Laul, Banks- Fall Over.
---------------
"Oled sa selles kindel Eva. Kui sa lähed, ei ole seal enam tagasiteed?"
Muidugi ei ole ma selles kindel, kuid me mõlemad teame, et seal ei ole muud võimalust. Ma ei saa lasta tal minna, mitte nüüd, kus ta siin on. Me ei ole korras ja tunnen end segaduses kui kunagi varem. Ma ei ole kindel mitte milleski. Ma ei taha tagasi naasta. Vähemalt mitte praegu, isegi kui leian end seda kohta igatsemas. Kuid tean, et kui ma lasen tal minna viib see meid täielikult lahku.
Ta tegi mulle haiget. Isegi, kui ta seda põhjendas, ei suuda ma unustada valu. Ma ei suuda teda usaldada, see on nii valus, et kaotan end sellesse kõigesse.
Hoolimata sellest, tahan ma ikkagi minna.
"Ma ei saa sind kaitsta seal nii nagu siin. See mida sa oled siin saavutanud ja kelleks sa oled sannud, kaotab seal tähenduse" Nentis ta mõtletult, seda mida ma juba tean. "Sa pead teadma, millega sa riskid"
Ta ei räägi nimest, mille ma endale ajutiselt võtsin, et kaitsta end vaenlaste eest, keda ma ei tunne. Tean mida ta mõtleb ja see hirmutab mind kõige rohkem. Enesekindlus ja võim mida ma olen saavutanud, kaob, kui olen Clatytoniga koos. Kaotan end temasse. Kõigesse. Ja lasen tal endaga teha mida ta aga soovib. See on see mida tema soovib. Algusest peale on ta tahtnud minu üle kontrolli saavutada. Ma ei ole talle seda kunagi andnud, kuid lõpuks on ta selle ikkagi saavutanud.
"Olen täielikult teadlik milliseid riske ma sellega võtan. Sa ei pea minu pärast muretsema, saan ise endaga hakkama"
"Nagu eelmine kord?"
Valus jõnksatus käis minu südamest läbi, mõeldes mis eelmisel korral juhtus. Sellele mis mind esmakordselt siia tõi. Ma ei saa tema peale vihane olla, kuid tal ei ole õigust mulle seda nina alla hõõruda. Kes ta arvab end olevat. Ma ei ole tema abi palunud, tema oli see kes ise minu juurde tuli.
"Sa ei ole õiglane. Ainult sina tead mida see minuga tegi. Kas sa arvad, et on õige seda mulle praegu nina alla hõõruda. Kas seda sa tahadki, meenutada mulle kui hale ja haavatav ma olin?"
Royson tõusis püsti. Kahetsus haaras tema näo. Ta kõndis minu juurde ja toetas käe mulle õlale. Ta ärritas mind, kuid mul ei ole tahtmist teda eemale lükata. Temast on saanud midagi lohutavat minu jaoks.
"Laps" Tõmbasin selle sõna peale krampi. Ma ei harju sellega ealeski mil moel ta mind kutsub. See paneb mind end imelikult tundma, kuid ma ei saa just öelda , et mulle see ei meeldiks. Näen temas iga korraga üha rohkem isa eeskuju, keda mul kunagi olnud pole. Kes oleks osanud arvata, et meie suhted sellise pöörde võtavad ja mina sellega nii lihtsalt lepin. Aastaid tagasi ma ei oleks seda meest endale ligi lasknud. Ja nüüd ma lihtsalt seisan seal ja otsin temalt tuge.
"Vabandan, et ma sind solvasin. Need ei olnud minu kavatsused. Soovin sulle ainult parimat. See poiss on mulle olnud poja eest ja ma tunnen teda nagu oma viit sõrme. Olen imetlenud seda pimedust mis temas peitub. See on olnud alati midagi mis on väärt elamiseks, kuid mis puudutab sind, leian ma end esimest korda soovimas, et seda seal ei oleks. Teie kaks koos, ei ole midagi head. See lõppeb alati kannatuste ja pettumusega. Me mõlemid teame seda"
Astusin sammu tagasi. Ma ei saa talle tänulik olla selle eest, et ta minust hoolib, kui see paneb teda Claytonist halvasti arvama. Mulle ei meeldi, et ta temast niimoodi mõtleb. Royson on ainus, kes tal olnud on. Isegi kui Clayton ei taha seda tunnistada, on ta talle isa eest. Tema elus on nii vähe inimesi, kes temast hoolinud on ja mina olen võtnud selle vähesegi.
