Hr. Naabripoiss

3- Uued naabrid ja Jenny õunapuu otsas

"Ei, seda ei juhtu."
"Isa, palun! Ta on nii kõhn, ta ei jää niimoodi ellu!"
"Ma ütlesin juba, et see koer siia majja ei jää."
"Will, palun kontrolli, kuidas sa oma tütrega suhtled."
"Aga see plika ei saa muudmoodi aru ju!"
"Jälle sa tõstad häält, isegi minu peale!"
Oeh, appi. Las ma viin teid kurssi, kuidas selline sõnelus alguse sai.
Jäin koos koeraga tookord rõdule magama ning ärkasin isa ja ema 'Kallike, me jõudsime koju' hüüde peale.
Ringutasin, tegin veel magavale koerale pai ja suundusin alumisele korrusele.
"Hei," ütlesin ikka veel veidike uniselt.
"Mis sul juhtus?" küsis ema pärast seda kui ma haigutanud olin.
"Tegin väikse uinaku, sest-" katkestasin end. "Teate, ma kõndisin tänaval ja mulle tuli vastu üks koer."
Jälgisin vanemate ilmet, mis oli lahke ja kuulav.
"Ja ma ei tea miks, aga ta järgnes mulle koju, ja siis ma andsin talle juua."
"Ja kus praegu on? Ajasid tänavale tagasi, eks?"
"Ta magab minu rõdul."
"Mis?" Isa tõstis häält, mis tähendas vaid üht - ta on minu peale pahane.
"Demily, kas ise üldse ei mõtle, kui palju ühel hulkuval koeral võib olla haiguseid, kirpe, puuke ja muid putukaid?" Nüüd tuli mul alles meelde - isa ei ole koerainimene.
"Kas ta võib siia jääda-" ei saanud ma oma küsimust lõpetada.
"Ei, ei tule kõne allagi," pööras isa mulle selja, et võtta oma tööasjad ja suunduda elutuppa.
"Vähemalt nii kauaks, kuni ta-" ja jälle ei lasknud isa mul lõpetada.
"Ei seda ei juhtu."
"Isa, palun! Ta on nii kõhn ta ei jää niimoodi ellu!"
"Ma juba ütlesin, et see koer siia majja ei jää."
"Will, palun kontrolli, kuidas sa oma tütrega suhtled," ütleb vaikides pealt kuulanud ema.
"Aga see plika ei saa muudmoodi aru ju!"
"Jälle sa tõstad häält, isegi minu peale!"
Mul hakkan sellest karjumisest ja vaidlemisest kõrini saama, kuid mina ei lase seda koera ära anda. Mu silmadesse suruvad end pisarad ja ma lähen oma tuppa. Nutma ma ei hakka, lähen koera juurde, kes on vahepeal üles ärganud.
"Tead, mu isa pole koerainimene," räägin ma talle, samal ajal ta pead paitades, "ja ta ei taha sind siia majja."
Koer vaatab mulle otsa.
"Ma ei lase sind ära võtta, ära muretse," teen koerale kõrvade vahele musi. "Tule, ma näitan sind neile."
Tõusen püsti ja hakkan rõduuksi lahti lükkama, kui äkki tuleb mul midagi meelde.
"On sul nimi?" küsin ma koeralt.
Viimane vaatab mulle otsa ja kallutab armsalt oma pead.
"Siis on su nimi..." Jään mõttesse, kui mul tuleb hea idee. "Su nimi on Dingo." Ma ei tea, miks aga mulle meeldib see nimi.

Lähen koos Dingoga alumisele korrusele, kus ema parasjagu isale probleemide lahendamise viisi suhtes etteheiteid teeb.
"Näe, siin ta on," ütlen ma ja mu vanemad pöörduvad minu poole. "Ta nimi on Dingo."
"Dalmaatslane?" küsib isa kulmu kergitades.
"Oi, kui armas väike täpiline," ütleb ema samal kutsika ette maha kükitades. "Tema võime küll jätta."
"Oot-oot," lausub isa. "Minu arust ei jäänud need asjad nii."
"Ole nüüd, Will. Sa vaata vaid! Me saaksime omale majavalvuri ja puha! Kasvõi natukeseks, kuni ta veidi kasvab."
Vaatan isale otsa, kes rahulolematult toas edasi-tagasi tammub.
"Aga selle elukaga kaasnevad igasugused kohustused nagu näiteks jalutamine, söögi ja joogi panemine, harjamine, puugi- ja ussisüstid-"
"Mina olen ju päeval kodus, mäletad?" Sõnan mina, mille peale isa pigu tõstab ja tammumise lõpetab. "Mina saan ju tema eest hoolitseda."
"Minul pole selle kutsa vastu mitte midagi," ütleb ema. "Mina võin temaga hommikujooksul käia, saan mina trenni teha ja saab tema oma asjad ära ajada."
"Nii et ta võib jääda?" küsin ma kordamööda emale ja isale otsa vaadates.
"Noh," vaatab ema üle õla isale otsa.
"Hea küll, kuid ainult natukeseks," ütleb viimane.

