Hr. Naabripoiss

2- Vanapaar kolib välja ja meie leiame koera

"Olemegi kohal." Isa lause äratab mu unest. Haigutan ja ringutan ning vaatan aknast välja.
Väljas paistis päike ning lennuk oli maandumas. Los Angelese kõrgete hoonete aknad helkisid päikse käes ja inimesed sibasid tänavatel. See koht erines Austraaliast niivõrd palju, vähemalt sellest kohast, kust mina pärit olin.
"See on nii... suur," sõnan ma ja jälgin meie alt mööda liuglevaid pilvelõhkujaid, "ma ei usu, et ma sellega harjunud olen."
"Oh, ära sellepärast muretse," ütleb isa, "ega me LA's elama ei hakka. Me oleme selle lähedal äärelinnas, ilusas mereäärses rajoonis."
Mul tulid jälle pisarad silma mõeldes tagasi sellele, mis mul Austraaliasse maha jäid. Kõik mu sõbrad, klass, tenniseväljakud, sisemaa safarid kämgurude ja koaaladega - see kõik oli nüüd vaid mälestus, üks suur mälestus, millest ma väga kaua eemal pean olema.

Tunnen lennuki rataste ja maapinna kokkupuudet ning hakkan selle puhul plaksutama. See tähendab, väga kõvasti plaksutama. Te ilmselt küsite, miks? Sest kui te piisavalt palju maailmaasjadega kursis olete, teate te mõningatest suurtest lennuõnnetustest. Ja minul on niimoodi, et ükskõik millal ma lennukiga ükskõik kuhu lendan, tuleb mul maandudes plaksutada, sest sa tead, et sind ja kogu seda ülejäänud lennuseltskonda on õnnistatud ning sinuga ei juhtunud midagi halba. Selliseid asju elus tuleb märgata. Ning kui mina plaksutama hakkan, ühineb minuga veel minu pere, siis veel mõned inimesed meie ümbert ning lõpuks plaksutab minu meelest terve lennuk.
Ma naeratan.

Ootan pagasilindi ääres ja loendan, mitu musta kohvrit järjest tuleb. Praegune rekord on 7. Kui ma lõpuks meie punase veini karva kohvri silmadega tuvastan, lõpetan ma mustade kohvrite lugemise ja tõstan veinipunase kohvri lindilt maha. Tulemas peaks olema veel kaks kohvrit. See, mille ma just enda kõrvale tõstsin on ema oma. Kaugemalt lindi pealt lähenes tumesinine kohver, mille ma samuti enda kõrvale tõstsin - saabunud oli isa kohver.
Nonii, mu õunaroheline iludus, kus sa oled?
Sealt ta tuligi, kuid minuni ta ei jõudnud. Üks käsi võttis selle lindilt maha tükk maad enne mind. Kuid see oli minu kohver.
Kuna ema ja isa ei seisnud väga kaugel pagasilindist, viisin ma nende kohvrid käru peale ja ise tormasin oma kohvrile järele.

"Vabandust," koputasin ma ühe pika mehe õlale, mille peale ta vist kergelt ehmatas, kuid ta pööras ümber.
"Tere, mis teie soovite?" küsis ta lahkelt.
"Vabandage, aga teil on minu kohver," ütlen ma alla kohvri poole osutades.
"Aga minul on ka selline kohver," lausub mees ja kehitab õlgu.
"Ma panin enda omale igaks juhuks selle vikerkaare-triibulise lindi käepideme külge," sõnan ma ja näitan mehele linti käepidemel.
"Oih, ma väga vabandan selle arusaamatuse pärast," vabandab mees ja ulatab mulle kohvri, "ma lähen vaatan, kas ma saan oma kohvri ka kätte. Ilusat päeva!"
Mees läheb tagasi pagasilindi juurde ja mina suundun õnnelikult oma kohvriga ema ja isa juurde tagasi.

Kui isa on oma tundub-et-kestab-igaviku rendiautoasjad korda saanud, ootab meid ees autosõit Los Angelese äärelinna.  Autouksest väljaastudes jääb mul vaatest suu lahti - maja eest avaneb suurepärane vaade LA promenaadile ning Vaikse ookeani lõputu sinisus (kas see on sõna?) on hingematvalt ilus. Kuigi päike on loojunud, on väljas valge ja lämmatavalt soe. Hingan sisse ookeanist soolatud ja niiskusest pakatavat, kuid sooja õhtuhõngu. See erineb nii väga Austraalia troopilisest ja lillehõngust ülelõhnastatud õhust.
Vaatan selle aja jooksul esimest korda meie maja. See on valge, punase katusega ilus majake, millel on kaks laiemat korrust ja kahest esimesest poole väiksem kolmas korrus, mis oleks nagu torn majale.
Heitsin ka kõrvalmajadele pilgu, samasugused lainevahuvalged majad, kuid vasakpoolsel pole kolmandat korrust.
Võtan pagasnikust oma kohvri ning suundun oma uude 'koju'.
Sisustus on hingematvalt ilus. Kõik on valge, kuid see ei tekita sellist imelikku haigla tunnet. See on selline veidike kreemjas valge, kodune valge, lamba valge. Elutoast läheb liuguks terrassile, kust omakorda saab majatagusesse hoovi. Seal on bassein, palmid ja palju lilli.
Maja esimesel korrusel läheb köögiga ühendatud elutoast koridor, mille lõpus on uks sauna ja duširuumi. Saunast läheb ka uks välja ja sealt omakorda kiviplaatidega kaetud tee basseini.
Teisel korrusel on vannituba, kabineti-taoline tuba ning ema ja isa magamistuba.