See närib mind seest. Tahan, et ta tunneks valu. Mingi osa minust on õnnelik, et ta tundis sama mida ta ise mulle põhjustas. Kuid teine osa valutab sellepärast, et ma minema jalutasin. Ma ei võidelnud tema eest. Lihtsalt jautasin minema, kordagi tagasi vaatamata. Arvates, et ta on valinud selle naise. Lasin tal võita. Olin valmis edasi liikuma, isegi kui teadsin, et ei saa enam kunagi oma südant tagasi.
Jätsin ta nagu kõik teisedki. See olukord näitab, et mida iganes Royson tema jaoks ka ei tähendaks on see suurem jaolt ainult äri. Tema tegi Claytoni. Ta õpetas talle seda eluviisi. Seal on alati olnud omakasu.
Me oleme mõlemad alati olnud üksi. Leidsime teineteist, kuid selle asemel, et kinni hoida, lükkame me endid eemale.
On raske kinni hoida, kui ma ei saa kindel olla, et temagi seda teeb.
Sinikas Roysoni silma all on ikka veel värske. Seda on valus vaadata. Mis iganes põhjused Claytonil ka olid, ei oleks ta tohtinud midagi sellist teha. Olen tema peale ikka veel sellepärast vihane. Võibolla, kui ta mulle ütleks, suudaksin ma mõista ja teda selles toetada. Kuid kumbki ei ole nõus mulle midagi ütlema. See näib vale, et Royson seda nii rahulikult võtab nagu leiaks ta end isegi süüdi olevat.
Tõmbasin sügavalt hinge. Vajan jahutavat dušši. Mitte ainult palavuse pärast, vaid loodan, et see peletab eemale varjud.
"Mõistan sinu muret ja olen tänulik, kuid sa ei pea oma pead sellega enam vaevama. Me saame hakkama" Ma loodan, et saame.
"Ainus mure on mul Claytoni ema pärast. Ma tean, et see naine sai psühhiaatrihaiglast välja ja nüüd on ta tagasi mängus. Valetasin, kui ütleksin, et ma ei karda mida ta järgmiseks teha võib. Tean, et Clayton saab sellega hakkama, kuid ma ei taha, et ta peaks saama. See naine on talle niigi palju kannatusi põhjustanud. Ma kardan Royson. Tõesti kardan, sellepärast milleni ta Claytonit viia võib. Ma ei teagi kas tundsin kergendust kuuldes, et Clayton tookord talle midagi ei teinud või mitte"
Kõndsin kapini ja valasin endale klaasi vett. Seda kõike on liiga palju. Kõik need inimesed, kes seisavad meie teel. Nüüd, kus Miranda on uuesti vaateväljas. Seal on liiga palju pinget. Uskusin tõesti, et Clayton tegi talle midagi. Uskusin hullemat. Leppisin sellega. Ma ei teagi enam kumb on hullem, kas see, et ta oleks temalt elu võtnud või see, et see naine on välja teda uuesti ohustamas ja seekord jäädavalt.
Kuidas ma saan kindel olla, et Clayton jälle endasse ei tõmbu ja mind välja enda elust välja ei lülita?
Seda kardan ma kõige rohkem. Seal ei ole mitte mingisugust garantiid. Tean, et kui seda peaks juhtuma, ei ela ma järgmist korda üle.
"Ja Ashton. Ta on valmis oma naise eest kätte maksma, rääkimata siis sellest mida Clayton temaga tegi. Õnneks ei esitanud ta süüdistust"
Clayton peksis mehe vaeseomaks, pärast seda kui Miranda mind tulistas. Ashton veetis haiglas mitu kuud taastusravil.
"See ei ole sinu mure Eva. Clayton tuleb sellega toime. On alati tulnud"
Vaatasin talle otsa ja leidsin tema jäise pilgu, mis on mind alati mõjutanud.
"Ma ei taha, et ta tuleks. Mul on vaja, et sa oleksid seal, teda aitamas ja teeksid kõik, et need inimesed teda ei tülitaks. Nad on talle piisavalt haiget teinud. Tean, et Clayton tahab kätte maksta selle eest mida see naine minuga tegi. Talle ei piisa sellest, et ta mitu kuud kinni oli, kuid ma ei saa lasta tal ennast sellega hävitada. Ma ei ole rumal. Tean, et ainus põhjus miks ta teda ei tapnud on see, et ta tahab teda kannatamas näha" Minu toon oli järsk. Tahtsin kindlaks teha, et ta minust aru saab.
