Hr. Naabripoiss

5- Ma laulsin tema ees ja teade korvikesega

Noogutasin.
"Mina olen-"
"Demily, ma tean," katkestas ta mind.
Noogutasin jälle ja vaatasin rulooga kaetud aknasse.
Istusime natuke aega lihtsalt vaikuses, siis hakkas Zynther vaikselt ümisema ühe tuntud muusikapala instrumentaalse osa meloodiat, tundsin selle ära ja hakkasin jalaga vaikselt rütmi kaasa lööma, kuni lõpuks sai armastus selle loo vastu võitu ja ma hakkasin laulma.
Ma laulsin kuni refrääni lõpuni ning ei pannudki tähele, et Zynther oli vahepeal ümisemise lõpetanud ja vaatas ainiti minu poole.
"Vabandust, ma tean, et see oli kohutav, mis ma just tegin," kukkusin ma vabandama, "ma hakkan nüüd minema."
Tõusin voodilt, vaatasin talle veel viimast korda otsa, naeratasin ning suundusin ukse poole, selle avades ning siis enda järelt kinni pannes.

Issand jumal, milline kohutav algus. Esiteks suudad sa oma väikese uue naabri õunapuu otsa kinni jätta ning nüüd esined oma kohutavate laulmisoskustega veel uuemale naabripoisile.

Ma toetasin oma selja vastu tema ust, sulgesin silmad ja tõmbasin sõrmedega läbi juuste.
Pidasin parajasti aru, kas minna koju ja mitte kunagi enam Zyntheri pilgu alla sattuda või astuda tagasi tuppa ja üritada oma kohutavat tegu selgitada, kui äkki läks toa uks lahti ja välja astus tema -tumedasse riietatud pikk, ma tunnistan, nägus poiss.
Zynther.

Tõusin kiiresti püsti ning järgmisel hetkel vaatasin talle otse silma.
Vaatasime üksteist hetke, siis langetasin pilgu ja taganesin sammu.
"Vabandust, ma nüüd lähen." Pöörasin talle selja, kuid tema madal hääl peatas mu.
"Miks sa ära lähed?"
"Sest..." Pööran end aeglaselt ringi. "Mulle tundus, et ma tegin end sinu ees lolliks ja me just kohtusime ja... Ma ei tea."
"Nii et sa ise ka ei tea, miks sa asju teed?" esitab ta küsimuse, mille peale ma õlgu kehitan.
"Ma ei tea, mida sina mõtled," jätkab ta, "aga minu arust on su lauluhääl ilus kui mitte öelda, et imeline."
Selle peale ei oska ma midagi öelda.
Okei, ütle midagi normaalset ja mine ära.
"M-ma pean nüüd minema..." lausun ma kohmetult, "nina puuderdama."

Eino, see oli küll parim vabandus 2016.

---
"Ta näitas sulle oma tuba?" küsis Jenny veidi üllatunult.
"Jah... Mis selles on?" pärin mina.
"Ei, lihtsalt," lausub ta, "ta ei ole kunagi kedagi oma tuppa lasknud." Ta langetab pilgu.
"Isegi mitte sind?" küsin ma, mille peale Jenny pead raputab, "aga vanemaid?"
"Ei, isegi neid mitte."
"Aga miks?"
"Sellel oli mingi laske nimi, aga tal on põhimõtteliselt inimeste voobia."
"Tal on inimeste vastu foobia?"
"Jah, ja mingil kummalisel moel lasi ta sind oma tuppa."
Kehitan õlgu.
"Ta ei käi üldse väljas, ta veedabki kogu aja oma toas," räägib Jenny.
"Aga kool? Ja kuidas sööb? Ning pesemine? Selleks on ju ikka vaja toast väljas käia," küsin ma segaduses.
"Emme jätab talle toidu ukse taha, siis ta sööb ja jätab nõud ukse juurde ja siis me peseme need äla," seletab Jenny, "ta on muidu koduõppel ja pesemas käib ta oma vannitoas."
"Oma vannitoas?"
"Jah, tema toast läheb mingi uks tema vannituppa."
"Ah nii," vastan ma ja võtan Dingo sülle, "tead, ma arvan, et ma lähen puhkan natuke oma toas."
Jenny noogutab ja ma suundun koos kutsikaga enda tuppa.

