Take Me With You

Peatükk 10

Kaks nädalat enne kontserti, jõudis kätte päev mil, olime seadnud ennast teele Aegviidu suunas. Isa istus ees ja juhtis autot, ema tema kõrval ning luges midagi parasjagu. Ma olin ema seljataga ja kuulasin muusikat. Emaõde ja ta pere sõitis meie ees. 

Seisan ma veel
Sel kaljusel teel
Suvine naeratus
Lootuses meel
Tagasi me
Oma armastuse
Algusse ehk jõuame.

Palun pöördu tagasi
Pole vaja vaid meenutust olnust,
Mis läin'd
Palun pöördu tagasi
Andestus, se's hetki häid.

Mälestustes
Sa seisad mu ees
Embuses käed
Kui tuli mu sees
Unustada
Pole jõudu mul veel
Lootus on taas minna koos.

Palun pöördu tagasi
Pole vaja vaid meenutust olnust,
Mis läin'd
Palun pöördu tagasi
Andestus, se's hetki häid.

Millal ma tean
Millal ma pean
Heitma kõik tunded peast
Milleks ma saan
Kelleks ma saan
Sinu armuta.

Palun pöördu tagasi
Pole vaja vaid meenutust olnust,
Mis läin'd
Palun pöördu tagasi
Andestus.

Pöördu tagasi
Pole vaja vaid meenutust olnust,
Mis läin'd
Palun pöördu tagasi
Andestus, se's hetki häid.

Palun pöördu tagasi
Pole vaja vaid meenutust olnust,
Mis läin'd
Palun pöördu tagasi
Andestus, se's hetki häid
Se's hetki häid.  

See laul läks minu jaoks nii praeguse olukorraga kokku, et vägisi kippus pisar silma. Kuigi jah, me polnud Ashtoniga koos või midagi aga sellest hoolimata olen ma temasse täiesti ära armunud. Kuigi ma seda omale tunnistada sageli ei taha. Me olime ikkagi põhimõtteliselt sõbrad.  Aga õnneks kõigist mälestustest hoolimata suutsin ma pisaraid tagasi hoida. See oleks viimane asi mida praegu vaja oleks... vanematelt tuleks muidu liiga palju küsimusi. Sellele vaatamata, mis tundeid see laul mulle tekitas kuulasin ma seda üha uuesti ja uuesti otsast peale.

***

Kui kurviline tee algas sain kohe aru, et me olme peagi kohal. Hoolimata sellest, et ma polnud siin väga ammu käinud olid kõik kohad tuttavad. Üsna varsti sõitsime juba kooli staadioni kõrval ning keerasime Papli tänavale. Isa peatas auto vasakul pool teed, päevi näinud maja juures. Ma ei tea miks aga see koht oli mulle alati väga kodune olnud. Maja ümbritses võrkaed ning punane jalg- ja auto värav. Isa läks autost välja, et meile kõigile värav lahti teha. Maja küll iseenesest oli väike kuid väga kodune. Kui väravast sisse sõita jäi see vasakut kätt. Majja oli võimalik siseneda nii tänava poolt kui ka hoovi poolt. Kui me ikka õues olime siis on hoovi poolne alati lahti olnud. Isa jättis oma auto seisma natukene peale maja lõppemist. Otse ees oli kuuri ja sauna hoone, mis olid omavahel ühendatud. See ehitis oli minust vähemalt kolm või neli korda kõrgem ja puit oli suhteliselt hallikaks pleekinud, kuid sellest värvist oli siiski väga raske aru saada. Ma tulin autost välja ja sirutasin. Nii hea oli siin tagasi olla, olenemata sellest et see tõi kurbi mälestusi. Vanaema oli siiski siin elanud ja nüüdseks juba kaheksa aastat tagasi ära surnud. Ta pärandas selle maja oma lastele. Minu isale ja tädile. Väravast otse edasi, peale kuuri ja sauna asus garaaž ning puukuur. Garaaži pokse oli kaks mõlematel olid suured punased uksed, ise oli see ehitatud tellistest. See omakorda ühendatud puukuuriga, mis oli sammuti punast värvi. Majasse ja sauna tuli vesi kaevust, mis asus majast mõned meetrid eemal. Isa tegi maja ukse lahti, ning me viisime oma asjad kõik tuppa ära. 

***

Emad olid jäänud tuppa süüa tegema, ajades meid isadega välja. Me Signega otsustasime jalutama minna. Isad see eest hakkasid muru niitma.

"Kas ma võin sinu käest midagi küsida?" uurisin ma Signe käest mõne aja pärast.

"Ikka, mis mureks?"