Ma tahaks rõõmust lakke hüpata.
---
Ding-dong.

Lähen välisust avama.

"Tere," ütleb uksel seisev noor blond naine, kelle selja taga on umbes temavanune tumedapäine mees, kelle jalgade ees on helepruunide juustega väike tüdruk. "Sina oled vist Demily?"
"Jah, olen," vastan ma. "Mis teid siia toob?"
"Oh, meie oleme teie uued naabrid," lausub naine ja sirutab käe välja. "Mina olen Marie Dawn, siin on minu mees Rob Dawn ja see on meie tütar Jenny." Ta surub oma nime öeldes minu kätt.
"Meeldiv tutvuda, proua Dawn."
"Kutsu, mind Marieks, me oleme ikkagi naabrid ju." Ta naeratab. "Meil on umbes sinuvanune poeg ka, aga ta ei ole väga seltskonna inimene ning ta jäi koju."
Ma noogutan.
"Tulge sisse," viipan ma käega ja juhatan perekonna elutuppa diivanile. "Kohvi või teed?"
Marie ja Rob vaatavad üksteisele otsa ja Rob lausub noogutades: "Me võtaks teed, jah."
Panen teekannu vett ja panen selle soojenema.
"Ema, isa, meil on külalisi," hüüan ma ülemisele korrusele.
"Oi, tere," jõuab ema esimesena elutuppa. Tema järel tuleb ja isa. Suured hakkavad jutustama ja mina viipan silmadega Jennyle. Ta tõuseb ja tuleb minu juurde.
Ma viin ta maja tagaaeda, kus Dingo parasjagu oma õhtueinet lõpetab.
"Ta on nii almas," ütleb Jenny, kes kohe kutsat paitama asub. "Hehehe, ära tee, kõdi on. Kas ma võin - hihihi - temaga - hahaha - mängida?"
"Las ta natuke puhkab, ma võin sulle midagi lahedat näidata," sõnan ma ja võtan suuna suure õunapuu poole.
"Ohsa, ma almastan puude otsas lonida," hüüatab ta ning ronib kiirelt nagu orav puu kõrgeima oksa peale. "Siit on nii äge vaade."
"Vaata, et sa ei kuku," vastan ma talle ja naeran omaette. "Ma tulen ka."
Ronin rahulikult Jenny poole.
Kolm oksa veel.
Panen oma jala suurema oksa peale ning lükkan teisega ennast eelmisest oksast lahti.
Oks ragiseb.
Ning täpselt siis, kui hakkan ennast järgmise oksa peale tõukama, käib raksaki, ja oks murdub. Õnneks sain ennast järgmise oksa peale. Murdunud oks kukub hetke ning maandub kerge põntsuga puu all maas.
"Kas kõik on kollas?" küsib Jenny.
"Ja-jah, mul on kõik hästi, lihtsalt üks oks murdus ära," sõnan ma talle. "Tead, ma arvan, et ma ei tule kõrgemale, ma olen liiga raske juba nende okste jaoks."
Hakkasin allapoole minema. Kuna seal, kus enne oli olnud suur oks, oli nüüd tühi auk, siis pidin tublisti oma jalga sirutama, et altpoolt järgmine toetav oks leida. Ku lõpuks õnnelikult maa peale jõudsin, hakkas Jenny alla tulema, kuid tema jalad polnud piisavalt pikad, et tühimikust üle saada.

"Demily, ma olen siin kinni."

---
Woop-woop, kolmas osa!
Ma väga loodan, et meeldis. Ärge unustage VOTEda ja kindlasti kommenteerige, kuidas raamat meeldib. Ütlen ette, et järgmises osas tuleb ka Hr. Naabripoiss mängu!
Seniks aga ilusat augusti jätku!
-roxy❤️