Mr. Wrong[Eesti K.]

20 - Vestlused

Järgmine päev ei rääkinud me sõnagi. Ka ema sai aru, et midagi on meie vahel lahti ja püüdis hommikusöögi ajal meiega juttu teha kui isa juba lahkunud oli.

"Kas juhtus midagi?"küsis ema ja vaatas meie poole.

Vaatasin Noahi poole, siis oma toitu ja uuesti Noahit. Tundus, et tema ei kavatse esimesena rääkima hakatagi.

"Mitte midagi pole juhtunud. Sa ju tead, et me oleme alati sellised olnud."

Ema ohkas. "Te peaksite rohkem kahekesi aega veetma."

"Ma olen üritanud seda teha, aga Indie tõukab mu eemale."pistis nüüd Noah vahele.

"Indie, miks sa ei võiks Noahiga aega veeta?"

"Sest ma ei taha. Mul on Luna."vastasin selle peale. Mulle meeldib palju rohkem Lunaga aega veeta kui Noahiga.

"Luna on sinu sõbranna, aga Noah on meie pere sõber ja sa peaksid üritama paremini läbi saama."

"Aitäh, mul sai kõht täis."ütlesin ma, tõusin laua tagant püsti ja panin nõud kapi peale näidates sellega, et minu poolt oli see vestlus läbi.

Sulgesin ennast oma tuppa. Mul oli hea meel, et paistetus mu põse peal on taandunud ja ma ei pea emale seletama, kust ma selle sain. Mul ei tuleks ühtegi head valet meelde.

Võtsin just raamatu kätte kui ma kuulsin koputust uksele. Tõusin püsti, kuid kui ma oleks teadnud, et seal seisab Noah, poleks ma seda ust avanud.

"Indie, me peame rääkima."

"Oo, sa oskad koputada."ütlesin ma, tegemata välja tema lausest.

Istusin voodile ja Noah jäi mu voodi ette seisma.

"Palun, ma tahan ainult rääkida."

"Räägi ära ja siis mine välja."

"Kõigepealt ma tahan vabandada põse pärast. See oli sul väga valus."

"Oli jah."nähvasin. Pöörasin pilgu mujale.

"Ma tahan ikkagi meist rääkida."

"Meist? Siin ei ole mingit meiet."

"Vaata mulle palun otsa."

Tegin seda ja vaatasin poisi sügavatesse silmadesse.

"Miks sa ei taha mind kuulata?"

"Ma ei taha sinuga tegemist teha. Mul on tunne, et sa pöörad selle pahupidi."

"Ma olen kuulnud, et väike pahupidi pööratud maailm ei tee paha."

Ohkasin. Ühel hetkel ma tahtsin temaga koos olla, teisel jälle ei tahtnud. Mul oli tõesti tunne, et kui ma oleks temaga koos, siis on mu maailm pööratud kaosesse.

"Ei, Noah, me ei saa."ütlesin ma ja tõusin voodi pealt püsti.

"Miks sa nii ütled?"küsis ta. Ta lähenes mulle ja pani mul ühe juuksesalgu kõrva taha.

"Sest... Sa alles läksid Miast lahku ja..."

"Mia on minevik."

"Ei. Ma ei taha."

"Sa tahad, aga sa kardad midagi. Mida sa kardad?"

"Kõike."

Istusin tagasi voodile ja jäin Noahile otsa vaatama.

"Sa ütled meile ikka ei, jah?"küsis ta. Ma sain aru, et ta ikka lootis. Alles nüüd hakkas mulle see pärale jõudma.

Noogutasin. "Anna andeks."

"Selge."pomises poiss ja läks mu toast välja. Ta lõi ukse oma selja taga pauguga kinni.

Miski mu südames sügavas sopis ütles, et see oli täiesti vale otsus...