Take Me With You

Peatükk 17

Ma vajusin uuesti tagasi meie voodisse. Ma olin just kogu meie toale tiiru peale teinud ja minu kurvastuseks ei leidnud ma Ashtonilt mitte kuskilt. Kuhu ta ometi jälle kadunud oli?? Mõne hetke pärast uks avanes:

"Hei, ma olen tagasi!" 

Ma ajasin ennast püsti ning kiirustasin suure toa poole.

"Kus sa käisid?? Ma pidin ennast hulluks muretsema," pahandasin ma natuke Ashtoniga.

"Saladus!" kostis Ashton kavala häälega.

"Oookei, oled sa ikka kindel, et see saladus pole??" uurisin ma. Ta ajas mu nii uudishimulikuks.

"Täiesti kindel, et see on praegu saladus!"

"Sada protsenti kindel, et nii on??" uurisin ma kahtlustavalt. Ta noogutas ning suundus vannituppa. Ma heitsin voodisse tagasi pikali.

"Kas sa söönud oled?" uuris Ash, mõne aja pärast, kui ta oli sealt tagasi tulnud.

"Mhm, käisin all söömas," vastasin ma ning vaatasin jutumärkides suure huviga toa lage. 

"Mida sa leiad selles laes nii huvitavat, et sa seda juba pikemat aega jõllitad?" uuris Ash sel hetkel, kui ta minu vaate välja ilmus.

"Ma ei tea, see on lihtsalt huvitav," vastasin ma ning jõllitasin lage edasi.

"Ma tean!" hüüatas Ash äkki.

"Mida sa tead?" uurisin ma ning ajasin ennast natuke püsti. Täpselt nii palju, et jäin kätele toetuma siiski.

"Sa oled mu peale pahane."

"Ei..." laususin ma, üritades nii veenvalt kõlada, kui ma oskasin. Jah, okei ma olin ta peale nata solvunud...

"Jaa, seda on su näost näha ju," ajas Ashton tagasi.

"Aaash, ma pole su peale solvunud," vaidlesin ma vastu. Ma pidin talle siiski vastupidist tõestama.

"Oled küll!"

"Ei ole!"

"Oled ja!"

"Ei ole ja jutul lõpp!"

"Okei, sinu võit," andis Ash lõpuks alla. Ma naeratasin võidurõõmsalt ning seadsin ennast diivanile istuma. 

***

"Liisu?"

"Jah?"

"Me lahkume tunni aja pärast," kostis Ashton magamistoast. Ma ajasin ennast püsti ning läksin Ashtoni juurde.

"Kuhu me lähme?" uurisin ma.

"Välja," tuli lihtne vastus Ashtonilt.

"Mis ma selga panen?" 

"Midagi lihtsat ja ilusat," lausus ta ning vabastas mulle magamistoa. Ma otsustasin selle sama valge kleidi kasuks, mida ma olin korra Hispaanias kandnud. Juustesse tegin kerged lokid ning olingi valmis minema. Ma heitsin kellale pilgu, mis minu imestuseks näitas, et mul on ainult veerand tundi jäänud.

"Kuidas see aeg nii ruttu läbi sai!" imestasin ma. Ma lisasin viimase lihvi ning astusin magamistoast välja.

"Wau, sa oled imeilus!" kostis Ashton, kes seisis keset eestuba. Ta kandis teksaseid ning triiksärki.

"Tänan Ash!" punastasin ma. "Sa oled samuti ilus!" 

Ta manas oma näole laia naeratuse, mis tõi ta põselohud eriti esile.

"Kas lähme?" uurisin ma.

"Ikka," vastas ta ning seadis koos minuga sammud ukse poole. Ta avas ukse.