Take Me With You

Peatükk 6

Me olime koos Signega sisenenud just O2 Arenale. Kuna ta oli saanud need piletid millega me pääseme ka soundcheki ja hiljem veel mingile üritusele, tuli meil varem kohal olla. Signe vedas mind kiiresti ettepoole, ma sain temast väga hästi aru. Ta oli ju nende suur fänn ka. Kui me oma kohtadele jõudsime istusime toolide peale. Soudcheki alguseni oli veel jäänud ligikond 20 minutit.

"Ma ei jõua ära oodata, millal ma neid näen," ütles Signe ärevalt.

"Mhm," vastasin ma ja lappasin telefonis facebooki ajajoont. Ma polnud siia maani hakanud neid googeldama, tahtsin näha mis mulje nad mulle siin jätavad.

Aeg lendas nagu linnulennul ja peagi tulid poisid lavale. Kohe läks siuke kisa lahti. Ma vaatasin Signe poole, kes oli väga vaimustuses sellest. Ma vajusin rahulikult oma istmesse ja kuulasin seda kõik vaikselt pealt. Ma jälgisin vahepeal ka poisse, kes lava peale liikusid. eriti jäi mulle silma pruunide juustega poiss trummide taga. Paaril korral mulle isegi tundus, et meil tekis väike silmside aga võimalik, et see ainult tundus mulle nii. Teistel poistel ei tundunud ka viga olema. Mulle jäid kõrva nimed Calum, Luke, Ashton ja Michael. Järelikult olid need poiste nimed aga kellele mis nimi kuulus, polnud mul õrna aimugi

Kui see lõpuks läbi sai, läksid poisid lava pealt ära, enne olid nad maininud, et varsti näeme jälle. Meid paluti mingisse ruumi minna. Signe, kes kärmelt liikus sai meile kohad esimeses reas: "Nu tänan väga," pomisesin ma omale nina alla. Ma sammusin, tema juurde ning potsatasin tema kõrvale istuma. Paar esimest rida istu põrandal.

"Miks nii ette vaja oli?" sosistasin ma talle.

"Miks? Miks? Eks ikka sellepärast, et ma tahan neile võimalikult lähedal olla," sosistas Signe mulle.

"Ma ei saa ju siin midagi googeldada," ütlesin ma vaikselt. Signe turtsatas vaid selle peale. Ma võtsin oma telefon taskust välja, mul oli plaanis poistest siiski paar pilti klõpsida. Ei teadnud ju millal järgmine kord mingi taoline võimalus avaneb.

Kuskil peale kümmet minutit ootamist astusid poisid tuppa. Nad tervitasid igaüks meid ning tuba täitis koheselt väikese lärmiga. Nad võtsid istet meie lähedal. Mulle kõige lähedamal oli poiss, kellel olid juuksed värvilised, ja kõrvades ka kõrvarõngad. Tema kõrval istus, pruunide juustega poiss, kellel oli huules neet. Nende kõrval oli veel omakorda tumepruunide juustega poiss ja siis minust kõige kaugemal istus minu lemmik. Keda enne trummide taga silmanud olin.

Lärm vaibus ning poisid hakkasid rääkima. Meil lubati erinevaid küsimusi küsida. Samal ajal kui teised küsisid, tegin ma poistest paar pilti, pigem ikka mitu kümend. Eriti palju tegin pilte siiski oma lemmikust. Mingi hetk ütles minu lemmik, kelle nime ma polnud siiani ära suutnu tabada: "Nii, tänane viimane küsimus. Tõstke käed kes tahavad küsida midagi minult?" Terve ruumi käed tõusid ülesse vist peale minu.

"Ma valin sinu, minu paremalt käelt esimesest reast esimene," ütles ta ning vaatas minu otsa.

"Minu?" küsisin ma üle, et veenduda kas see olin ikka mina.

"Jah, sinu!" ütles ta, naeratus suil.

"Aga ma ju ei tõstnud kätte," üritasin ma ennast kuidagi sellest olukorrast päästa.

"Aga see selle asja ju huvitavamaks teebki," lausus ta. Ilmselgelt oli see naljakas olukord. Tema näol paistis kogu selle juttu saatel väike muie.

"Eem, eks ma pean siis küsima midagi," ütlen ma, mõnda sõna venitades

"Pead ja," lausu ta,"ja mis on siis sinu küsimus?"

"Mul on üks küsimus, mis koosneb põhimõtselt kahest küsimusest. Kas see on okei?" küsisin ma. Kõik turtsatasid selle peale, ega mullegi tegi see natukene nalja.