Teadsin, et siin on keegi minuga. Kuulsin klõpsatust, hetkel, kui uks avanes. Üks pajudest oskustest mis on mulle osaks saanud. Olen valvel, isegi kui ma magan. Olen õppinud kuulma ja tähele panema väikseid asju. Helisid mis ei tohiks mind häirida ja asju mida ma ei tohiks näha. Armastan seda oskust, kuid samas on see ka needuseks. Olen muutunud paranoiliseks ja see on mulle ka mitmeid kordi maksma läinud, osakese minu mõistusest. Kuid praegu, tean, et see ei ole ainult minu ettekujutlus.
Minu lihased valutavad, mitme tunnisest treeningust. Punaste numbrite järgi mis mulle öökapilt vastu vaatavad on antud mulle kahe tunnist puhkust. Vajusin voodisse väsinuna ja omadega täiesti läbi. Lubasin Roysonile, et pean piiri, kuid see on minu jaoks raske olnud. Seda ta mõtleski, kui ütles, et pean valmis olema reaalseks olukorraks. See osutub raskeks, kui ma lükkan end üle piiri.
Hoidsin silmad suletuna ega liigutanud. Minu hingamine oli stabiilne ja loodetavasti viitas magamisele. Tean, et pean jääma rahulikuks. Parim rünnak on ootamatu. Pean lihtsalt ootama ja ründama teda siis kui ta seda kõige vähem oodata oskab.
Liigutasin ettevaatlikult sõrmi padja all,kuni need puudutasid külma eset. Haarasin sellest kinni ja asetasin sõrmed õigesse kohta. See ei ole laetud, kuid loodan, et mul on piisavalt aega, et seda teha. Võibolla ma ei vaja seda. Loodan, et ei vaja seda.
Parfüümi lõhn on tuttav. Sammud mida ma pole nii pikka aeg kuulnud, on tuttavad. Kõik see paneb mind peaaegu arvama, et see olukord ei ole reaalne, kuid minu süda. See veritsev organ mis üha kiiremini ja kiiremini pumpama hakkab, ütleb, et see on nii reaalne, kui olla saab.
Kuulsin teda peatumas voodiääre juures, mõned sammud minust kaugemal ja siis ma tegin seda. Haarasin relva ja sihtisin sellega tema poole. Märk mida meist kumbki kunagi näha poleks osanud.
Minu süda tagus nii kiiresti, et võisin seda kuulda. Kohutav tunne haaras minu keha, kui nägin teda seal pimedas seismas. Seda suur tuttavat kogu. Enesekindlus mida olen saavutanud on kadumas. Ma ei olnud selleks valmis. Kahjuks, ei ole ma vist selleks kunagi valmis.
"Olen selle ära teeninud"
Peaaegu võõras, kui nii tuttav hääl. Kõlas nii neetult kahetsevalt ja paluvalt. Ma ei vaja seda. Ta ei tohi selline olla. Mul on vaja, et ta oleks tugev ja külm nagu minu viimases mälestuses temast. Tahan talle vastu astuda. Ma pean. Ma ei vaja seda näitemängu.
"Lahku!" Konkreetne ja kindel , kuid taevas teab, et see ei ole seda. See hääl ei kuulunud mulle ja minu värisevad huuled on mind ära andmas.
Ta ei liigutanud. Seisis seal ja jälgis mind. Tahtsin kohutavalt näha seda nägu ja neid silmi, kuid kartsin mida sealt leida võin ja seda, et see võib mind murda.
Käsi mis relva hoidis hakkas värisema.
"Lahku või ma tulistan"
Ta tõmbas sügavalt hinge.
"Palun anna mulle võimalus. Kuula mida mul öelda on"
Raputasin pead. Ta jamab minuga. Ta on siin, et mulle haiget teha. Uuesti ja uuesti.
"Ma ei kahtle päästikule vajutamast Clayton"
Kuidas ta siia sai, sellisel ajal. Miks just nüüd. Miks nüüd ja mitte hiljem, miks ta üldse tuli?
Ta astus sammu lähemale. Väike samm veel ja ma võin tema nägu näha, tänu akentest paistvale valgusele. MInu käsi värises kohutavalt. Igaüks teab, et ma ei ole valmis laskma. Ma ei suudaks teha selget lasku isegi siis, kui mul kaitseriiv maas oleks.
Tõde on see, et ma ei suudaks teda kunagi tulistada. Sureksin ennem tema eest, kui näeksin teda suremas, hoolimata sellest mida ta mulle teinud on.
YOU ARE READING
Terrible Love (Eesti keeles)
Romance"Tunnen nagu kõik minu elus oleks juhatanud mind sinu juurde. Minu hääl, minu südametuksed, minu kahetsus. Kõik. Ja kui me oleme koos siis minevik tundub olevat seda väärt sellepärast, kui ma oleks teinud kasvõi üht asja teisiti ei oleks ma kunagi k...