Oma tuppa jõudes viskusin siruli oma voodi peale. Sulgesin silmad ja mõtlesin, et üks uinak kuluks mulle küll ära.
---
Mind äratas vaikne toksmine vastu mu akent, Dingo vaatas heliallikat kaldus peaga.

Avasin akna ja avastasin heliallika

Ookeani poolt puhuv tuul pani pisikese korvikese vastu mu akent toksima. Kui lähemalt uurisin, avastasin korvi põhjast paberilipaka, millel seisis:

"Tahan Sinuga kohtuda. On vaja rääkida.

-Z."

Mul läks hetk aega, et saada aru, et kirja oli saatnud Zynther. Aga kuidas?

Märkasin siis, et korvike oli nööriga mu akna külge kinnitatud, ning see nöör oli omakorda ühendatud Zyntheri aknaga. Kuid kuidas see sinna sai? Imelik, selleks pidi ju Zynther vahepeal väljas käima... Aga ta ju ei käi väljas...?

Tegin korda oma sassi läinud hobusesaba ja suundusin naabrite ukse taha. Lasin uksekella ning sekundi jooksul oli Jenny juba ukse taga ja tervitas mind oma poolhambutu naeratusega.

"Hei, Jenny," ütlesin ma talle vastu naeratades, "mul oleks vaja Zyntheriga rääkida."

Märkasin Jenny näol väikest pettumust, kuid ta tuli ukse eest ära ning lasi mu sisse. Suundusin teisele korrusele, koridori lõppu. Ukse ette, millel oli stopp-märk. Koputasin vaikselt.

"Kurat, ema ma ei taha lõunat, mitu korda ma pean sulle seda ütlema," kuulsin ma teiselt poolt ust poisi ärritunud häält.

Wow, ta polegi siis nii vaikne kui paistab.

"Zynther," ütlesin ma peaga vastu ust toetades, "see olen mina. Sa tahtsid mind näha."

Kostusid sammud, võtme lukuauku lükkamist, ukse lukust lahti võtmist ning siis avati uks. Mulle vaatas vastu tumedasse riietatud poiss, kellel oli lisaks veel sellele riietusele, mida mina mäletasin, must beanie-müts peas.

Ta langetas pilgu kohe, kui mulle silma vaatas ning pomises siis: "Sorri, ma ei teadnud, et sina siin oled."

"Pole hullu," vastasin ma ning sisenesin tema viipe peale tuppa. "Sa tahtsid minuga rääkida?"

"Jah," lausus Zynther. "Ma mängin kitarri, ja kuna sina laulad väga kenasti, siis mul tuli mõte, et äkki..."

"Et äkki mis?"

"Ah, ei midagi."

"Ei, mis sa tahtsid?"

"Vahet pole, ma mõtlesin ümber."

"Lihtsalt rä-"

"Palun lihtsalt mine nüüd, mulle ei meeldi see mõte ikkagi. Tsau."

"Okeiii....tsau.."

---
Suur suur tänu teile, kes te seda raamatut viitsite lugeda! Ma olen saanud nii palju positiivset tagasidet ning mind teeb see lihtsalt niivõrd rõõmsaks, et te ei kujuta ettegi!!
Kui teile ka see mitte kõige paremini õnnestunud osa meeldis siis tehke see täheke kollaseks või valgeks või mis iganes värvi see läheb kui sa selle peale vajutad, ning kommenteerige oma arvamust. Selle raamatu jagamine ei ole ka keelatud😊

Mõnusat nädalavahetust!
-roxy❤️