Hr. Naabripoiss

9- Ma lendan jälle ja häälsõnum postkasti

---

"Äratus, päiksekiir," kostus isa hääl ning tundsin päiksekiiri oma silmalaugudel.
"Mhh," mõmisesin ma ning tõmbasin teki üle pea, "ainult kaks minutit veel!"
"Sa tead ju küll, mis tähtis päev täna on,"  sõnas isa ning tõmbas ilma suurema vaevata teki minu pealt ära, "tule nüüd üles, pannkoogid jahtuvad ära."

Ringutasin, samal ajal, kui isa minu toast lahkus, viies endaga kaasa Dingo, kellel oli vaja õues käia. Ajasin end kuidagi püsti, pesin end ära ja suundusin alla kööki, samaaegselt endale hommikumantlit ümber köites.

"Hommik," ütlesin ma haigutades oma vanematele ja võtsin pliidil olevalt taldrikult omale pannkooki.
"Hommik-hommik," sõnas ema ajalehe lehte keerates, "kuidas sa magasid?"
"Oeh, täitsa hästi," vastasin ma söögilaua taga istet võttes, "kui mõni mind üles poleks ajanud." Heitsin isale altkulmu naljatleva pilgu.
"Mis? Kas isa ajas sind üles?" vaatas ema mulle ja isale kordamööda otsa.
"Noh, kui selle alla käib kardinate eest ära lükkamine ja teki pealt ära tõmbamine, siis võib-olla," lausuin ma ja keerasin pannkoogi, mille vahel šokolaad, rulli.
"Ma ei suuda seda uskuda," ütles nüüd isa, kui ta oli võtnud suure sõõmu oma kohvist, "juba sa lendadki sinna kaugele." Ta vehkis kätega õhus, väljendades öeldut.
"Mh, ma ei lähe ju nii kaugele," mõmisesin ma, "see on kõigest USA teisel rannikul."
"Ikkagi," ütles isa ja suundus omale pannkooki tooma.
"Su isa lihtsalt imestab, kuidas sa nii ruttu kasvanud oled," seletas ema.
"Mhh, me oleme nii palju rääkinud sellest juba," toetasin ma oma küünarnuki laua peale ja kukutasin pea oma rinnale, "me võiks nüüd hoopis olla rõõmsad, et ma sinna ülikooli sisse sain ja saan hakata õppima zooloogiat oma ala ühes paremates ülikoolidest terves maailmas."
"Tõsi," kostis isa, lauda tagasi tulles, "me oleme sinu üle väga õnnelikud ja jääme sind väga igatsema."
"Aga ma tulen ju tagasi!" hüüatasin ma, "ma olen ainult-"
"4 aastat ära," ütles ema minu häält imiteerides, "nagu see poleks üldse pikk aeg."
"Ei olegi," vastasin ma, "vähemalt ei taha ma doktorikraadi saada."
"Vat see on hea punkt," sõnas isa oma pannkoogile õunamoosi määrides, "10 aastat me küll ei suudaks ilma sinuta olla."
Itsitasin tasakesti ja läksin järgmist pannkooki võtma.
---
"Nonii," panin ma käed puusa ja vaatasin oma toas ülevaatliku pilguga ringi, "tundub, et kõik vajalik sai kaasa."
Dingo istus mu jalge ees ja liputas saba. Ilmselt polnud tal aimugi, et ma ära lähen.

"Nüüd on niiviisi," kükitasin ma tema ette, "et mina lähen natukeseks ära, aga ma tulen varsti tagasi, senikaua pead sina olema emale ja isale hea poiss. Ma tean, et sa suudad seda."
Koer kallutas pead ja vaatas mulle otsa, endiselt saba liputades.
"Ära minu pärast muretse, mul läheb kõik hästi. Ja sinul ka. See aeg, mis ma ära olen, möödub kiiresti, usalda mind."
Selle kinnituseks tõstis ta oma esikäpa minu põlvele.
Võtsin ta ümbert kinni ja tõstsin endale sülle, mitu pisarat põskedel voolamas. Dingo niuksatas, justkui oleksid meie emotsioonid ühendatud.
"Ma nii armastan sind," ütlesin ma kutsikale, "ma luban, et tulen tagasi nii kiiresti, kui võimalik."
"Oled sa valmis?" ilmus mu trepile isa.
Pühkisin pisarad ja vastasin Dingole otsa vaadates:"Jah."
Isa võttis mu kohvri, mina vinnasin oma seljakoti õlale ja Dingo suundus küünte klõbisedes trepist alla.

