Jookse, kuni suudad (Writnes & anniepoynter)

18~Clyde~1

Ta vaatas mind vihaselt ja pöördus siis. Jälgisin, kuidas ta minema kõndis, uks jäi avatuks. Melanie astus paar sammu ette ja tõmbas selle kinni, kuid ei keeranud end ringi.

"Melanie..." ohkasin ja astusin talle lähemale.

Ta hingas pahinal välja. "Miks ta üldse tulema pidi?!"

"Ära küsi mult, ta on hull."

Panin tähele, et ta värises.

"Kas sa nutad?"

"Ma proovin mitte," pomises ta. "Ta pole seda väärt."

"Ei olegi."

"Aitäh, et sa ta ära saatsid."

"Muidugi."

Ta keeras end viimaks ringi ja kallistas mind. Tõmbasin ta enda lähedale ja toetasin lõua ta pealaele.

"Meil jäi vist midagi pooleli," sõnas ta mu üllatuseks.

"Tahad praegu tõesti?”

"Ma tahan kogu aeg."

Naersin ja kummardasin alla teda uuesti suudlema. Kõik meie senised suudlused olid olnud jumalikud, ka praegune ei jäänud alla. Tõmbasin ta enda vastu ja tegin seljatagant ta rinnahoidja lahti. Ta muigas läbi suudluse. Vaatasin talle hetkeks otsa, ta oli kindlalt maailma kõige ilusam naine.

Ma tahtsin teda nii väga, et see oli lausa meeliülendav. Kuigi ma tundsin ta vastu tohutut iha, ei tahtnud ma vaid seda, ma tahtsin kõike, mida ta mulle pakkuda sai, ja ma ise tahtsin talle enda kõik anda.

Oli võimatu sõnadesse panna, kui palju enesekontrolli mul vaja läks, et mitte kihvu välja ajada ja juba kohe sel samal hetkel seistes temasse tungida. Mu erektsioon tukstas, mul oli nii väga vaja, et ta mind katsuks.

Lükkasin ta vastu seina ja rebisin ta pluusi eest katki. "Seda ei lähe vaja," uratasin ning rebisin selle tal täiesti seljast. Tahtsin teda hammustada.

Ta lükkas ise oma rinnhoidja õlgadelt maha. Haarasin ühe ta rinna endale suhu ja mängisin sellel keele ja hammastega.

Melanie tõi kuuldavale ühe kõrge ahhetuse, see oli ülimalt kuum.

"Ma tahan siit hammustada..." pomisesin.

Ta tõmbus pingule. "Ma ei ole selles nii kindel..."

"Palun..." Silitasin käega ka teist.

"Aga... mujalt ei taha?"

"Ma tahaks su oma hammustustega üleni katta. Et poleks kahtlustki kellele sa kuulud..."

Ta ahhetas. Hammustasin ta kaela nüride inimhammastega, kuid mul tulid ta lõhna ja maitse peale kohe ka kihvad välja. Ma ei julgenud neid ta nahast läbi lüüa, kuigi ma tahtsin nii väga.

Ta pani oma käe mu kuklale ja surus mind vastu ennast. Mu vastupanu rauges täielikult ja enne kui ma arugi sain, voolas ta veri mulle suhu. Lootsin, et ta ei tahtnud, et ma veel lõpetan, sest ma lihtsalt ei suutnud.

See oli kõige parem asi maailmas, ma tahtsin peatuda, aga mõtlesin pidevalt, et saan ju paar tilka veel võtta. Ainult natuke.

"Clyde," oigas Melanie ühel hetkel nõrgalt. "Ära enam tee..."

Veel üks hetk, ja siis tõmbusin temast eemale. Pühkisin suud ja kohkusin, kui märkasin, et ta oli näost kahvatu.

“Melanie...” vaatasin teda. “Palun ütle, et ma ei...”

"Ei-ei," ütles ta kiiresti ja naeratas. "Kõik on korras, mul hakkas natuke halb, anna andeks..."

“Kindel, et ma liiga palju ei võtnud?” tunnetasin oma kõhtu, see oli täis. See oli väga halb.

"Kui palju on liiga palju?"

Lasin temast lahti ja astusin paar sammu eemale. “Kõnni minu juurde.”

Ta tegi seda, nägin, et ta põlved värisesid.

“Türa,” pomisesin ninaalla ja kõndisin talle vastu, haarasin ta sülle. Tundsin end väga sitasti.

"Kuule, ausalt, kõik on hästi..."

“Mitte midagi ei ole hästi. Ma jõin liiga palju su verd, sa värised. Sul hakkab varsti pea valutama ja võib olla tunne, et sa ei saa hingata.” Hakkasin temaga magamistuppa kõndima.

“Ma olen libahunt, minuga saab kõik korda...”

"See ei loe. Ma ei joo enam mitte kunagi su verd," lubasin ja panin ta õrnalt voodile.

“Ei... mulle meeldib, kui sa jood, aga mitte nii...”