Neetud (Writnes & anniepoynter) (McFly)

30. Annie

“Need on karjaasjad, te olete väärtuslikud. Rasedad, mõlemad, jah? Teil pole õrna aimugi, kui väärtuslikud te olete.”

"Kui me nii väärtuslikud oleme, siis miks te meid kinni hoiate ja meile haiget teete?!"

“Sellepärast, et teie tagasi saamiseks tehakse mida iganes. Ja me tahame midagi.”

"Mida?"

“See ei puutu teisse. Pane oma suu kinni.”

"Tuletan meelde, et see vestlus oli sinu algatatud..."

“Ma ei öelnud, et küsige, mida iganes te tahate. Jää vait.”

Ristasin käed.

“Aga kuhu te meid viite?” küsisin veel.

"Vait!"

“Kui sa mu peale karjud, siis ma lähen närvi ja muutun!”

"Siis ma teen sulle veel rohkem haiget."

“Sa ei saa seda teha, ma kannan last, jumal küll, mis inimene sa oled?!”

"Meil ei ole teie lastest sooja ega külma, seega käituge hästi, eksole?"

Mul oli tunne, et hakkan nutma. Miks ometi see juhtunud oli? Kas kutid tulevad meile appi või jäämegi vangistusse? Võibolla oli neil tegelikult meist hoopis ükskõik? See mõte tegi mulle haiget.

"Ära pilli nüüd, muidu ma uinutan su."

“Tee seda.”

"Hull oled, Annie?!"

“Võibolla, aga ma ei taha teadvusel olla, kui ma siin pean olema. Ma tõsiselt ka hoian oma muutumist kogu jõuga tagasi.”

Üks meestest muigas õelalt. "Huvitav, mis siis saab, kui sa temaga kahekesi olles enesevalitsuse kaotad?"

“Selllepärast ma kardangi! Mis sa arvad, et ma hoian end tagasi, et sulle mitte närvidele käia või?”

"Otsustatud. Me ei uinuta sind."

Hakkasin nutma, kohe tõsiselt ulguma.

"See sind ei päästa," sõnas üks külmalt.

“Ilmselgelt pole te kumbki oma hingesugulast kohanud. Muidu te ei teeks seda,” sõnas Agnes mu kõrvalt.

"Ilmselgelt, jah."

“Ja ma loodan, et te ei leia ka kunagi.”

"Vähem tüli."

“Debiilik.”

"Mulle meeldiks näha Tomi nägu, kui ma su lapse hävitanud olen."

“Sa ei teeks seda!” Agnesel tulid samuti pisarad silma.

"Ma teen, mida vaja, et oma tahtmist saada."

“Mida sa siis tahad?!”

"Pole sinu asi."

“Ma saaks ju Tomi veenda!”

"Me saame sellega ise ka suurepäraselt hakkama."

“Kuidas siiani läheb? Nii hästi, et pidite naised ära röövima?”

"Just nii."

“Kaua me veel sõidame?” küsisin vahele.

"Mõni minut."

“Hea küll,” panin käe kõhule ja surusin reisi tugevamini kokku.

"Mis, hakkad sünnitama?" itsitas üks.