Jookse, kuni suudad (Writnes & anniepoynter)

11~Melanie~5

"Hammustusega?" kõik ahhetasid, kaasa arvatud Lilith. Nüüd tundsin küll, et hakkan nutma.

"See ei muuda mu väärtust hundina," sõnasin läbi pisarate. "Samamoodi nagu see ei muuda ka sinu väärtust, et sa oma hingesugulase oma kätega ära tapsid!"

"Muudab ikka küll."

"Seega Lilith, sa usaldad end naisetapja kätesse ja heidad omaenda õe kõrvale? Kas see pole kogu meie karja ideoloogia vastu?!"

"Sa oled ise otsustanud end kõrvale heita."

"Ei ole ju," vaidlesin vastu. "Miks sa seda teed?"

"Emmetti pärast."

"Aga Alec?" Sündsusetu oli sellistest asjadest kogu karja ees rääkida, aga nemad olid mind kõigi ees alandanud, ma ei tundnud end süüdi.

"Alec on inimene, temast poleks karjale kasu."

"Hingesugulus on tähtsam kui karja sajaprotsendiline heaolu!"

"Siis jää oma hingesugulasega!" Emmett vihastas.

Mul oli nii raske seda öelda, see tähendas ametlikult, et ma olin oma karjast lahku löönud. "Jäängi!"

Järgmisel hetkel uks avanes. Viimaks ometi pöördusid kõigi pilgud minult ukseavasse, kuhu sekundi pärast ilmus Clyde. Mõndadel tõmbusid hambad irevile, mina lihsalt mõtlesin, et ajastus ei saaks halvem olla.

"Mis siin toimub?" küsis Clyde toonil, mida ma tõlgendada ei osanud.

"Kas me nii teemegi, kui vampiir majja tungib?" küsis Emmett. "Vahime kõik silmad punnis, kuid ei liiguta lillegi?!"

"Ta on mu hingesugulane, keegi ei tohi talle liiga teha!" kõndisin meheni, uued pisarad silmist välja voolamas. "Clyde, palun mine, praegu on halb ajastus..."

"Ei! Mis siin toimub?!"

"Mitte midagi ei toimu, mine praegu, palun."

“Su süda peksab nagu segane, terve kari on elutuppa kogunenud ja siin on võõras. Mis siin toimub?”

"Palun selgitada."

"Clyde, mine palun..."

"Ma ei lähe kuskile, enne kui te seletate, miks mu hingesugulane tunneb end nii halvasti. Teil ei ole mingit õigust teda represseerida mingite meetmetega."

"Kes seda ütleb?"

"Mina!"

"Sina pole mingi kuradima ütleja! Melanie, võta oma vereimeja ja tõmba siit minema!"

“Emmett...” Lilith üritas teda vist veidi rahustada.

“Siin majas pole sinul mingit sõnaõigust või mis?!”

"Igatahes rohkem kui sul!" karjus Emmett ja astus meile sammu lähemale.

"Ma tahan, et kõik lapsed läheksid oma tubadesse!" hõikas Lilith. "Kohe!"

Võtsin Clyde'i käe ja tõmbasin ta ukseava eest ära, kõik nooremad ja mõned naised kiirustasid välja. Ma soovisin, et kõik oleksid läinud, neljakesi oleks meil seda olukorda kindlasti palju kergem lahendada olnud.

“Kuna meil on siin publikut,” sõnas Emmett muiates. “Kes arvaks, et oleks õige lubada Melanie meie karja, kui ta eitab seadust, mida on teile kehtestanud? Mille pärast mõnigi teist on pidanud kurbust kogema? Kas see on aus?”

"Ei ole," kuulsin mõnd inimest kooris vastamas.

“Ja kas teie arust on õige, kuidas see vampiirinärakas teda hundi kujul kepib?”

"Kuidas palun?" küsis Clyde end sirgu ajades.

“Et nende lapsed tuleksid väärastunud hunt-vampiirid?”

"Pea suu!"

“Kui keegi siit on selle poolt, siis te võite kohe lahkuda!”

Mitte keegi isegi ei liigutanud ennast. Mulle tulid uued pisarad silma, varjusin Clyde'i selja taha.

"Palun väga," irvitas Emmett ja vaatas meie poole.

“Läheme ära,” ohkasin värisedes. “Kas me võime vähemalt asjad võtta?”

"Eks sa võta."

“Ma tulen kohe,” noogutasin. See oli mu elu halvim päev.

"Kas selleks ei peaks hoopis Clyde tagapool olema?"

“Mitte naljakas,” torisesin ja pühkisin silmi, siis kiirustasin üles. Kuulsin neid veel midagi sõnelemas, seega proovisin kiiresti kõige vajalikumad asjad kokku panna. Kuhu ma üldse minna sain? Clyde'i juurde?

Panin kõik asjad kottidesse, mis vähegi sain, sest olin kindel, et siia naasta ma ei saa. Ühel hetkel kuulsin, kuidas Clyde Emmettit värdjaks kutsus, seejärel röökimist ja mütsatusi.

Lootsin, et nad lihtsalt nügivad teineteist ja ilguvad omavahel, sellepärast jätkasin kiiresti asjade pakkimist, lõpuks võtsin kõik kaasa ja kiirustasin alla. Ma olin väga rängalt eksinud: Clyde ja Emmett, kes oli hundiks muutunud, kaklesid toa keskel, kõik ülejäänud olid koondunud seina äärde, mõni oli isegi lahkunud.

“Lõpetage!” röökisin. “Lõpetage kohe ära! Me juba läheme!”

Clyde lükkas Emmetti endast jõuga eemale, hunt taganes urisedes Lilith'i kõrvale. Kiirustasin Clyde'i juurde ja haarasin tal käest, tirisin teda ukse poole. Mitte keegi ei öelnud mitte midagi, minu suureks pettumuseks isegi mitte Lilith.

Clyde võttis osad mu kotid, kuid ei öelnud mitte midagi terve tee karja territooriumilt eemale. Ma kartsin nii väga ja mu tulevik polnud veel kunagi ebakindlam tundunud, kuid vähemalt pakkus natukest lohutust see, et ma teadsin, et Clyde'iga on mul turvaline.

“Mind visati enda karjast välja,” hakkasin järsku nutma. “Sinu pärast.”

"Sulle anti valik."

“Ei antud. Sa olid mind ju juba hammustanud.”

"Ma kuulsin, kui sa ütlesid, et sa jääd minuga."

“Aga ta oleks selle ikka ju minu vastu pööranud...”

"Ilmselt olekski, ja seetõttu ongi hea, et sa nüüd minuga oled."

“Ma kardan. Kuhu me läheme?!”

"Minu juurde... kuhu veel?"

“Kus sa elad?”

"Äärelinnas."

“Kas me peame niimoodi jala minema?”

Ta seisatas. "Kas sa ei jaksa?"

“Inimese kujul väga mitte, aga ma ei saa muutuda, sest kotid...”

"Tahad, kutsume takso?"

“Kutsume.”