Hr. Naabripoiss

12-Õunapuu all

Autori märge: teen selle seekord siia algusesse, sest ma ei taha sellega lõppu rikkuda. Igatahes, see on viimane osa sellest loost/raamatust. Andke teada, kui epiloogi soovite. Ütlen kohe ära, et ma ei tea veel kas sellele raamatule tuleb järg ka. Armastan teid väga-väga <3

PS: ma tean etraamatu algus on segane ja vahepeal cringe ja värki, ma üritan natuke parandusi teha :))

---

Demily POV

"Kuhu nüüd," küsin Zyntherilt, kui oleme sukeldumiskaatrilt maha tulnud ning sõidu korraldajat tänanud, "ma arvasin, et sa tahtsid sööma minna."

"Tahtsingi," vastab poiss ning vaatas mulle oma sügavroheliste silmadega otsa, "aga ma mõtlesin ümber."

"Ah nii," sõnan ning me hakkame piki promenaadi kodu poole minema.

Ma vaatan päikeseprillidega suurt kollast kera, mis merepiirile üha lähemale jõuab. Zynther minu kõrval toksib väikest kivikest nagu jalgpalli enda ees. Ta hakkab mingisugust mulle tundmatut viisi vilistama ning tõstab pilgu kivilt. Poiss võtab minu õlgade ümbert kinni ning me kõnnime üksteise kaisus edasi.

"Kas sa lähed koju," küsin ma.

"Plaanis küll ei ole," sõnab Zynther.

"Mis sul siis plaanis on?"

"Tahtsin sinult küsida," alustab ta, "et kas sa mäletad, kus me ei rohkem ega vähem kui 5 aastat tagasi esimest korda kohtusime?"

"Miks ma ei peaks mäletama," turtsatan ma selle naeruväärse küsimuse peale, "minu aias õunapuu all, kui Jenny puu otsa kinni jäi."

"Võiks äkki sinna minna?"

Noogutan ning me lähme minu koduväravast sisse, kuhu meile Dingo vastu jookseb.

Laotame maja taha õunapuu alla teki ning istume sinna.

"Miks mu maja selline idu peab olema?" tõstatan küsimuse.

"Idu? Sinu maja?" on Zynther segaduses.

"Jah!" ütlen ma käega majale osutades, "see on täpselt päikesel ees."

"Ja on see sinu jaoks probleem?"

"Võib-olla," vastan ma ja vaatan poisile otsa, "no ma ei tea."

"Minu jaoks see näiteks ei ole probleem," sõnab ta ja paneb käe minu ümber. "Mina saan ikka siin sinuga olla."

Dingo niutsatab.

"Jah, sinuga ka, koer," ütlen ma Dingole ja teen talle pai.

"Huvitav, miks meil ei ole võimalus näha ilusaid asju, siis kui nad hetke täiuslikult sobiksid?" mõtlen ma.

"Nagu näiteks?" ütleb Zynther.

"Näiteks, kasvõi praegu," sõnan ning osutan jälle majale, "või sa ei arva nii?"

"MIna arvan," vastab poiss, "et pigem käiks sinu mõtte kohta olukord, kus on sääseparv, mis sind ründab ja sa ei näe seda ilusat asja nimega sääsetõrje."

Muhelen endamisi.

Taevas tõmbub üha roosakamaks, mis annab märku päikese uppumisest merre. Ma sulen oma silmad ja toetan oma pea vastu poisi õlga.

"Sa oled nii armas, Demily," ütleb ta, "kas ma olen sulle seda öelnud?"

"Mina küll ei mäleta," naeratan ma.

"Mina ka mitte," sõnab Zynther, "aga nüüd ma mäletan seda."

"Parem oleks," lausun ma.

"Tead, Demily," alustab ta, "need viimased aastad, mis olen saanud mõelda sinust, kui minu tüdrukust, on olnud minu jaoks niivõrd õnnelikud, isegi siis kui sa ülikoolis olid.