"Ma olen sul olemas Eva. Mida iganes sa soovid, seisan ma sinu kõrval. Kuid sa pead hoidma mind asjadega kursis. Ainult sedasi saan ma sind aidata"
Noogutasin, tundes kergendust. See on kõik mida ma vajan. Tundsin telefoni oma teksade taskus vibreerimas. Urgitsesin selle välja. Ekraanil vilkus Roy nimi.
Kergitasin kulme.
"Eva kuuleb" Vastasin.
"Preili Eva. Vabandust, et ma teid tülitan, kuid ma ei saanud Härra Roysonit kätte. Kas te palun saaksite talle edasi öelda, et preili Claudia on siin ja ootab luba, et turavaväravatest edasi pääseda"
Tardusin. Minu silmad läksid suureks. Kohtasin Roysoni küsimusi täis pigu mis muutus murelikuks. Ta astus mulle valvsalt lähemale.
"Tänan sind Roy. Ma ütlen edasi"
"Mis juhtus Eva?" Küsis ta, oodates hullemat.
"Sinu naine on siin"
Rosyon tõi kuuldavale vanesõdu ja tormas uksest välja. Leidsin end soovimas Claytoni käte vahele joosta rohkem, kui kunagi varem.
MInu telefon vibreeris jälle. Vaatasin ikkagi, kuigi mul oli kuri kahtlus, kes see olla võib. Vajutan punast nuppu, nagu seda viimased viis korda teinud olen, lootes, et lõpuks saab ta aru, et see tähendab, et ma ei soovi temaga rääkida.
Hakkan vaikselt kahetsema, et temaga üldse kokku sain. See mees ei tea millal aitab. Ma ei tea mida ta minust tahab, ega soovi seda ka välja uurida. Olen leppinud sellega, et Nikolai on minu elust kadunud. Leppinud ja viimaks valmis edasi liikuma ja ma ei vaja tema venda oma teele.
Jätsin telefoni kapile ja liikusin vannitoa poole.
Dimitri Ivanovast ei saa kunagi minu tulevik.
----------
Clayton Nowax.
Kinnitasin viimased meilid ja saatsin need teele. See kuradima Alex on pildil jälle tagasi ja mul ei ole muud väljapääsu, kui kaasata ta järmisse tehingusse. See ajab mul vere keema. Paljas mõte sellest, et ma tema lõusta veel nägema pean. Ta on mulle ja Evale algusest peale peavalu valmistanud. Ma ei saa seda jobu pildilt täielikult kustutada, kuigi oleksin pidanud seda ammu tegema. Temast on kasu ärile ja see hoiab teda veel elus. Mõte sellest, et see sitapea inglile haiget tegi, paneb mind üha enam soovima näha oma kätel tema verd.
Olen üritanud tegeleda tööga, kui minu mõte jookseb pidevalt tagasi Evale. Minu ilusale inglile, kes on minust vaid minutite kaugusel. Ma ei suuda lakata talle mõtlemast, teades, et ta on mulle nii lähedal. Ta ei taha mind enda juurde. Lubasin anda talle aega ja see ajab mind hulluks. On isegi rakse seista vastu lihtsale soovile talle helistada või sõnumit saada.
Varem ei oleks ma seda teinud. Oleksin sinna kohale tormanud ja ta endaga tirinud. Vägisi või mitte. Ta kuulub mulle ja mul on selleks igasugune õigus, kuid alles jäänud kaine mõistus mida mu ingel pole suutnud võtta, sunnib mind end tagasi hoidma.
Mind ajab vihaseks mida ta minuga teeb.
Meiega.
Olin liiga kaua temast eemal. Ma ei tea kuidas ma suutsin senikaua vastu pidada. Kuidas ma selle üle elasin, teades, et ta on minust nii kaugel. Ei olnud hetkegi, mil ma ei oleks end karistanud selle pärast, et olin ise selles süüdi. Mitte hetkegi, mil ma ei oleks end karistanud mõtetega Eva edasi liikumisest ja armumas mõnesse teisse mehesse. Minu sees oli nii palju armukadedust, mida ma kunagi tundnud ei ole. Lakkasin uskumat, et Eva mind armastab. Olen üks kuradima luuser. Inimvare. Sitt mees. Olen kõike, kõige hullemat ega vääri teda.
