tema on Clayton .Clayton - Jason"Ütlesin naljaga ja saatsin Claytonile sunnitund naeratuse.
Ta vaatas mind hetke,kuni tema huulile ilmus mänglev naeratus mis ei puudutanud tema silmi.Ta saab aru mida ma üritan teha,isegi kui see on totter.
"On see minust isekas,kui tunnistan et olen surnud mehe peale armukade?"
Oh jumal see mees ajab mind hulluks.
Hakkasin naerma "Ärge minu pärast kaklema minge poisid.Ma olen suur naine,minust jätkub kõigile"
Clayton urises ja tõmbas mind püsti "Mulle tundub et pean sulle seda uuesti meenutama,kuigi olen enda arust seda mitmeid kordi juba piisavalt hästi selgeks teinud,et ma ei jaga"
Ta on üle läinud täiesti mängulisse meeleollu,kuid tean et ta mõtles neid sõnu tõsiselt.Pärast seda kui ta on tundeid minu vastu tunnistas olen üritanud temast eemale hoida,vähemalt niipalju mis puudutab füüsilist kontakti.
"Ma ei taha kedagi teist"Ütlesin kähedalt ja keerasin minekule."Me peaksime minema,meie lennuk läheb varsti"
Hüvasti Jason.Loodan et oled õnnelik seal kus iganes sa ka ei oleks.
-----------
Me jõudsime tagasi kell 10 õhtul.Seekord kasutasime kaht erinevat lendu,selle asemel et pikk maa autoga maha sõita.Claytoni telefon muutus punaseks kohe kui me maandusime.Selline tunne nagu ta oleks mõne avaliku liini avanud.
Olen ikka täielik kõlupea.Ma ei suuda uskuda,et unustasin Esteri selle kõige keskel täielikult.Ma vedasin teda alt.Claytonil oli täiesti ükskõik,võib lausa öelda et ta oli omadega rahul et õhtusöök vett vedama läks.
"Ma ei oleks sinna naguinii minna tahtnud Eva,see kokkulepe sai sõlmitud sinu pärast"
"Ma arvan et sa peaksid uue kohtumise kokku leppima"Tegin ettepaneku.
Clayton vaikis.Sain aru et talle ei meeldi see.
"Meil ei ole selleks hetkel aega.Meil on liiga palju asju hetkel käsil.Mul on vaja mõned asjad korda ajada,peale selle kui sa veel mäletad on meil seoses Tallase tegemistele lahtiseid otsi,ei tasu unustada et su elu on ikka veel ohus ja kuradima suures ohus.See et sa said seal vabalt liikuda ei tähenda seda,et keegi sul silma peal ei hoiaks.Seda ei juhtu enam,ma ei riski sinu eluga"
"Nagu ma saaksin unustada"Pomisesin ja tabasin tahavaatepeeglist Roy pilgu.Ta on rõõmus et me tagasi oleme.Kohe kui ta meid lennukist välja astumas nägi libises tema näost läbi kerge naeratuse vari.See kuidas ta mind vaatab on täiesti erinev,kuidagi soojem.Selline tunne nagu ta oleks mind võtnud enda perekonda.
"Kutsume ta enda juurde ja laseme Rosal teha õhtusöögi.See ei võta meilt kummaltki tükki küljest,isegi meie peame sööma,kas pole nii?"
Sellest rääkides olen ma nälga suremas.
"Eva"Clayton võttis mu käe ja asetas sinna suudluse.Ta põimis me sõrmed vaheldumisi.Ta naeratas ja vaatas mind üllatunult. "Miss Stone.Te ei jäta ennem kui olete saanud oma tahtmist,kas pole nii?"Matkis ta mind naljaka häälega järgi.
Kehitasin õlgu "Selline ma juba olen"
Mu kõht tõi kuuldavale kohutava korina.Mulle ei meeldi see kui ta niimoodi teeb.
Clayton raputas naerdes pead.
"Roy keera tee äärde,ma pean oma ingli sööma viima"
--------
Me sõime poolteist tundi.Aeg läks nii kiiresti,et kui avastasime et kell juba pool 12 on,me lõpetasime alles 2 klaasi veini ja magustoidu milleks oli isuäratav crème brûlée.See õhtusöök muutis paljut.See oli kuidagi kena ja vaba.Algul tundsin end ebamugavalt minu riietevaliku pärast mis ei kõlba siinse õhkkonnaga kokku,kuid Clayton valis privaatse nurga ja see andis mulle kindlustunnet,pealegi ega temagi just ülikonnas ole.
Võibolla on asi selles et inimesed on harjunud tema väljanägemisega ega heida talle sellepärast kõrvalisi pilke või on asi selles et nad teavad kes ta on ega julge teda sellise pilguga vaadata.
Teenindus oli hea ja kiire.Teenindajad alandlikud.Võibolla on see koht üks tema kinnisavarast?Igal juhul ei ole vahet milline tema on,mina olen naine ja sellepärast eeldatakse minust rohkem.Kujutan ette juba teiste naiste jutte kuidas selline mees saab sellise naisega väljas käija.
Clayton tõstis kahvli ja sirutas tüki oma magustoidust minu poole.Tema haige vajadus mind toita.Kuigi meie magustoit on sama,tahab ta mulle ikka enda oma anda ja mul ei olnud midagi selle vastu et talle seda rõõmu pakkuda.
Võtsin suutäie vastu ja oigasin "Oivaline"
Ta jälgis mind säravate silmadega.
