Õde, Ära Valeta Mulle. [Lõpetatud]

23. Osa - Lõpp

"Võtavad."

"Ei võta."

"Ole positiivne!" Üritas Kevin mu tuju ülal hoida, kui me koolimaja ustest väljusime."

"Too direktor vaatas mind sellise näoga, nagu ma oleks kõige lollim inimene, keda ta näinud on!" Laiutasin käsi.

"Ta vaatas sind, kui inimest, kes on arukas, heade hinnete ja kortaliku käitumisega. Nende kolme hulka ei mahu kuidagi ära iseloomustus, nagu 'loll'." Julgustas ta mind ja pigistas siis mu kätt, millest ta siis kinni hoidma jäi.

"Kuidas sa seda tead? Sina olid sellel ajal oma tundides.Aga mis siis, kui ükski kool mind vastu ei võta?" Peatusin ja jäin Kevinile ärevalt otsa vaatama.

"Võtab. Usu endasse natuke rohkem." Seletas ta. "Nii. Mida sa teha tahad? Sinu ära lennuni on jäänud täpselt...." vaatas ta telefonist kella. "9 tundi, 37 minutit ja 25 sekundit. Seega on kell 16."

"Lähme... hmm..." kõlgutasin kätt, millest Kevin kinni hoidis. "Ma tahaks tägelt Jack'ile ja teistele ka öelda, et ma siia tulen võibolla." Naeratasin talle näkku.

"Mulle sobib... neil peaks ka nüüdseks läbi olema.." vastas ta ja vaatas uuesti kella. Seadsime oma sammud garaaši poole, kus nende kogunemispaik oli. Samal ajal jalutades, tutvustas Kevin mulle suure rahvapuntra seas linna. Meil kulus lõppude lõpuks umbes pool tundi, et meie sihtpunkti jõuda. Kui ümber garaaši nurga pöörasime, nägime kogu ülejäänud seltskonda seal juttu ajamas. Väljaarvatud Brenda ja Ron, kes natuke eemal väga lähestiku juttu ajasid ja suudlesid. Viisin neilt kiiresti pilgu ära, et mitte piinlikut olukorda tekitada.

"Ma ei teadnud, et sa tuled." Sõnas Jack ja vaatas minu poole.

"Jah, ma tahtsin öelda, et..." alustasin oma jutuga.

"Kas ma saan sinuga rääkida?" Lendas Jack oma lausega sisse. Noogutasin talle vastuseks, toetasin oma jaki pingile, mis vastu seina toetus ja ta tõmbas mind kättpidi majanurga taha, kus oli kottpime.

"Daisy." Sõnas ta rahulikult.

"Ma kolin siia, Jack." Sõnasin ja jäin talle otsa vaatama.

"Mida? Päriselt?" Sõnas ta ja jätkas kohe. " ma mõtlesin, et sa tahad natuke aeglasemalt edasi liikuda, kuna ausalt, me pole isegi veel.."

"Jack." Üritasin teda peatada aga oli juba liiga hilja. Tundsin ta huuli enda omadel ja nägin siis silma nurgast Kevinit natuke eemal seismas. Lükkasin Jack'i kogu jõust eemale.

"Värdjas." Sisistasin ja tõttasin kiirete sammudega Kevini poole, kes siis minust möödudes aiaväravast välja tõttas.

"Kevin!" Hüüdsin ja jooksin talle järele. Too vaatas korraks viha ta silmis minu poole ja marssis siis edasi.

"Alati. Alati on üks J mu tee peal ees. Algul Jake, nüüd Jack!" Lausus ta ja ma jookisn võimalikult kiiresti temani ja kallistasin teda tagant poolt, mille peale ta seisma jäi.

"Kevin. Ma teen seda sinu heaks. Ja enda. Ma kolin siia, sest tahan sinuga koos olla." Laususin ja pöörasin ta siis näoga enda poole. "Mõikad?" Küsisin ja suudlesin teda. Too noogutas selle peale.

"Nii. Kuidas oleks, kui sa mu nüüd hotellini tagasi saadad, ma asjad kokku saan panna ja natuke aega puhata?" Tegin plaani ja too oli sellega nõus. Tagasi ma garaaši juurde igatahes minna ei tahtnud.

"Aitäh!" Sõnasin poemüüjale, kui väikeste suveniiride, mille olin välja valinud, ära maksin.

Kõndisime parasjagu treppidest üles, kui mulle meenus, et olin oma jaki garaaši juurde unustanud.