Neetud (Writnes & anniepoynter) (McFly)

1. Annie

Tundus, nagu mu unistus oleks täide läinud, nädal peale Inglismaale kolimist leidsin ma end oma elu esimeselt McFly kontserdilt, kuhu pidin kahjuks üksi minema, sest Karl polnud huvitatud ja mul polnud seal veel ühtegi tuttavat. Vähemalt oli Karl jõukas ning suutis mulle võimaldada hea koha täpselt lava juures.

Ainus miinus asja juures oli fakt, et minu kõrval oli kaks teismelist tüdrukut, kes pidevalt huilgasid ja mind nügisid. Polnud ime, et bänd üldse siin mingit kohtumisvõimalust ei andnud, mina poleks ka tahtnud selliste plikadega tegeleda.

Varsti hakkas käima üks mu lemmiklaul “Do Watcha”, mida laulis ka ausalt öeldes mu lemmikliige. Kaks tüdrukut minu kõrval küsisid teineteiselt, mis lauluga tegu, mina aga laulsin valjult kaasa ega suutnud oma silmi Dougielt pöörata.

Siis tuli väike vahemäng ja ta liikus mikrofoni juures ära. Mu süda hakkas kiiremini pekslema, kui ta edasi kõndis ning fännidele lehvitas. Sirutasin nagu teisedki fännid oma käe välja ja üritasin kõigest väest talle silma jääda, kui ta mind vaid korraks puudutaks... Dougie libistas nüüd silmadega üle rahvahulga ja mul jäi hing kinni, kui meie pilgud hetkeks kohtusid.

Siis aga liikus ta kohe edasi, kuid ma ei olnud kurb, ta oli mind ühekski hetkeks näinud! Järgmisel hetkel oli ta pilk taas ainiti minul ja seda kohe väga mitmeks sekundiks. Naeratasin talle, ma olin nii õnnelik, kuigi teadsin, et võisin ka lihtsalt valesti näha. Mees pilgutas üllatunult silmi, aga järgmisel hetkel oli see läbi, ta kõndis tagasi mikrofoni juurde.

Kuigi ma nautisin kontserti täielikult, ei suutnud ma ülejäänu vältel mõelda muust kui sellest hetkelisest silmsidemest. Neiud mu kõrval arvasid muidugi, et ta oli hoopis neid silma vaadanud, aga ma teadsin, et see olin mina.

Kontsert lõppes alles hilisõhtul ning ma suundusin mööda pimedat tänavat kodu poole. Alguses oli seal veel inimesi, kuid peagi kõndisin ma seal ainsa hingelisena, võtsin välja oma telefoni, saatsin Karlile sõnumi, öeldes, et ma olen juba teel. Ta ei vastanud kohe midagi ja ma panin oma telefoni taskusse, järsku pöördusin, et oma selja taha vaadata, millegipärast oli mul kõhe. Minu taga polnud aga kedagi, seega jätkasin kõndimist, kuigi veidi kiiremini. Olin neid kingi jalga pannes vale valiku teinud, sest need hõõrusid nüüd mu kandasid, aga ma ei tahtnud ka asfaldil paljajalu tatsata.

Mul oli endiselt tunne, et mind jälgitakse, kuid taha vaadates ei näinud ma jälle kedagi. Seisatasin ja keerasin pilgu enda ette, ohkasin. Ma kujutasin seda ette. Mis seal ikka olla sai?

Kõndisin veel kümmekond meetrit edasi, aga tunne, et mind jälgitakse, jäi alles. Pöörasin end veel viimast korda, nüüd ei seisnud ma tänaval üksi. Minust paarkümmend meetrit eemal varjus seisis kellegi kuju, see tundus mees olevat. Nüüd kiirendasin ma küll valule vaatamata sammu.

“Oota!” hõikas ta. See tuttav hääl...

Seisatasin ja pöörasin end ümber. Kuju peaaegu sörkis mulle lähemale, ning isegi kehva tänavavalgustuse all tundsin ma ta ära, see oli Dougie. Pilgutasin mehe poole silmi, mida tema minust tahtis?

“Ma nägin sind täna... rahva hulgas.”

Vaatasin teda. "Jah?"

“Jah... Mis su nimi on?” küsis ta, käed taskus.

"Ee... Annie," vastasin talle otsa vaadates. Kas see tõesti juhtus praegu?

“Minu nimi on Dougie. Kas ma võin su koju saata? Ilusatel neidudel on ohtlik üksi pimedatel tänavatel liikuda.”

Kergitasin kulmu. "Kust ma tean, et sina mulle ohtlik pole?"

“Ma kinnitan seda. Vaata, kui väike ma olen,” ta muigas.