Neetud (Writnes & anniepoynter) (McFly)

6. Agnes

“Ma mõtlesin seda, et külm on.”

"Mis vahet seal on?" muigasin. "Ma tahaks küll ujuma minna."

“Sa külmetad,” ta kortsutas kulmu. “Saad põiepõletiku.”

"No siis joome peale ujumist teed..."

“See ei aita, Agnes. Ma ei taha, et sa endale liiga teeks. Vesi on liiga külm ja me ei uju.”

"Hei, rahu nüüd," naeratasin. "Aga mis siis saaks, kui ma kogemata vette kukun?"

“Ära muretse, ma võin sulle vetelpäästekoera eest olla.”

"Väga hea..."

“Aga palun, ära hakka mingit lollust tegema, sest sa jääd tõesti kohe haigeks.”

"See oleks seda väärt, ausalt. Aga hea küll."

“Kas sa pole ammu ujunud?”

"Ei ole..."

Tom ohkas. “Kui sa väga tahad... aga siis võtame kohe rätiku kaasa. Ja millega sa ujud? Pesus?”

"Me ujume riietega," vastasin muiates.

“Siis me võtame vahetusriided ka kaasa. Oota sa hetk siin, ma toon midagi. Või tahad kaasa tulla?”

"Ah, ma võin oodata, ma oleks lihtsalt tüliks."

“Ei oleks, aga ma tulen kohe tagasi, ausalt. Kaks minutit.”

"Kiirusta, ma hakkan aega võtma."

Tom naeris ja kiirustas tuppa, ma ohkasin endamisi. Ma olin praegu omaette mehega, kes oli mu poiss-sõbra bändikaaslane ja ühtlasi ka parim sõber, kelle pusa ma praegu kandsin ja kes oli mulle öelnud, et ma olen kõige ilusam tüdruk, keda ta näinud on. Nagu sellest poleks veel piisanud, mulle hakkas tasapisi tunduma, et olen Tomist veidi sisse võetud.

Kuskilt eemalt kostus itsitamist ja mu vaatevälja ilmus üks paar, nad läksid käsi hoides tagasi tuppa sisse. Paratamatult mõtlesin sellele, et ka Tom võiks mu kätt hoida. See oli aga naeruväärne - mul oli ju Danny...

“Olemas!” ilmus Tom järsku tagasi.

"Hei," naeratasin. "See käis kähku."

“Ma olen kiire poiss,” ta naeris.

Vältisin Tomi pilku, ta suutis mind nii kergesti naerma ajada, et mul hakkas juba piinlik. “Läheme?” küsis ta naeratades.

"Muidugi," noogutasin.

Kõndisime trepist alla ja siis avas Tom mulle värava. Danny polnud minuga kunagi nii härrasmehelik, meie suhe oli enamasti mängulisus ja seks. Tänasin Tomi ning me hakkasime keset autoteed edasi kõndima.

“Kas seal on riietuskabiinid?” küsisin, mõeldes sellele, kuidas ma riideid vahetama peaks.

"Ei ole... aga ma ei piilu," muigas Tom. "Ma luban."

“Ja-jah,” muigasin. “Kas seal.. põõsaid on või midagi?”

"On küll, jah."

“Tore,” noogutasin.

"Kohe olemegi kohal, näe, sealt puude vahelt juba paistab..."

“Teeme võidu,” sõnasin ja hakkasin järsku jooksma.

"Oota nüüd!" hüüdis Tom ja kiirustas mulle järele. "See on praegu haigelt ebaaus..."

“Ainult sellepärast, et sa kaotad!” hõikasin ja jooksin, juba varsti tuli mulle vastu liiv.