Ma ei vääri tema armastust. Isegi mitte ühte ainsat pilku temalt. Nii neetult hale, meeleheitlikult, nõudes, temalt kinnitust, et ta kuulub mulle. Tahan kuulda tema suust neid sõnu, kuigi tean, et mul ei ole selleks õigust.
Kõik mida ma tegin nende päevade jooksul oli arvuti monitori vahimine. Punane näpp mis seal vilkus andis mulle jõudu. Oli valus vaadata, kuidas see edasi liikus. Õhtu mil ma lõpuks tema juurde jõudsin, andis mulle lootust teadmine, et Eva oli kaelakees olevast jällitusseadmest teadlik, ega eemaldanud seda. Teadsin, et seal peab midagi veel olema.
Isegi kui ta oli minu peale vihane ja haiget saanud, näitas mu ingel minu vastu üles muret mida ma pole võimeline tasuma.
Koputus uksele, peatas mind laual olevat läpakat lõhkumast. Surusin käed rusikasse.
"Sisse" Minu toon oli jäine.
Roy sisenes ettevaatlikult. Ta jälgis mind teraselt, üritades mõista mis olekus ma olen. Ma ei saa teda selles süüdistada. See mees teab alati kuidas minuga käituda. Vahest suudab ta mind isegi maha rahustada. Sellepärast tunnen end vahel täieliku sitapeana, kuid õnneks palk mille ma talle tasun peaks kõik korvama.
"Preili Claudia naases just, täpselt nii nagu te arvanud olitegi. Royson oli endasi väljas. Ta ei oodanud seda. Näib, et sealt on tormi tulemas"
"Kas sa Evat nägid. Kuidas tal on?" Küsisin liiga entusiastlikult. Suutmata end tagai hoida. Minu süda hakkas taguma esimesest mõttest temale.
Roy raputas kaastundlikult pead.
"Ei. Kuid olen kindel, et ta oli hoones, sest sellest, et keegi oleks vahepeal väljunud ei ole märki. Mul ei olnud võimalust ülesse pääseda, sest Royson blokeeris mul tee"
See kaval tõbras. Muidugi ei lase ta teda edasi. Ta soovib Evat minust võimalikult kaugel hoida.
Tõusin püsti, et valada endale klaasi konjakit. Võitlesin naeruga mis kõditas minu kurku. Oleksin tahtnud Roysoni nägu näha, kui naine talle ukse taha ilmus. Kui ta vaid teaks, et see on alles algus. Tal ei ole õrna aimugi mis naisel talle varuks on. Tean, et olen sitapea, sest segasin naise sellesse. Ta ei vääri seda oma puhta ja naiivse olekuga. Kuid mul ei olnud valikut. Royson peab aru saama, et minuga ei tasu jamaga, eriti, kui asi puudutab Evat. Olen tema jaoks valmis kõik hävitama.
Isegi kui leian end sellega pimesusse laskumas üha enam.
"Hoia asjadel silm peal ja teata mulle kohe, kui Eva kohta mingeid uudiseid on. Kuidas on lood selle teise asjaga?"
Jõin klaasi tühjaks, lastes vedelikul kõrvetada oma kurku.
"Ta on siin. Jõudis just hetk tagasi"
Naeratasin.
"Tore. Juhata ta edasi"
Minut hiljem avanes ukse ja nähtavale tuli Dimitri Ivanov. Nägu mis on nii sarnane näole mida ma olen näinud video lõikudelt. Mis olid lindistatud Nikolai kabinetis, kui ta Evaga seansse tegi. Pole midagi ärritavamat, kui näha enda ees nägu mis pidanuks olema kadunud juba aastaid tagasi, kuid on ikkagi siin kohtumas minu naisega ja meenutamas talle vanu aegu. Terve see aeg olen mõelnud, et ma ei saa võistelda surnuga, kuid nüüd on ta minu ees elavam kui kunagi varem. Pean selgusele jõudma, kas see on hea või halb.
Mees vaatas segaduses olles toas ringi nagu üritaks midagi leida. Tean täpselt mida ta siit otsib.
"Vabandust, kuid siin on mingisugune ekitus. Ma olen siin s -"
"Tean täpselt milleks sa siin oled" Segasin tervalt vahele " Sa oled siin selleks, et kohtuda minu naisega"
Mees muutus näost kahvatuks. Muigasin, kui mõistmine teda tabas. Kiirelt ja pikema aja raiskamiseta.
