Neetud (Writnes & anniepoynter) (McFly)

28. Annie

„Mm...” vaatasin parempoolset ja võtsin siis selle kätte. „Mida fakki! Kui see on tõesti minu oma, siis ma olen rase! Mida sinu oma ütleb?”

"Negatiivne... Aga äkki läksid sassi?"

„Ma olen päris kindel, et läksid, aga... holy shit, me ei saa ju kindlad olla? Ma teeks uue?” ausalt öeldes olin päris närviline.

"Teeme jaa... Appi."

Me ei vahetanud sõnagi, kiirustasime uute pakkidega vetsu tagasi. „Mina hoian seda küll nüüd terve aeg käes.”

"Mina ka... Õnn kaasa!"

Ma olin nii närviline, et ei suutnud alguses isegi sinna peale pissida, viimaks sain siiski hakkama. Kõndisin värisedes tagasi elutuppa, ma ei saanud rase olla, ei tohtinud. Mõne hetke pärast tuli sinna ka närviline Agnes.

“See on nii halb,” sõnasin. “Nii-nii halb. Dougie võiks praegu siin olla...”

"Tom ka... ma oleks pidanud selle koos temaga tegema..."

“Kas ma võin Dougile helistada?”

"Jaa, lase käia..."

Võtsin telefoni taskust ja valisin kuti numbri.

Agnes tõusis selle peale püsti. "Ma jätan teid omavahele."

Noogutasin, kuigi polnud kindel, et Doug üldse vastabki.

"Hei, babe," kostus natukese aja pärast. "Kas kõik on ikka okei?"

“Dougie,” sõnasin väriseva häälega.

"Oh ei... Mis juhtus?"

“Ma hoian käes teist rasedustesti, see pole nali. Esimene oli positiivne.”

Ta ei öelnud midagi.

“Anna andeks...” sosistasin vaikselt.

"Kallis... Ma... See pole üldse nii."

“Ma teen aborti,” sõnasin. “Kui see nii on, siis ma teen aborti.”

"Ei, miks, mida?! Oota nüüd..."

“Dougie... see on ka positiivne...”

"Oh..."

Mul oli tunne, et hakkan nutma. “Dougie... mida me nüüd teeme...?”

"Ma ei tea, mis me teeme... ma tahan praegu sinu kõrval olla." Ta ohkas. "Oled sa täiesti kindel, et sa aborti tahad teha?"

“Ma ei saaks lapse kasvatamisega hakkama ja sina oled kaugel ja me oleme mingi kuu aega koos olnud...”

"Aga me oleme elu lõpuni koos..."

“Kas... Millal sa koju tuled?”

"Nädalavahetuseks..."

“Ma kardan nii väga... Ma ei taha praegu üksi olla, ma tahan sind...”

"Ma tahan ka... ma võin vaadata, kas ma saan ööseks koju tulla ja homme tagasi lennata?"

“Kas see halb ei ole? Oled homme väsinud?”

"Ma ei usu, pealegi oleks see seda väärt."

“Kui sa tuled, siis... ma ei tea, kuidas sind ära tänada...”

"Ma tulen. Sa ei pea mind tänama. "

“Anna mulle teada, ma tulen sulle lennujaama vastu.”

"Pole vaja, ma saan joostes kiiremini."

“Okei, ma siis ootan... ma armastan sind.”

"Mina sind ka. Kõik saab korda. Ühel või teisel moel."