Terrible Love (Eesti keeles)

Terrible Love 51.osa

"Sa oled lähedal, isegi kui me sind ei näe. Oled meiega, isegi kui oled kaugel. Oled meie südames, mõtetes, mälestustes. - Igavesti. Oleme teinud aju mida me kunagi ei unusta, asju mis tekitavad värinad, asju mille me jätame selja taha kahetsuse või kahetsuseta. Selline on elu. Ootamatu ja traagiline, täis uskumatut õnne kui ka pimedust. Iga hetk jätab oma jälje. Sina jätsid selle jälje meie eludesse. Meie südametesse. Jälje millega peame elama elupäevade lõpuni, pisarateta ja pisaratega."

Kogusin end hetke. Tunnen kuidas minu kõri põleb, süda taob metsikul kiirusel ja pisarad jätavad oma jälje minu näole. See ei oleks kunagi pidanud nii minema. Mitte miski ei oleks tohtinud nii olla. Minu oma sõnad panevad mind nutma, sest need vastavad tõele, kus iganes see tõde ka ei oleks. Kuid see on õige, ma tean, et on.

"Ma ei oleks kunagi osanud oodata, et sa saad olema see keegi, kelle ma vastu võtan ja kes mulle samaga vastab. Sa olid enamat kui ma kunagi oodanud oleksin. Sa tähendad midagi, sest valu minu südames ei ole põhjuseta. - Mitte perekond vere kaudu, vaid loodud millestki enamast. Meie oleme sinu perekond. Sa olid hea sõber, partner ja kõike enamat mida keegi loota võis. Pikk teekond on käidud mu sõber. Teadmisega, et sa olid oma valitud eluga rahul, teadmisega, et sa tegid oma otused heaga, soovime me sulle head teekonda. Teekond mis meid lahutab. Midagi mida sa ise avastama ja läbima pead. Nüüdsest on kõik sinu teha. Ja oma südames ma soovin- ma soovin- , et sa leiaksid mida otsid. Selle rahu ja õnne mis on meile kõigile nii kättesaamatu" Niuksatused väljusid minu huulilt. "Aitäh, et olemas olid"

Tõmbasin sügavalt hinge ja andsin Claytonile noogutades märku. Clayton astus minust sammu ettepoole ja avas urni kaane. Tehes kindlaks, et keegi teine ei soovi sõna võtta, puistas ta tuha merre ja üheainsa hetkega oli see läinud. Tuul viis kõik enesega.

"Head teekonda, mu sõber"

Clayton naases minu kõrvale, lastes testel Royga hõvasti jätta . Hunnik lilli langes vette, luues midagi ilusat.

"Said suurepäraselt hakkama, ingel" Sosistas Clayton vaikselt ja suudles minu otsaesist. Pugesin talle lähemale ja peitsin oma näo vastu tema rinda.

"Rosa on omadega läbi. On raske teda sellisena näha"

Tema käsi silitas minu selga.

"See on parim meile kõigile. Mida vähem Rosa teab, seda parem. Me arutasime seda ingel.. See kõik paneks teda ainult suuremasse ohtu"

"Ma tean"Sosistasin ja vaatasin talle otsa. "Kuid isegi hetkeks kui minagi uskuma jäin, oli valu väljakannatamatu, ma ei kujuta ette mida tema tunda võib"

"See on parim" Kordas Clayton. Ta suudles mind huultele ja astus minust eemale.

"Oota mind auto juures, mul on mõned asjad korda ajada"

Noogutasin ja vaatasin kuidas ta lahkus. Siin on palju inimesi. Kõik neist on meesterahvad, peale minu ja Rosa. Roy töökaaslased ja sõbrad. Mitte ühtegi üleliigset inimest. Isegi jultustajat ei lubatud kutsuda. Kõik toimub suletud ringis. Võibolla on see õige. Sellised hetked ei vaja enamat kui lähedaste kohalolu. Kuna tal vanemaid ega sugulasi olnud, oleme meie ainsad. Isegi kui see näib olevat teiste jaoks pisut südametu, oli see täna kõige õigem ärasaatmine.

Hoolimata sellest, et ma näitlesin, tundus see kõik nii õige. Sõnad mis väljusid minu huulilt oli tõde ja tunded reaalsed. See oli nii või teisiti ärasaatmine. Hoolimata sellest, et Roy on ikka elus ei näe me teda enam kunagi. Ta leiab oma õnne kusagil mujal, eemal meist ja oma seinisest elust. Selline oli tema soov, pärast seda kui ta oli peaaegu elu kaotanud. Me austame seda ja laseme tal minna. Taevas teab, et teeksin ise sama kui saaksin.

Lähenesin Rosale, kes pisaratega võitles. See murrab minu südame, teda sellises olekus näha, kuid Claytonil on õigus. Me ei saa talle rääkida. Ainult mina, Royson ja Clayton teame, et see ei olnud Roy kelle pärast me täna siin oleme.