Uksest väljudes lootsin näha Zyntherit, kuid ei miskit. Põõsa tagant hüppasid välja Mia ja teised mu naabruskonna sõbrad. Mia andis mulle üle väikese pakikese ning me kallistasime kaua.
"Ma jään sind igatsema, Dem," sosistas Mia mulle ja ma tundsin oma õlal tema pisaraid. Ma ise surusin enda omad tema särki.
"Mina sind ka."

Enne taksosse astumist tegime veel ühe grupikalli ning siis sõitis takso mööda erinevaid tänavaid, kuni Los Angelese lennujaamani. Lootsin, et Zynther ilmub vähemalt lennujaamagi, kuid pärast väga pisaraterohket hüvastijättu vanematega, läksin ma tolliväravatest läbi ning Zyntherist polnud jälgegi.

Lennukis, oodates õhkutõusmist, helistasin ma Zyntherile.

Piip. Piip. Piip. Piip.

Hei, olen Zynther ja mul praegu midagi tähtsat käsil. Jäta mulle teade ja ma helistan hiljem sulle tagasi.

Piiiiiiiiiiip.

Köhatasin hääle puhtaks ja hakkasin rääkima.

"Zynther, kui sa selle sõnumi kätte saad, olen ma tõenäoliselt juba teisel pool mandrit. Ma tahan, et sa teaksid, et ma armastan sind ja ma meenutan meie liivasõda mererannas igakord, kui sinust puudust tunnen. Ma sooviksin veeta palju aega sinuga koos, sest sa oled minu jaoks oluline. Sinuga koos tunnen ma end kaitstuna, justkui oleks keegi mulle kaitseks müüri ümber ehitanud, ja selleks müüriks oled sina. Ja ma väga loodan, et sul on kõik korras ja sul läheb hästi. Kuid ma ootan sinult vastust tänase kohta. Sest ma tõesti ootasin sind, et sa mulle hüvastijätuks vähemalt lehvitaksidki. Sind polnud kuskil, ja ma ise ka loll, et sind otsima ei tulnud. Ma muretsen sinu pärast Zynther. Palun ütle mulle, kus sa oled, siis on mul natuke kergem olla. Ja helistada saad sa mulle homme hommikul alates, sinu kella järgi, kella 12-st, siis ma peaks üleval olema.
Ma väga loodan, et sa saad selle sõnumi kätte ja mõistad mind.
Armastusega,
Igavesti sinu
Demily."

---
Woop-woop! Update!
Ma ise ka ei tea, miks selle osaga niivõrd kaua aega läks, kuid siin see on. Ma väga loodan, et teile meeldis. Ja kui meeldis siis vajutage seda tähekest, sest see on minu jaoks vägaväga oluline!☺️
Muide, minu raamat osaleb 'Faltic Books 2016' võistlusel ning kui teie raamat sulle meeldib, siis võite selle poolt ka FalticBooksEst -i raamatus "Faltic Books 2016" peatükis 'HÄÄLETAMINE' hääletada.😊😊

Jätke kommentaaridesse kindlasti oma arvamus, sest see on mulle kõige olulisem!

PS! Selle raamatu järgmine peatükk tuleb võib-olla natukese aja pärast, mille jooksul ma tahaks tegelikult avaldada ka uue raamatu (pealkirjaks on "Auh"), kuid ma pole päris kindel, millal. Võib-olla juba selle nädala jooksul, nii et stay tuned.

Okei, ma rohkem praegu ei patra.
Tsauki ja kohtume varsti!

-roxy❤️