Õde, Ära Valeta Mulle. [Lõpetatud]

20. Osa "Los Angele'sse"

Ootasin koolitrepil, jalad külmast tasakesi otsast langemas. Kuradi talved. Kell on juba 23.07 aga Violett pole siiamaani jõudnud. Helistasin talle kell 22.30 ja ta ütles, et jõuab varsti. Ma ei tea täpselt mida ta selle 'varsti' all silmas peab... Istusin just oma tüüpilisele punasele ratastega kohvrile, kui nägin mööda teed tulevat autot.

"Lõpuks!" Sosistasin ja ootasin ärevalt, et auto lähedamale jõuaks. Peagi peatus see minu ees ja uksest tuli Violett välja.

"Vabandust, et meil nii kaua võttis."  Sõnas ta, kui minuni jõudis ja mind tervituseks kallistas.

"Kes sul veel kaasas on?" Küsisin ja tõmbasin oma kohvrit bussikese poole.

"Mu sekretär, pluss kaks modelli. Autos ruumi on, ära muretse." Seletas ta ja tõmbas bussi ukse lahti. Nägin seespool kahte tüdrukut ja nende taga oli veel kolm peaaegu tühja istet.

"Tere." Sõnasin ja astusin bussi sisse. Violett tõstis mu pagasi minu kõrvale ja lükkas siis ukse kinni. Istusin parempoolsele istmele, sest vasakpoolsel olid kaks kasti ja keskel on minu arust ebamugav istuda.

"Saage tuttavaks. Tema on minu... väga hea sõbranna, kellest ma teile rääkisin ja ta tuleb meiega Los Angelesse." Jutustas Violett juhiistmelt ja vaatas mind peeglist. Võtsin oma dressipluusi ära ja asetasin selle omale sülle. Toetasin oea aknaklaasi vastu, mis oli jahe ja jäin õuet vaatama.

Peale umbes tunnist sõitu, tundsin läbi une, kuidas auto peatus. Kuulsin ka kuidas uks lahti läks, mingi sagimine ja rääkimine käis, kuid jäin siis uuesti magama, sest auto liikus edasi.
.
.

Ärkasin, kuna auto tegi kiire pidurdamise ja mul oli uni selle pärast koheselt pühitud.

"No mida sa teed?!" Vehkis Violett kätega teise auto suunas, kes oli talle ette pööranud. "Mõni ei oska ikka üldse sõita, kuidas nad..." pomisest ta sellest, kuidas mõned üldse juhiload saavad, kuid mul polnud aega teda kuulata. Mu pilgu paelus hoopis see, mida enda kõrval nägin. Või õigemini... keda. Seal, kus enne olid olnud kastid, istus nüüd üks poiss. Ilmselt märkas ta, et ma teda jõllitasin, kuna too naeratas natuke ja hakkas siis rääkima.

"Kahju, et sa ärkasid. Sa olid magades nii ilus." Sõnas ta minu üllatuseks.

"Mida?" Küsisin uimaselt.

"Et sa olid ilus, kui sa magasid." Sõnas ta uuesti.

"Kas ma olen nüüd siis kole?" Küsisin uuesti ja heledapäine poiss sai vist ise ka aru, et sellest lausest võib selline mulje jääda.

"Ei. Ma ei mõelnud seda! Ma ei mõelnud seda, et sa OLID ilus magades.... see tähendab, sa oled praegu ka ilus, lihtsalt sa olid enne ilusam." Kogeles ta ja punastas samal ajal, mis ta minu arust nii armsaks muutis.

"Tead mis? Unustame selle asja. Mu nimi on Daisy." Andsin alla ja ulatasin talle tervituseks käe.

"Jack." Sõnas ta ja surus mu kätt.

"Ja miks sa siin oled?" Küsisin ja sättisin end paremini istuma.

"Ma tunnen Violetti. Ning kuna ma elan Los Angeleses siis ta ütles, et saan temaga tulla. Sina?" Küsis ta siis.

"Violett on mu... hea tuttav ja kuna mul tekkisid mõningad probleemid, siis ta võttis mind vahelduseks kaasa." Seletasin pealiskaudselt.

"Millised, kui tohib küsida?" Päris ta siis ja ma vaatasin teda hetkeks altkulmu.

"See on päris pikk lugu." Vastasin, võtsin saapad jalast ja tõmbasin jalad istme peale.

"Ma arva, et see mahub poole tunni sisse ära." Vihjas ta sellele, et me hakkame varsti lennujaama jõudma.