Neetud (Writnes & anniepoynter) (McFly)

15. Dougie

“Minu, minu, minu,” ta lakkus järsku üle mu koonu ja niutsatas.

"Ausalt ka?" hüüdsin isegi veidi liiga entusiastlikult.

Ta ei vastanud midagi, hõõrus end mu vastu ja tahtis mängida. "Lähme õue?" küsisin.

“Jah,” ta noogutas ja kõndis juba ukse juurde.

"Tahad proovida ust lahti teha?"

“Kuidas?” ta vaatas minu poole ja turtsatas, siis kraapis ust.

"Tõuse tagajalgadele..."

“Ma ei kraabi seda nimelt, tead, ma ei tee neid asju nimelt, no shit, et ma ei saa ust niimoodi lahti, miks ma neid teen?!”

"See tulebki harjutamisest, võta oma aeg."

“Ma ei taha enam, ma ei taha enam hunt olla!”

"Okei, rahulikult. Ma õpetan sulle, kuidas tagasi inimeseks muutuda. Esialgu võib see aega võtta, aga õige pea oskad seda juba silmagi pilgutamata teha."

Ta istus maha ja jäi mind kuulama.

"Kas sul on natuke teistmoodi olla, kui sa hunt oled?"

“Jah, väga imelik on.”

"Mis teisiti on?"

“Ma ei saa oma keha üldse nii kontrollida, nagu ma tahaks. Nagu miski teeks minu eest otsuseid.”

"Haara kontroll enda kätte. Keskendu sellele, kuidas sa jälle oma tavapärases inimkehas oled."

Ta tundus vaid hetkeks keskenduvat. “Ma ei saa!” ta niheles ja hakkas oma saba taga ajama.

Hoidsin jõuga naeru tagasi. "Annie, istu rahulikult maha, proovime uuesti."

“Ma ei saa, kurat, ma pean selle kätte saama!”

"Miks see sulle nii suurt huvi pakub?"

“Ei pakugi tegelt...” ta istus maha. “Türa küll.”

“Keskendu nüüd, tahad jäädagi hundiks või?”

"Ma ei saa ju.."

“Siis jää nii...”

"Ma ei taha... okei, ma proovin, aga palun saa aru, et see on mu esimene kord ja kõik on nii segane."

“Kallis, ma saangi aru. Ja ma ootan.”

"Aitäh..."

Ta keskendus, kuni ühel hetkel lamaskile vajus. “Kas see peabki haiget tegema?!”

"Mis asi?"

“Kohe kui ma keskendun, hakkab mu keha sügelema ja valutama. Nagu ei tahaks tagasi minna...”

"Nojah, sa oled alles noor... see läheb üle."

“Ahah... see jääb mu viimaseks korraks hundina, ma ei muuda ennast mitte kunagi,” ta raputas pead ja sulges silmad.

"Sa ei saa seda kontrollida. See on loomulik."

Ta kiunatas jälle vaikselt ja ma sain aru, et ta suutis vist muutumist alustada. Muutusin samuti ja sulgesin igaks juhuks silmad.

Selleks ajaks, kui ma juba muutunud olin, polnud Annie sellega ikkagi päris lõpule jõudnud, lootsin, et ta suudab sealt läbi tulla.

"Annie?" küsisin igaks juhuks.

“Üks hetk,” surus ta läbi hammaste.

"Kas kõik on korras?"

Järgmisel hetkel vajus ta põrandale pikali ja hakkas nutma, inimese kujul. “Ma ei tee seda enam kunagi. Mitte kunagi. Kui ma muutun valimatult hundiks, siis ma ei muuda ennast tagasi, ma lähen metsa elama. Ja ma lähen koju, ma lähen kohe koju.”