Neetud (Writnes & anniepoynter) (McFly)

24. Annie

“Issand jumal, vaata milliseks ta su muutnud on!” Ellie peaaegu karjus, ma olin vaatepildist nii hirmunud, et tundsin, kuidas ma muutuma hakkan. Jooksin kellegi tuppa ära, et Ellie seda ei näeks. Järgmisel hetkel olin juba hunt, proovisin mitte märatsema hakata, vaid rahulikult Dougiet oodata, aga see oli väga keeruline ülesanne. Kõndisin toas ringi ja hüppasin asjadele, kuid üritasin otseselt mitte midagi maha ajada, seda seni, kuni käis uksepauk. "Dougie?" hüüdsin, aga vastust ei tulnud.

Lootsin, et ta oli lihtsalt inimene, mitte majast välja läinud... Järgmisel hetkel astus ta inimesena uksest sisse ja võpatas mind märgates.

Kiunatasin sellepeale ja astusin talle ligemale. "Annie?" muretses Dougie. "Võta rahulikult, keskendu..."

Vaatasin tema poole ja nügisin koonuga ta jalga. Ta ohkas selle peale vaikselt, aga sirutas käe välja ja paitas mind.

See oli nii hea tunne, ma tahtsin, et ta veel teeks. Oigasin vaikselt, Dougie kuulis seda vist mingi piiksatusena. Ta istus nüüd ja toetas oma selja vastu ust, patsutas põrandat, ilmselt andes märku, et ma ta juurde lamaks. Kerisin end ta jalgade juurde kerra, panin pea ta sülle. Ta naeratas ja hakkas mind uuesti silitama.

Mõni aeg olimegi niimoodi, kahekesi, vaikuses.

"Kas sa saad ise muutumisega hakkama?"

Vastamise asemel sundisin end muutuma, jäin samasse asendisse Dougie kätes, aga inimese kujul. "Oh! Väga hästi." Dougie tundis mu üle suuremat uhkust kui ma ise.

Ma ei vastanud midagi. Inimesena tundus kohe palju olulisem, et Dougie oli Elliet löönud ja Ellie oli mind solvanud... valus oli. "Mul on kahju sellepärast, mis juhtus," pomises ta justkui mu mõtteid lugedes.

“See oli teine kord. Teine kord, kui sa kellelegi haiget teed. Kui tuleb kolmas kord, ma lähen.”

"Ma ju kaitsesin sind!"

“Ta ei öelnud midagi valesti. Ja sa oleksid võinud ka lihtsalt ukse kinni panna.”

"Ütles."

“Ta ütles mulle libu, ja siis? Ma olen seda varem ka kuulnud... ja las see varajatud märkus ka veel olla, sa ei oleks pidanud teda lööma.”

"Mitte keegi ei tohi sinuga sedasi rääkida."

“Su fännid ei kohtle mind paremini,” mul oli tunne, et hakkan nutma.

"Nad hakkavad. Annie..."

“See ei loe... Point on selles, et sa ei lähe ju neid kõiki lööma?”

"Nad ei tule meile uksetaha."

Ohkasin. “Sul on õigus. Aga üks kord veel, Dougie,” raputasin pead ja lükkasin end ta sülest püsti.

"Kullake, ole nüüd..."

“Kui sa nii räägid, siis sa juba tead, et see tuleb,” vaatasin teda ja tõmbasin juuksed rindade ette. “Vabandust, ma pean nüüd minema.”

"Aga ma... ma ei mõtle ju halba sellega, see on mu loomulik reaktsioon."

“Ma tean. See ongi see kõige hullem osa.”

"Kallis..."

Vaatasin teda lihtsalt nukralt ja ootasin, et ta ukse eest ära tuleks. "Kas sa oled mu peale pahane?"

“Ei, sellepärast mitte eriti.”

"Väga hea..."

Panin nüüd käe lingile, sest ilmselgelt ta vihjest aru ei saanud. Õnneks astus ta ukse eest ära. Kiirustasin trepist üles, kartsin, et varsti hakkan tilkuma, käisin kiiresti vetsus ja läksin siis meie tuppa, et end riidesse panna. Kui ma aga sinna jõudsin, oli Dougie seal, samuti alasti, ma ehmatasin. "Mida sa teed?" küsisin end kattes.