Neetud (Writnes & anniepoynter) (McFly)

9. Annie

"Põletan ära."

***

Koputasin maja uksele ja lootsin kõigest väest, et seda tuleb avama just Doug. Mõne sekundi pärast ei kuulnud ma ikka kuskilt midagi, koputasin uuesti. “Oh palun ära maga...” ohkasin endamisi. Järgmisel hetkel kuulsin seest mingeid raskeid samme lähenemas, uks avanes ja mulle vaatas vastu hoopis Harry.

"Oi... tere, Harry," naeratasin tagasihoidlikult. "Kas Dougie on kodus?"

“Jah, ikka, üleval... tule sisse?”

“Ei, ma ei taha, mul on ainult kiire asi. Palun kutsu ta alla.”

"Tule ikka sisse, ta vist magab juba..."

“Ei, palun, ärata ta üles...” vaatasin teda kurvalt.

Harry ohkas. "Hea küll. Mul läheb paar minutit."

“Ma ootan,” noogutasin ja Harry jättis ukse lahti, kuid ma istusin lihtsalt trepile maha. Mõtlesin läbi, mida ma Dougiele ütlema hakkan, natukese aja pärast kuulsingi tema unist häält oma selja tagant: "Annie?"

Keerasin end ringi ja ajasin end jalule. “Mul on väga piinlik niimoodi siia tulla, Dougie. Aga ma pean sult midagi paluma.”

"Mis juhtus?"

“Pole vahet, aga mul on raha vaja. Ma maksan sulle tagasi, ausalt, aga mul pole praegu mitte kuskile minna ilma rahata.”

"Oota mida?"

“Karl viskas mu välja, ma lähen kuskile hotelli või midagi... sa oled mu ainuke võimalus.”

"Ta viskas su välja?!"

“Jah, ütles, et ma olevat ta reetnud. Aga ma ei tahtnud seda teha, lihtsalt... ma ei tundnud ta vastu ju eriti midagi ja siis käskis ta mul minna... Igatahes ma arvan et mingi kahesajast peaks piisama, anna andeks, et ma üldse küsin.”

"Issand, Annie..." Ta kiirustas minuni. "Mul on nii kahju. Jää täna siia, ausalt..."

“Ei, ma ei taha sind tüütada, pärast läheb see samamoodi.. palun lihtsalt anna mulle midagi, ma tean, et sa ei pea, aga...” üritasin naerda, et ma nutma ei hakkaks, vaatasin üles ja pilgutasin silmi.

"Palun ära nuta..." pomises Dougie ja tõmbas mu vastu oma rinda. "Ma ei lase sul üksi kuskil hotellis ööbida, eriti veel praegu."

“Mul on nii valus... ta... ma ei teinud seda ju nimelt... see pole minu süü, miks- oh god,” sundsin end vait jääma, kuigi ma tahtsin üle kõige rääkida.

"See ei olegi sinu süü, Annie," ütles ta rahustavalt ja kõigutas meid aeglaselt. "Lähme sisse, ma teen sulle teed ja me saame rääkida."

“Ma ei taha teed, mu pea valutab. Ma tahan lihtsalt nii väga sellest eemale saada, ma ei taha enam olla, miks ta mind kodust välja viskas? Dougie, ta viskas mu tänavale...” tõmbasin meest endale veelgi lähemale, nagu tema vastas olles suudaksin rahu leida.

"Ta ei vääri sind." Ta silitas mu selga. "Kas sa soovid peavalurohtu?"

“Jah... Kas ma võin kohe ka magama minna? Palun?”

"Jah, muidugi võid. Lähme tuppa."

Noogutasin ja lasin temast lahti, võtsin natuke eemalt oma kohvri. Dougie võttis selle mu käest ära ja pani ühe oma käe mu alaseljale, ta juhtis meid sisse.

Vaatasin all ringi, õnneks polnud seal kedagi. “Kui sa üles läheksid, tuleksin ma sulle kohe su kohvri ja peavalurohuga järgi...” sõnas Dougie.

"Ei, ma magan diivanil."

“Annie. Ei.”

"Dougie, ma ei taha ebamugavusi põhjustada. Ma magan diivanil."