"Eva - T - Ta on sinu naine" Vaikus. Ivanov võttis aega kogumiseks ja ajas selja sirgu "Ma ei leia põhjust minu siin olekuks. Peaksin ma muretsema? "
Jälgisn teda tervaselt ja võtsin toolil istet. Üritan säilitada rahu, kuigi tahaksin murda selle mehe kaela. Ma ei saa talle Eva pärast haiget teha. Pean teada saama mida see mees temat tahab. Mida ta minu ingli jaoks tähendab.
Pean olema valmis rünnakuks, kui see peaks tulema. Pean, teada saama mis tema ja Eva vahel on. See tapab mind seest, teadmine, et see mees meenutab talle minevikku Nikolaiga. Äratab tundeid, mille olemasolust Eva isegi teadlik ei olnud.
Mees näeb oma laitmatus ülikonnas välja nagu ärimees, kes ta ka on selle väikse osaluse tõttu mille ta sai pärast oma venna surma. Temas ei ole ühtki märki mis kalduks vägivalla poole. Taust laitmatu ja maine hea. Täiesti erinev selles kes mina olen. Hea mees, selline keda iga naise võiks tahta.
Naine nagu Eva.
Terav emotsioon voolab mööda mu sooni ja tekitab raskusi hingata. Sel mehel on kõik eelised. Ta võib talle pakkuda murevaba elu, mida mina ei suuda.
"Te võite istuda Ivanov" Pakkusin. Jäin rahule, kui mees ei liikunud. Praegu on minu eeliseks see, et ta näeb minus ohtu. Ja mul on kuradima tahtmine talle seda ka näidata.
"Las mina otsustan, kas te peaksite muretsema või mitte. Kõik oleneb sellest mis kavatsused teil minu naise suhtes on. " Vastasin rahulikult.
Ivanovi pilk muutus kalgiks.
"Ma ei tea mida te olete kuulnud, kuid minu ja preili Eva vahel ei ole midagi. Me oleme kohtunud vaid korra. See, et ta ei ole teid valgustanud seoses millega, ei ole minu mure"
Surusin halastamatult maha soovi, käsi rusikasse suruda, näidates sellega tema mõju mulle.
"Ma ei küsinud mis teie vahel on. Tean, et seal ei ole midagi. Ma küsisin mis on teie kavatsused. Te ripute kaljuserval Ivanov. Annan teile viimse võimaluse vastamiseks"
Ivanov naeratas jäiselt.
"Te näete minus ohtu, selles on asi. Te ei ole kindel Eva tunnetes. Sellepärast oleme me siin, sest te kardate teda mulle kaotada"
Ta tabas otse naelapea pihta, kuid ma ei kavatse talle seda näidata.
"Kas sa tõesti arvad, et ta tahaks sind. Meest kes on täpne koopia mehega kellega ta minevikus suhtles. Teeb see sinu enesetunde heaks, teades, et sinuga koos olles näeb ta kedagi teist?"
"Minu vend ei puutu siia" Nähvas ta "Minus ja Nikolais ei ole peale välimuse mitte midagi sarnast ja Eva teab seda ja isegi kui ta näeks minus teda siis see ei häiriks mind, sest nende vahel ei olnud mitte mingisuguseid romantilisi tundeid"
Jäine, terav naer väljus minu huulilt. Lollpea. ta tõesti usub seda sitta. Tõusin püsti ja astusin talle kindlal sammul lähemale. Tema ettevaalikus andis mulle rohkem jõudu.
"Sa hoiad temast heaga eemale" Ütlesin tuimalt " Kui ma peaksin kuulma, et oled temaga kontakteerunud ükskõik millisel viisil, murran iga kondi sinu kehas ja su perekonnal on teine matus mida üle elada. Kas ma väljendasin end selgelt?"
Lasin Royl endale ühe kange kohvi valmistada, kui Ivanov lahkus. Tunnen ikka veel ärritust oma soontes voolamas. Tahaksin midagi või kedagi segi peksta. Lootusetu emotsioon pesitseb minu soontes. Vajan Evat. Vajan teda ja teda kurat pole siin.
Haarasin telefoni ja valisin numbri, lootes, et ta vastab. Süda tagus vastu minu rinda ja mu käed värisesid.
"Clayton"Kuulsin oma ingli häält hetke pärast lausumas.
Ma ei suutnud end tagasi hoida, seda ütlemast.
"Ma armastan sind Eva"
See oli vaikne palve, ära jäta mind.
Kui ma pean talle pidevalt meelde tuletama mida ta minu jaoks tähendab siis ma ka teen seda. Igal võimalikul viisil.