Mr. Wrong[Eesti K.]

1 - Uudis

Ärkasin allkorruselt tuleva mõnusa pannkoogi aroomi peale. Ajasin kohe voodist püsti ja panin omale hommikumantli ümber. Tõmbasin akendel kardinad eest ja vaatasin välja. Eksamid olid läbi, mu suvi võis alata.

Sammusin õnnelikuna trepist alla ja teretasin ema, kes köögis pannkooke tegi. Ta viskas ühe pannkoogi õhku, mis ilusti uuesti pannil maandus.

"Hommik."ütlesin ma, istudes laua taha.

"Hommik. Võta omale pannkooki, kullake."

Võtsin omale suure pannkoogi ja määrisin ohtralt maasikamoosi peale ja keerasin rulli.

"Tere hommikust."lausus isa ja istus samuti lauda, minu vastu.

"Hommikust, kallis."ema suudles isa pead ja küpsetas pannkooke edasi.

"Tead, Marie helistas."alustas isa.

Marie oli meie ammune peresõber, kes tihti siin käis. Ilmselt oli ka täna teda oodata.

"Mis ta rääkis?"küsis ema.

"Ta küsis, kas ta võib oma poja meile tuua natukeseks ajaks. Ta läheb töö asjus välismaale ja teda pole kuskile jätta."

"Mis asja?"hüüatasin nüüd mina. Kas ta tõesti tuleb siia?

"Kui kauaks?"ema ei teinud mu suurest hüüatusest isegi mitte välja.

Lootsin, et nad tõesti ei luba Noahil siia tulla. Me ei saanud kunagi Noahiga läbi, me olime lihtsalt liiga erinevad.

"Umbes kaheks kuuks."

"Noahiga on ju raske tegeleda. Me peame tal kogu aeg silma peal hoidma."

"Seda küll, kuid ehk saab Indie temaga hakkama."

"Mina?"küsisin ma üllatunult. "Te ju teate, et me ei saa läbi. Kohe üldse mitte."

"Te võiksite proovida."

Panin kahvli käest. Tundus, et terve mu tuju ja järgmised kaks kuud on rikutud. Ükski minu argument poleks aidanud. Nad olid juba kindlameelset otsustanud, et Noah tuleb meile.

"Ma helistan pärast Mariele ja ütlen, et Noah võib meile tulla."lausus ema..

Sõin pahaselt oma viimase pannkoogi tüki ära, pomisesin "aitäh" ja läksin oma tuppa.

Ma ei saanud neist aru. Nad teadsid ise ka kui raske on Noahiga tegeleda ja sellest hoolimata kavatsevad nad tema eest kaks järgmist kuud vastutada. Marie on pidevalt Noahiga mööda igasugu arste ja psühholooge käinud, kuid kas sellest oli poisile abi? Ei. Noah jätkas ikka oma vanu tempe. Suitsetas, jõi, tarvitas kanepit ja käis laamendamas. Mina ei suudaks iial Noahit kontrolli all hoida.

Ma pole nohik, kuid ma ei joo, ei suitseta, ei tarvita sõltuvusaineid nagu seda teeb Noah. Ma ei käi isegi pidudel ja kui käingi, siis seda vaid koos oma sõbranna Lunaga ja ka siis ma ei joo. Ma olen seda ühe korra proovinud ja sellest mulle piisas. See oli halb ja ma ei saanud aru, mida kõik alkoholis leiavad. Ma ise olen pigem kodune. Jään koju ja loen ära terve hunnik raamatuid, mis lugemist ootavad.

Ma lootsin vaid, et vanemad ei paiguta Noahit minu tuppa ja austavad mu privaatust. Noah võib vabalt magada kas diivanil või külalistetoas.

Otsustasin Lunale helistada. Teadsin, et sõbranna sõidab täna reisile ja pakib ilmselt asju, kuid ma pidin helistama.

"Hei, Luna."ütlesin ma.

"Tšau! Mis teoksil? Kas oled tujust ära?"

Kas see oli mu häälest kosta? "Mul on uudiseid."

"Nii, räägi."

"Noah tuleb kaheks kuuks meile elama."

"Mis asja?!"hüüatas ta ja teisel pool oli kuulda, kuidas midagi kukkus. Ta oli isegi üllatunum kui mina.

"Jah. Kujutad sa ette? Vanemad olid nõus tema eest vastutama."

"Nad on hullud."

"Nõustun. Luna, sa ei tohi minna."

"Ma lähen aint kaheks nädalaks. Siis ma olen tagasi."

"Hea küll. Ilusat reisi."

"Aitäh. Näeme."

Soovisin hetkel, et saaksin Lunaga kaasa minna ja ei peaks Noahi lõusta nägema hakkama.

|||

Kirjutan jälle uut jutukest. Ma küll hetkel ei tea, mis siin saama hakkab, kuid eks kirjutamise käiguse selgub.

Kommenteerige, mis arvate ;)