"Pean nõustuma,kõige oivalisem asi mida ma kunagi näinud olen"
Need väiksed komplimendid mida ta mulle tegi panid mu naha kihelema ja mu kõhu imelikke asju tegema.Me kõnelesime väikestest asjadest,nagu kohtadest kus me oleme käinud,vaatamisväärtsustest ja lihtsatest asjadest nagu ilm.See on midagi mida me või ainuüksi mina pole kunagi kellegiga teinud.
Tunnen end vabalt.Ta on mõjub mulle hästi.
Kui me restoranist väljusime ootas Roy meid juba valmis olekus nagu tavaliselt.Autouks avatud ja viisakalt valves.Näib et ta jälgib meie tegemist alati.See peab mind end halvasti tundma et ta peab see aeg autos kössitama kui meie kahekesi aega veedame.
Istusin autosse ja saatsin talle tänuliku naeratuse.Clayton järgnes mulle ja sulges ukse.
See näib nii tuttav,lihtne ja soe.Umbes nii nagu see kõik oleks alati sedamoodi olnud.Tunnen end kaitstuna.
Me sõitsime 20 minutit,kuni Roy maja juures peatus.See tundus mulle natuke kahtlane sest ta ei parkinud tavalisse kohta vaid parkla teise otsa.Minut tagasi sai ta lühikese telefonikõne mille sisu talle ilmselgelt ei meeldinud,sest ta nägu muutus täiesti tõsiseks.
Nägin kuidas Roy Claytonile noogutas.
"Clayton mis lahti?"
Ta pigistas vastuseks mu kätt.
"Mitte midagi mille pärast sa muretsema peaksid ingel.Mul on vaja et sa autosse jääksid natukeseks ajaks"
"Miks.Milles probleem on?"
Ta keeras end minuga vastakuti ja võttis mu näo käte vahele.Roy väljus autost,kuulsin kuidas ta kellelegi midagi ütles,kuid ma ei näinud kellele.
"Eva kuula mind see üks ainus kord ja püsi siin niikaua kuni ma tagasi tulen.Kas sa teed seda minu heaks või pean ma sind kinni siduma?"Ta toon oli pehme,kuid täiesti tõsine.See hirmutas mind.
Hammustasin huult ja noogutasin. "Olgu".
Ta välgutas mulle väikest rahulolevat naeratust ja suuldes mu otsaesist "Ma tulen tagasi su juurde, ma luban"Sosistas ta ja väljus autost.
Mida see pidi tähendama?
Ma tean mida lubasin,kuid see on raske.Kuidas ta arvab et ma suudan siin üksi teadmatuses istuda kuid tema tegeleb samal ajal ilmselgelt ohtliku situatsiooniga.Olen siin juba peaaegu 15 minutit nagu truu koer paigal olnud.Ma ei liigutanud end isegi siis kui nägin 3-me ülikonnas meest hoonesse sisenemas.
Mis siin toimub.Miks ma siin pean olema?Mis siis kui Claytoni elu ohus on.Mis siis kui...
Kõva kõrvulukustav pauk lõikas läbi uste ja purustas ühe suure aknaklaasi.Nägin kuidas killud asfaldile langesid.Ilma mõtlemata,mu keha hakkas liikuma,avasin ukse ja andsin jalgadele valu.Ma ei suutnud selgelt mõelda,mu süda hakkas rinnus meeletult taguma.Lask kajas korduvalt mul kõrvus.Tean millest see tuleneb sest olen seda ennem kuulnud.
Clayton on seal hoones ja keegi tulistab.Oh jumal Clayton....
Avasin ukse ja tormasin sisse.Hing jäi mulle kurku kinni ja mulle vastu avanev vaatepilt murdis mu sisemuse miljoniks killuks.
Esimese asjana otsis mu pilk Claytonit.Mu hing sosistas valust,kui ma nägin teda seal seismas,käed ümber punapea.Olenemata olukorrast ei jäänud mulle märkamata kui ilus ta on.Tema seljas on võrratu üle põlvede ulatuv sinine kleit.Tema punased juused on elegantsesse krunni pandud ja väike nägu on varjus vastu Claytonit.Claytoni näol pesitses tavapärane emotsioonitu mask.
Oleksin neid vaatama jäänud kuid miski muu pälvis mu tähelepanu.
Blond naine.Tunneksin ta ära iga kell,igas olukorras.
Miranda- Claytoni ema.Tema kätevahel oli relv mis oli Claytonile ja tollele naisele suunatud.
Ma ei teagi mis on praegu hullem ja mis neist mulle rohkem haiget teeb,kas see et selle naise relv on Claytonile suunatud või see et Claytoni käte vahel on teine naine.Irooniline kas pole.
Claytoni nägi mind.Tema silmad läksid hirmust pärani.Miks ta mind niimoodi vaatab,kui tema on see kes enda pärast muretsema peaks.
Hääl mis minust väljus oli täiesti võõras. "Kas ma jõudsin just perekonna kokkutulekule?"
Ma ei suutnud pilku neilt eemale pöörata.Ainus mida ma nägin oli tema nägu ja selle naise kelle rohelised pisarais silmad leidsid minu.Tabasin silmanurgast liikumise ja kuulsin Miranda häält.Kõik hakkasid äkitselt liikuma.Hästi tehtud Eva,alati pead olema sina see kes tähelepanu endale saab.
Järgmise asjana kuulsin karjumist.Kõik liikus võimatu kiirusega.Clayton reageeris kiiresti,ta lasi naisest lahti ja tormas minu poole.Nägin kuidas ta huuled liikusid kuid ei suutnud aru saada mida ta karjus.
Kõlas järjekorne kõrvulukustav lask ja järgmisena tundsin kuidas mu keha jõuetult vastu kõva pinda lages.