Hr. Naabripoiss

6- Embus ukse ees ning jalutuskäik paljajalu

SOTD (song of the day) -> Coldplay - Up&Up

---

"Miks mitte," vastan ma tema küsimusele hetkegi viivitamata.

"Tore," ütleb Zynther ning vaatab mulle otsa, "sa võid nüüd minna."

"Okei," sõnan ma ning hakkan ust avama, kui äkki tunnen ühte sooja kätt oma õlal. Ma pööran end ringi olen paari sentimeetri kaugusel Zyntherist, kes mu käest kinni hoiab.

"Kas ma saaksin sind homme õhtul näha?" kostub küsimus.

"Ikka," lausun mina ning seda kuuldes, lõdveneb haare mu käe ümber ning lõpuks Zynther sellest lahti. Ta pöörab end ümber ning eemaldub minust, suundub uuesti laua taha ning avab oma arvuti.

Ma pööran end uuesti ukse poole, avan selle ja lahkun poisi toast.

Trepi peal kohtun ma tema ema Mariega.

"Demily," tervitab ta mind, "kas ma tohiksin sinuga paar sõna juttu ajada?"

"Jah, ikka," vastan ma ning me suundume elutuppa.

"Vaata, kullake," alustab Marie, "Zynther ei ole ei mind, oma isa ega õde oma tuppa kunagi lasknud," räägib ta, "ma pole teda 3 aastat näinud. Viimati nägin teda siis, kui olid tema vanaema matused, kes oli üks üksikutest inimestest, kellega Zynther näost näkku suhtles."

"Oi, mul on väga kahju teie vanaema pärast," avaldan ma viisakalt kaastunnet.

"Aitäh, Demily," lausub perenaine, "Zynther on väiksest saadik väga kinnine olnud, lasteaias ta hoidis omapead, koolis suutis ta käia vaid esimesed 2 klassi, kui ta juba koduõppele tuli," jutustas Marie, "ta sai õpetajaks ühe väga meeldiva naise, keda samuti Zynther oma tuppa lubas, no siis lubas ta veel meid ka, kuid pärast vanaema surma, kui ta oli 16-aastane, lukustus ta täielikult oma tuppa ning nende kolme aasta jooksul oled sina esimene inimene, keda ta oma tuppa lubab."

"Aga..." olen ma veidi segaduses, "miks?"

"Tead," sõnab Marie, "sa oled Zyntheri jaoks millegi poolest eriline, kas siis välimuse või iseloomu või mingi pisidetaili pärast, mida ainult tema suudab sinus tuvastada."

"Huvitav..." ütlen ma.

"Miks ma sinuga tegelikult siin räägin Zyntherist ja tema probleemist on see, et ma tahan, et sa ei kuritarvitaks Zyntheri valikut sind enda sõbraks võtta," seletab naine, "ma tahan, et sa nii palju, kui võimalik, saaksid ta uuesti enda toast välja käima. Et ta kasvõi natukene käiks õues."

"Selge," noogutan ma.

"Said sa aru, mida ma silmas pean?" küsib Marie, mille peale ma noogutan. "Siis on hästi."

Ta tõuseb diivanilt ning seda teen ka mina. Ta saadab mu välisukseni ning ma lähen koju.

---

Olin parajasti tegelemas oma ülikooli esseega, mida ülikool minu taseme teadasaamiseks tahtis, kui äkki kuulsin ma sedasama vaikset kopsimist vastu mu akent. Suundusin seda avama ning mu ees oli see sama väike korvike, mille põhjas lebas kokkuvolditud paberitükk.

"Kas sa praegu ei saaks minu juurde tulla?

-Z."

Tõstsin pilgu ning vaatasin Zyntheri aknasse, millele ettetõmmatud ruloo pilude vahelt ma tema tumedaid silmi märkasin. Raputasin õrnalt pead, mille peale rulookardin täielikult suleti. Nii, et sinna ei jäänud ühtegi pilu.

Suundusin tagasi oma essee juurde ning häälestasin end uuesti ülikoolilainele.

Nii hea, et ma juba eelmisel aastal ülikooli sisseastumiskatsed ära tegin, nüüd on vaid vaja see essee ära kirjutada, ära saata ning siis on see mure kaelast ära.