Ma mäletan seda aastaaega.Ma ei tea miks,kuid kui ma vaatan päikest meenutab see mulle sügist.Aastaid tagasi,mil aeg oli hoopis teistsugune ilm oli palju niiskem ja külmem,loodus oli alles ärkamas ja värve võtmas.Mulle ei meeldinud külm,see oli midagi mida ma alati vihkasin,kuid leppisin olles tänulik,et meil lund ei saja.
Nüüd siin on alati soe.Külmaks kutsuvad nad sajust ilma ja vähest tuult.Nüüd paneb see mind vahel igatsema seda mida ma tollal ei sallinud.Midagi mis näitaks,et asjad tõesti muutuvad mitte ei jää samaks.
See ei ole ilm millest ma räägin,kuid ilm on see mis meenutab mulle hetkel Jasonit.On veider kuidas väiksed seotusetud asjad midagi tähtsat meenutada võivad.Või kui valel hetkel nad seda teha võivad.See meenutab mulle päeva mil Jason esimest korda üle meie ukseläve astus.Päeva mil ta varastas minult esimese naeratuse.
"Ma ei taha sinuga rääkida"Mu toon oli järsk.
Mitte praegu,mitte kunagi.
Sulgesin silmad ja tõstsin näo päike poole.Soe ja pehme.See peaks olema,kuid miks see hetkel ei tundu nii?
"Me peame sellest rääkima.Sa kuulad mind isegi kui sa seda ei taha"
Tõmbasin sügavalt hinge ja üritasin säilitada seda rahu mida mul hetk tagasi leida õnnestus.
Siga.
"Mis siin enam rääkida.Ma kolin välja"Teatasin.
Kuulsin teda vihinal välja hingamas.Ma ei ole valmis nägema,seda missuguse pilguga ta mind vaatab,kuid ma võin arvata.
"Ingel"
"Keri perse Clayton!"Sülitasin ja keerasin end tema poole.
Nii palju siis rahulikuks jäämisest.
Tunnen kuidas küüned mu peopessa soonivad ja mu käed sügelevad talle virutada.Olen tahtnud seda jube tunde teha.
Ta ei liigutanud lihastki.Seisis ühe koha peal käed kõrval ja vaatas mind nagu kadunud kutsikas.
Oleks see vaid nii.See mees on kõike muud kui kutsikas.
Tahaksin talle kohutavalt virutada,teda raputa selle eest,et ta lõpuks ometi mind rahule jätaks,et ta lõpuks ometi aru saaks.Olen tüdinenud karjumast ja tema seletusi kuulmast.Mitte,et ma õieti midagi kuulanud oleks.
Tema nägemine teeb mulle haiget.
Ma tõesti ei suuda enam.Mitte pärast seda.Mitte pärast seda sõrmust ja kõiki neid armastuse avaldusi.Ma ei suuda seda enam taluda.Kuidas ta saab mulle niimoodi teha?
Kuidas ta saab minu tunnetega sellisel viisil mängida?
Nüüd kus ma lõpuks mõistsin.Nüüd kus mulle on kohale jõudnud mida ma tunnen ja seda,et olen temasse lootusetult armunud,paneb ta mind seda kahetsema.Ma ei tea millal ma selle piiri ületasin,millal see juhtus ja miks mu süda otsustas seda teha.Võibolla juhtus see meie esmakohtumisel kui ta mind päästam tuli,võibolla siis kui ma oleksin ta äärepealt kaotanud.Kui ma tean millal ma seda endlae lõpuks tunnistada julgesin.
Praegu.
Nüüd on juba hilja,kas pole nii?
"Miks. - Miks sa ta siia tõid?"
Mu hääl ei kõlanud enam nii tugevalt.See kõlas nii nagu oleksin iga hetk murdumas,mida ma ka olen ja olgu ma neetud kui tema seda nägema peaks.
"Kui sa mind ühe korra lõpuni kuulaksid,oleksime me ammu sellest küsimusest möödas.Palun rahune ja tule istu maha"
"Rahune -sa palud mul rahuneda?!"
Karjusin ja astusin sammu lähemale.
"Ilma ühegi seletuseta sa kaod selle naisega jumal teab kuhu ja saadad mind Royga kui üht mõtetut eset.Kes ma olen sinu jaoks Clayton.Kes?"
YOU ARE READING
Terrible Love (Eesti keeles)
Romance"Tunnen nagu kõik minu elus oleks juhatanud mind sinu juurde. Minu hääl, minu südametuksed, minu kahetsus. Kõik. Ja kui me oleme koos siis minevik tundub olevat seda väärt sellepärast, kui ma oleks teinud kasvõi üht asja teisiti ei oleks ma kunagi k...