"Kus minu tuba on?" hüüan ma nõutult keset teise korruse koridori seistes alumisele korrusele.
"Vaata, vasakult läheb üks väik trepp üles, seal ongi sinu tuba," juhendab mind alumiselt korruselt isa.
Veeretan oma rohelise kohvri trepini ja tõstan seda astmeid pidi üles.
Lõpuks jõuan ma kolmandale korrusele, mis on kõik üks tuba. Trepp on toa tagumises seinas.
Paremal pool on valgete linadega voodi. Trepi vastasseinas on suur aken vaatega majaesisele ning ka Los Angelese promenaadile. Kuid kõige parem osa on see, et mul on rõdu! Sellel suurel aknal on liuguksed ja imeilus rõdu. Mul on ka oma dušširuum.

Sel ööl magasin ma väga hästi. Ma ausõna pole nii hästi väga ammu maganud. Ma ärkasin tegelikult mingi suure auto kolistamise peale tänaval. Unisena tänan ma selle hea unega öö eest Jumalat ja liigun silmi hõõrudes akna juurde.
Bill Williams & Co. Kolimisteenused loen ma silmi pingutades rekka külje pealt välja. Meie parempoolsed naabrid kolisid kas sisse või välja.

See on küll maailma targeim inimene, kes otsustab hommikul kell pool kümme kolima hakata.

"Hommik," hüüan ma teiselt korruselt alla tulles.
"Tere hommikust, kullake," tuleb mulle vastu ema.
"Kus isa on?"
"Ta pidi juba vara sinna uude kohta tööle minema."
Ema läheb trepist üles ja mina suundun kööki, kuid ma jätkan vestlust.
"Kas sa tead meie naabreid, parempoolsest majast?" küsin ma.
"Sa mõtled seda vanapaari? Härra ja proua Milfeth?"
"Kust mina peaksin teadma, mis nende nimed on? Kas nad kolivad sisse või välja või mida see kolimisauto nende maja ees teeb?"
"Aa, jah. Nad kolivad välja."
"Huvitav, miks?" Ma lülitan sisse kohvimasina ja käsin sellel omale latte teha.
"Ma kuulsin, et nad on juba vanad ja ei jaksa selle maja eest hoolt kanda, kuid see maja on juba kellegi poolt kinni pandud. Me saame uued naabrid omale."
Nagu praegused ei oleks piisavalt uued.
Võtan külmikust vajalikud asjad ning meisterdan omale võileiva.
"Demily," ütleb vahepeal alla tulnud ema.
"Mhm," mõmisen läbi võileiba täis suu.
"Ma annan sulle raha ja nimekirja, mul oleks vaja, et sa poes käiksid," sõnab rahakotis sobrav emps.
"Okei," vastan ma ja võtan ema käest raha ja nimekirja, mida ma silmadega läbi hakkan lugema, "kuhu sa lähed?"
"Mul on töövestlus täna. Sa saad üksi hakkama, eks?"
"Ikka."
Ema tuleb kööki ja teeb mulle pealaele musi.
"No tsauka siis!" hüüab ust avades.
"Tsau!"
Lõpetan oma võileiva ja kohvi, pesen nõud, vahetan riided ja suundun toidupoodi, kust ma väljun kolme pungil täis kilekotiga. Kolimisauto härra ja proua Milfethi maja eest on läinud.
Kui ma oma poekottidega mööda tänavat ülespoole tulen, möödub minust üks Dalmaatsia kutsikas, kellele ma silma vaatan ja naeratan, sisimas soovides, et ma endalegi koera saaksin. Koera saatev õrn küüneplagin tänavakividel aga peatub pärast seda, kui me üksteisest möödunud oleme. Selle asemel, et minust jätkuvalt kaugeneda, hakkab küüneplagin minu sammumisrütmis minuga kaasa tulema. Koduväravas kotte korraks maha pannes ja väravat lukust lahti keerates, pööran ma korraks pea tänava poole - minust mõni meeter eemal seisab see sama kutsikas, silmis palun-armasta-mind-pilk.
Avan koduvärava, võtan kotid ja sisenen aeda. Jalgväravat hoian ma jalaga kinni ja kutsun kutsikat pilguga aeda. Ta tuli saba liputades ja keel suust rippumas. Viisin toidukotid kööki riiuli peale ning panin ühte paraja suurusega kaussi vett ning viisin selle kutsikale. Tundus, et viimane oli päris janune. Silmapilguga jõi ta kogu vee kausist ning vaatas mulle aitäh-sulle-sa-päästsid-mu-elu-pilguga otsa. Tegin talle pai ning viisin ta oma toa rõdule puhkama.

---
Woohoo! Teine osa sai valmis!😄
Olen avatud teie arvamusele kommentaarides!
Kindlasti ka VOTE'ge, kui sooviksite raamatu jätkumist ning kui teile see osa meeldis!
Luv ya'll!😊
-roxy❤️